Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Ajalugu

Mulgimaa ajalugu

Kultuuriloolise ja keelealalise Mulgimaa põhituumiku moodustavad Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest. Mulgimaaks loeti Raudna ja Tänassilma jõgedest lõunasse jäävat Viljandimaad! Mulgimaa ala langeb kokku piirkonnaga, mille asukad kõnelesid, vähesel määral kõnelevad veel praegugi, mulgi keelt.

Üsna levinud arvamuse kohaselt hõlmab Mulgimaa tervet Viljandimaad – Paistu, Kõpu, Viljandi, Tarvastu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Pilistvere, Põltsamaa kihelkonda; Helme kihelkond Valgamaalt ja Halliste ning Karksi kihelkonda endiselt Pärnumaalt Seda nimetatakse Suur-Mulgimaaks.

Mulgi ehk lõunaeesti läänemurre on ajalooliselt tunduvalt vanem kui eesti kirjakeel. Mulgi murre eristus iidsest lõunaeesti hõimukeelest juba esimese aastatuhande lõpus, eesti kirjakeele tähtsamad normid said paika alles pisut enam kui sada aastat tagasi.

Keeleteadlased jagavad Mulgimaa enamasti kaheks: Karksi ning sellele lähedased Halliste ja Paistu moodustavad läänemulgi murrakurühma, Tarvastu ja Helme koos aga idamulgi murrakurühma. Helme murdekeeles on keelendeid, mis ei ole sarnased Karksi või isegi Tarvastuga, kuid põhijoonte poolest on tegemist ikka sama murdekeelega (Pajusalu, 2016).

Mulgi nimi on vana, tänasel Mulgimaal esines see nimi lisanimena hiljemalt 17. sajandi algul. 17. ja 18. sajandi adramaarevisjonide järgi leidus seda nime aga arvukalt mitmel pool üle Eesti, muuhulgas ka Põhja-Eesti eri nurkades (Rahvusarhiiv).

Mulkidest hakati laialdasemalt rääkima XIX sajandi teisel poolel, kui rikkad Mulgimaa peremehed ja nende pojad naaberaladel Tartumaal ja Põhja-Eestis talusid ostsid. Et Mulgimaal ei jätkunud enam häid põllumaid ja talukohti, mida soetada, hakkasid mulkide teised ja kolmandad perepojad ostma talukohti mujal Eestis. Et osta, tuli vaevaliselt raha koguda. Nii saigi mulgist rikkuri ja ihnuri võrdkuju, keda August Kitzberg kirjeldab Mogri Märdi kaudu oma “Kauka jumalas” (1912).

Esmakordselt on see nimi kirjanduses kasutusel. F.J Wiedemanni sõnaraamatus (ilmunud 1869). Eesti Postimees ehk Näddalaleht 14. märtsist 1873 kõneleb, et "ei ole mina muud tahtnud näidata, kui aga seda, et „Mulgid" hakkajama maimuga on, kui Tartlased, sest muidu ei oleks „Mulgid" iialgi Tartumaale sissepääsind!". 

Kersti Lust, ajalookultuuri ajakirjas Tuna nr 3 2014: Kersti Lust: Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid lk 44-60.

Mulkide tulv üle oma traditsioonilise asuala piiride äratas tähelepanu ärkamisaegses kirjanduses, eesti- ja isegi saksakeelses meedias, tekitades Eesti Postimehes tulise poleemika; sellest pajatavad mälestused ja pärimus.* „Jõukad Viljandimaa talupojad levivad
kõigis suundades laiali kogu maa peale,” kirjutas Baltische Wochenschrift 1866. aastal. „Seal, kuhu nad tulevad, saavad neist
ühiskonna eeskujulike majapidamiste rajajad ning tõuseb jõukus.”1 Mulgid olid selles mõttes ainulaadne rahvakild Eestis, et sarnast,
(kaugele) üle oma kihelkonna piiride ulatunud mastaapset taluostjate rännet esines veel vaid õige vähestest Viljandi ümbruse
valdadest (Lust, 2014).

Talude päriseksostmine algas Tartumaal 1863. aastal peamiselt Mulgimaalt tulnud ümberasujate poolt. Nimetus «mulk» ilmub eesti kirjakeelde 1860. ja 1870. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, võib väita, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Ka etniline folkloor kinnitab mulgi nimetuse kasutamist sissetungivate viljandimaalaste kohta (Pae, Lust 2017).

19. sajandi teises pooles Viljandimaalt Tartumaale talusid rentima ja ostma suundunute seas olid mitmeid isikuid, kes pärinesid Abja või Uue-Kariste kandis asunud Mulgi-nimelistest taludest. Oma päritoluks ütlesidki nad näiteks „olen Abja Mulgilt“. Arhiiviandmete põhjal ostsid nad talusid muuhulgas Tartu-lähedases Tähtveres, jäädes silma ka tartlastele. Kui peagi järgnes Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkondadest lausa massiline väljaränne Tartumaale, kanduski mulkide nimi tartumaalaste antud nimi üle ka teistele Viljandimaalt tulnud taluostjatele, seejärel aga kõigile nimetatud viie kihelkonna elanikele, selgitasid geograaf Taavi Pae ja ajaloolane Kersti Lust Rahvusarhiivis peetud avalikus uurimissaaliloengus 29.03.2017. Mulkide ettevõtlikkuse, riskijulguse ning edu peale kadedad ja ärritunud tartumaalased sõimasid Viljandimaalt tulnud taluostjaid mulkideks. XIX sajandi lõpul oli see ühtedele sõimu-, teistele aunimetus. Mulkide eneseuhkus kasvas jõudsalt Eesti Vabariigi päevil, eriti 1930. aastatel ja 21. sajandil on taas tõusuteel!

Teooria, et nimetus Mulgimaa tuleneb Mulgi-nimelistest taludest, pole iseenesest uus, seda on välja pakkunud juba mitmed 19. sajandi autorid. Ka Lydia Koidula näidendis „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ seostatakse nimi „mulk“ Mulgi taluga. Alles sajandivahetuse paiku tekkis versioon lätlastest või leedukatest, kes eestlasi lollideks ehk mulkideks sõimanud ja sellega neile nime andnud. Ent näiteks Läti folkloristika ei tunne ühtegi teadet selle kohta, et eestlasi oleks kunagi niisuguse nimega hüütud. Nime läti päritolu ei toeta seegi, et tegelikult on Mulgi, Mulgu jms talunimed levinud üle Eesti, neid leidub arvukalt ka Põhja-Eestis ja Saaremaal. Nende nimede allikana võib kõne alla tulla mulk ehk auk, mullikas, aga eeldatavalt siiski on nimi linaleotuseaukude ja linakitkumisega seotus (pane mulgud, st linavihud põllule kükki!!) .

1895. aastaks oli Mulgimaal päriseks ostetud juba enam kui 95% taludest. See oli Eesti maakondadest vaieldamatult parim tulemus ja alguse sai see Halliste ning Abja ümbrusest. Tollest ajast räägitakse Tartumail: “Kui mulk Emajõge ületades upub, on see õnnetus; kui aga mulk üle jõe välja ujub, siis on see katasdtroof!" ... sest siis mulk tuleb ja ostab maad ära.

Hannes Rumm esitas mäiumängu küsimuse: nimetage palun see maailmaajalooline sündmus, mille tulemusena said mulgid enne teisi eestlasi nii rikkaks, et jaksasid talusid mõisnikelt tagasi osta ja lapsi ülikooli saata? Kui te vastust esimese hooga ei tea, siis ehk aitab teid vastusele lähemale vihje, et me kõik oleme seda sündmust ajaloo tunnis õppinud. Sellest sündmusest ajendatuna tegi Steven Spielberg mullu menuka filmi “Lincoln”. 

... muidugi oli see sündmus Ameerika Ühendriikide 1861. aastal alanud kodusõda, mille tõttu vähenes järsult puuvilla tootmine lõunaosariikides. Ahelreaktsiooni järgmise lülina tekkis maailmaturul kiire vajadus puuvilla asendamiseks teiste materjalidega ning see omakorda kergitas järsult lina hinda. Kuna Mulgimaal olid linakasvatuseks soodsad tingimused, siis said mulgid tänu Ameerikas orjuse kaotamise pärast peetud sõjale ratsa rikkaks.

Praegusel Mulgimaal asub 10 omavalitsust: Abja, Halliste, Tarvastu, Karksi, Helme, Põdrala, Hummuli ja Viljandi vald ning Tõrva ja Mõisaküla linn.

1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.

Vastavalt Mulgimaa paikkondlikele eripäradele (keel, ajalugu, kultuuritraditsioonid) jaotavad mulgid end ise poolnaljatamisi ka alljärgnevalt: Hallistes elavad ubamulgid, Helmes undrukumulgid, Karksis korbimulgid, Paistus kapsamulgid ja Tarvastus kamamulgid.

Mulgimaa lipp

Mulgimaa lipp õnnistati 12.10.2013 Tarvastu kirikus.

ERR klipp

Tõnno Habichti kujundatud Mulgimaa lipu põhivärv on linaõie sinine, veel on lipul Mulgi kuuele viitavat musta, valguse värvi valget ja punane, mis kujutab Eestis ainulaadset viie sõlmega kaaruspaela. Viis sõlme tähendavad viit Mulgimaa kihelkonda. 

Kust tuleb sõna mulk?

Mulgi nimi on vana, tänasel Mulgimaal esines see nimi lisanimena hiljemalt 17. sajandi algul. 17. ja 18. sajandi adramaarevisjonide järgi leidus seda nime aga arvukalt mitmel pool üle Eesti, muuhulgas ka Põhja-Eesti eri nurkades (Rahvusarhiiv).

Kust tuleb sõna mulk? 

Nimetus «mulk» ilmub eesti kirjakeelde 1860. ja 1870. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, võib väita, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Ka etniline folkloor kinnitab mulgi nimetuse kasutamist sissetungivate viljandimaalaste kohta (Pae, Lust, 2017).

Lugu Mulgi talust tulekust on kooskõlas arhiiviallikaga sel määral, et Abja mõisa Mulgi-nimelistest taludest tõepoolest tuldi Tartumaale. Nad küll ei ostnud oma kohti päriseks kohe, kuid napsasid kohalike eest ära mitu renditalu. Abja Mulgi talust saabusid Tartu külje alla Tähtveresse Jaagu pojad Jaan ja Peeter Puusemp ning Jaani poeg Hans Puusemp. Mulgi talud olid 1857. aastal mõisastatud ning seetõttu olid nad sunnitud uue koha leidma – algul Tähtveres ja seejärel Kuremaal, kus Jaan ja Peeter 1864. aastal ka Piiri talu omandasid. Oma taluotsingutel kasutasid nad end tutvustades pigem talu nime (nt Mulgi Jaak) kui perekonnanime, mis oli tollases argises asjaajmises veel üsna harjumatu.

Eestlased olid ennegi rännanud ning rändasid ka pärast, kuid just 1850. aastate lõpus ja 1860. aastate algul sai hoo sisse tänase Mulgimaa talumeeste osturänne Tartumaale. Neid siirdus kohti päriseks ostma ka mujale naaberaladele ja kaugemalegi, kuid tulv Tartumaale kujunes kordades mastaapsemaks (kuni 1889. aastani osteti päriseks ligemale 400 vakutalu). Talude päriseksostmine oli eesti külaelus murrangulise tähtsusega ja nii pole imestada, et sellega seoses ka võõrastele „sissetungijatele“ sõimunimetus anti. Miks tuletati võõraste kohaostjate sõimunimetus Mulgi talu nimest, aga mitte mõne teise talu nimest, kust nood pärinesid? Oma roll selles on ilmselt juhusel, kuid paljud teised talunimed polnud ka nii suupärased või ei sobinud hüüdnimeks. Tartumaal esimeste päriseksostjate seas tooni andnud abjakad tulid näiteks järgmistest taludest: Everti, Lopalauri, Jänese, Essi, Suka, Massa, Mootsa, Sukapolli jt. Penujalt tuldi Pundilt, Nikrelt jm. Abjast samaaegselt tulijaid oli terve trobikond ning nad jõudsid välja Eesti vaimuelu ja rahvusliku liikumise keskuse Tartu külje alla Tähtveresse. Mulgid tegid ilma ühes ärkamisaja juhtorganisatsioonis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis. Mulgid olid edukad ja nähtavad.

Asjaolu, et nimetus ilmub eesti kirjakeelde 1860. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, lubab järeldada, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Mulkide raha, riskijulgus ja pealehakkamine tegi üleaedsed kadedaks ja ajas marru. Tulijaid sõimati mulkideks („Pagana Mulk!”, „Nee kuradi Mulgi“) 8Rahvusarhiivi blogi, Pae, Lust 2017).

Vastupidiselt käibetõeks kujunenud arvamusele ei tulegi Mulgimaa ja mulkide nimi lätikeelsest sõnast muļķis ehk „rumal“, „lollpea“. Nimi MULK pärineb hoopis mitmelt Mulgi-nimeliselt talult, mille asukad esimeste seas Viljandimaalt Tartumaale talusid päriseks ostma saabusid.

19. sajandi teises pooles Viljandimaalt Tartumaale talusid rentima ja ostma suundunute seas olid mitmeid isikuid, kes pärinesid Abja või Uue-Kariste kandis asunud Mulgi-nimelistest taludest. Oma päritoluks ütlesidki nad näiteks „olen Abja Mulgilt“. Arhiiviandmete põhjal ostsid nad talusid muuhulgas Tartu-lähedases Tähtveres, jäädes silma ka tartlastele. Kui peagi järgnes Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkondadest lausa massiline väljaränne Tartumaale, kanduski mulkide nimi tartumaalaste antud sõimu- ja pilkenimena üle ka teistele Viljandimaalt tulnud taluostjatele, seejärel aga kõigile nimetatud viie kihelkonna elanikele, selgitasid geograaf Taavi Pae ja ajaloolane Kersti Lust Rahvusarhiivis peetud avalikus uurimissaaliloengus. Tänapäevaks on Mulgimaa nimi igasuguse negatiivse värvingu minetanud ning kipub laienema lausa kogu Viljandimaa paralleelnimeks (Imeline Teadus, 2017).

Teooria, et nimetus Mulgimaa tuleneb Mulgi-nimelistest taludest, pole iseenesest uus, seda on välja pakkunud juba mitmed 19. sajandi autorid. Ka Lydia Koidula näidendis „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ seostatakse sõimunimi „mulk“ Mulgi taluga. Alles sajandivahetuse paiku tekkis versioon lätlastest või leedukatest, kes eestlasi lollideks ehk mulkideks sõimanud ja sellega neile nime andnud. Ent näiteks Läti folkloristika ei tunne ühtegi teadet selle kohta, et eestlasi oleks kunagi niisuguse nimega hüütud. Nime läti päritolu ei toeta seegi, et tegelikult on Mulgi, Mulgu jms talunimed levinud üle Eesti, neid leidub arvukalt ka Põhja-Eestis ja Saaremaal. Nende nimede allikana võib kõne alla tulla mulk ehk auk, mullikas või mõni soome laensõna.

Mitmed ajaloolased ja niisama "teadjad" kirjamehed on oma pealiskaudsuses esitanud seletuse, nagu oleks mulgi nimetus pärit läti sõnast mulkis (loll, rumal). Seletus ei ole ustutav ei lingvistiliselt ega psühholoogiliselt. Kui lätlased oleksidki Sakala elanikke nimetanud sõnaga mulkis, siis oleks see jäänud üksnes läti keelde. Et naaber võtab selise sõna rõõmuga oma nimetuseks, on usutamatu ja rahvapsühholoogia seisukohalt võimatu, kirjutab Eduar Vääri (2000), filoloogiadoktor, soome-ugri keelte professor, Helme kihelkonna mulk. Aga Läti pärimuse järgi on mulk ka inimene, kes alati kõigest puhtalt ja võitjana välja tuleb!

Pane mulgud põllule kükki! Mulgud toovad rikkuse! Pange mulgud põllule kükki! Mulgi keeles tähendab mulk ka linapeod. Kõik põllud külvati lina täis ja sealt tuli jõukus.

..."Ühtlasi olgu juurde lisatud, et Abjas need päris põhjamulgid elawad, sest et siinsest kolmest Mulgi talust terwe Mulgimaa oma nime olewat saanud" - väljavõte Tallinna Teataja 20.06.1911 artiklist.

Kindral Jaan Soots väitis 1934, et „mulk” pole mitte lätikeelne nimi, waid araabiakeelne „isand” ja „käskija”.

1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.

Vastavalt Mulgimaa paikkondlikele eripäradele (keel, ajalugu, kultuuritraditsioonid) jaotavad mulgid end ise poolnaljatamisi ka alljärgnevalt: Hallistes elavad ubamulgid, Helmes undrukumulgid, Karksis korbimulgid, Paistus kapsamulgid ja Tarvastus kamamulgid.

Kust on pärit Eesti elu enim mõjutanud inimesed? Eesti Kirjandusarhiivi kaart 1938

 

Vaata artiklit Kirjandusarhiivis: Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta

Rõhuvas enamuses Lõuna-Eestist on pärit meie kirjanikud, poliitikategelased ja sõjaväelased; suur ülekaal on lõunal ka teadlaste suhtes; peaaegu võrdselt jaotuvad heliloojad ja kuju­tavate ning esituskunstide tegelased. Põhjarajooni teadlaste kantsiks on Tallinn, poliitikute omaks Virumaa, helikunstil – Harjumaa; üllatavaks tühikuks on Harjumaa ja Tallinn poliiti­kategelaste arvult. Lõunas domineerivad kõigiti Tartumaa ja Viljandimaa. Ainulaadne eriasend on Viljandimaal kõrgemate sõjaväelaste suhtes; veel suuremaks muutub ülekaal, kui Vil­jandimaad ümmardada muistse Sakala piirideni: sel juhul mahutab ta täpselt poole siin arvestatud sõjaväelastest (Eesti Kirjandusest nr. 3/1938).

Linakasvatusest Eestis - lina eest vabaks

Võimaluse maid päriseks osta said talupojad 14. juulil 1802, mil Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvadeklaratiivi. See algab sõnaga "Iggaüks" ning manitseb talupoegi korralikule ja kokkuhoidlikule majapidamisele. Neile lubatakse omandiõigus omaostetud vallasvarale ja põline kasutusõigus talukohale, kui nad seda hoolsalt peavad. 

21.01.1833 - vilja- ja linaäriga rikastunud Helme kihelkonna talupoeg Mats Erdell ostab üles Roobe mõisa pantkirjad ja saab mõisa tegelikuks valdajaks. Pärast rüütlimõisate omamise vabaksandmist kõigi seisuste liikmetele ostab tema poeg Hans Erdell 27. aprillil 1867 Roobe mõisa 18 000 hõberubla eest päriseks, saades esimeseks eesti soost rüütlimõisa omanikuks. Roobe jääb Erdellide kätte 1939. aastani, mil saksastunud suguvõsa liikmed lahkuvad Eestist Saksamaale.

1843. aastal ostsid vennad Johan ja Enn Kasse Abja Perakülas Losso Eppo talu 4000 hõberubla eest, tasudes ostuhinnast esimese aasta jooksul 1000 rubla. Järgmised talud müüakse Abjas alles 10 aastat hiljem. Intensiivsem talude päriseksostmine Eestis algab 1860. aastatel.

Linakasvatusest Eestimaal

Talude päriseksostmine Mulgimaal

Vaevalt võib 19. sajandi teise poole Eesti majandusaja­loost leida kaalukamat sündmust kui talude päriseksostmine. Talurahva maaomandi kujunemine, omaenese talus täielikuks peremeheks saamine tõstis märgatavalt rahva eneseteadvust, andis hoogu rahvuslikule ärkamisele ja püüdlusele saada suuremaid poliitilisi õigusi. Talude päriseksostmine vabastas talurahva mõisnikkonna võimu alt ning oli oluline samm kodanliku ühiskonna kujunemisel ja arengus moodsa rahvusriigi suunas.

Talude päriseksostmine kulges Mulgimaal suhteliselt kiiresti, Mulgimaa tõusis majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile 19. sajandi keskpaiku, oluline oli linakasvatus.

Kersti Lust, Tuna 2014: Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid kuni 1889

19. sajandi II poolel ilmus suitsutare kõrvale uue nähtusena mulgi häärber, uusaegse mulgi kultuuri tähtsamaid sümboleid. Samal ajal muutus ka elukorraldus – siiani peremehe ja tema perega ühtedes ruumides koos elanud teenijarahvas eraldus, taluellu hakkas lisanduma üha rohkem linlikku elementi jne. 

Mulgimaa arhitektuurist

Mulgi kihelkondadel ja inimestel oli väga oluline osa Eesti ärkamisaja sündmustes.

Omariikluse perioodil oli Mulgimaa arenenud põllumajanduse ja aktiivse kultuurieluga piirkond. Põllumajanduses oli iseloomulik suurem suurtalude osakaal, põllumaa suurem osakaal talumaade hulgas ning uuema põllumajandustehnika kiirem kasutuselevõtt. Kultuuritegevus avaldus eelkõige aktiivses seltsiliikumises.

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda andsid aastasadu kujunenud mulgi identiteedile raskesti korvatavaid lööke.

Kuigi Sakalamaa lõunakihelkonnad jäid ka pärast talude kaotamist ja küüditamisi Eestimaa üheks arenenumaks põllumajanduspiirkonnaks, ei ole saavutatud siiski enam taolist rolli, nagu oli seda olnud mulgi talude ajastul.

Ülevaate koostas Kaja Allilender

Mulgimaa roll Eesti kultuuris

Sakala nr. 202, 28 detsember 1942 Mulgimaa osa Eesti kultuuris

Mulgimaa nime on meie ajalooliste ja kultuuriajalooliste uurimuste puhul korduvalt mainitud. Selle nime ja mõiste ümber on tekkinud ägedaid vaidlusi. 

Ühelt poolt on Mulgimaad s. o. tavaliselt Viljandi, Paistu, Tarvastu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkonda nimetatud eesti rahvusliku ärkamise hälliks või vähemalt selle tähtsamaks keskuseks, teiselt poolt on väidetud, et Mulgimaa tähtsust on liialdatud, ja et see nimi on kujunenud ainult mingi müütilise kõlaga terminiks, mil pole teaduslikult mingit väärtust.

Meie kultuurilooline uurimustöö on alles võrdlemisi algastmes, paljud küsimused on sootuks lahendamata. Lahendamata on ka kultuuriliste keskuste probleem ja uurimata, millist osa üks või teine eesti maakond või kihelkond eesti rahvusliku kultuuri arengus õieti on etendanud. Selliste küsimuste lahendamine nõuab suuri eeltöid ja ennekõike laialdase statistilise materjali läbitöötust, mille puhul tuleksid arvestamisele kõik majanduslikud ja kultuurilised tegurid. 

Seni pole aga seda kuigi suurel määral suudetud teha, kuigi need probleemid on ahvatlevad ka uurija seisukohalt. Prof. Hendrik Sepp oma huvitavas kirjutises,,Lõuna-Eesti põllumajanduse arengu suund jQ-dais aastais" (ilmunud koguteoses »,Eesti Wjaduste Akadeemia Aastaraamat I. Tartu 1940:340—402) astub sammu selle küsimuse lahendamiseks, käsitledes siin ka Mulgimaa probleemi.

Ta nimetab Mulgimaaks laiemas mõttes ala, kus talumajapidamine suhteliselt kiiremini individualiseerus ja kus talude päriseks ostmine toimus varem kui mujal Eestis. See ala ulatub prof. Seppa uurimuste järele peale Lõuna-Viljandimaa ja Lõuna-Pärnumaa ka praegusele Valgamaale ja Lõuna-Tartumaale. On iseloomulik, et umbes nendes piirides toimus ka mulkide väljarändamine mineva sajandi kolmandal ja neljandal veerandil ühes linakasvatuse hoognemisega.

Nii võiksime sel puhul öelda, et Eesti põllumajanduse arenenumate alade hulka kuuluvad Lõuna-Eesti need osad, min on kas otse mulkide poolt asustatud või väljarännanud mulkide vahenditu või kaudse mõju ning seoses majandusliku tõusuga toimus ka vaimne ärkamine, nagu seda näitab kujukalt meie rahvusliku ärkamisaja kulg. 

Aga Mulgimaa kohta ka otsese vaimse keskusena on olemas teaduslikult ümberlükkamatuid: andmeid, mis kerkisid esile eesti juhtkonna päritolu uurimise puhul. Võttes aluseks Eesti Biograafilise Leksikoni (EBL) koos täiendusköitega, kandis allakirjutanu kõikide seal esindatud eesti rahvusest isikute sünnikohad Eesti kihelkondade kaartile ja saavutas sel, puhul üllatavaid tulemusi. Eesti Biograafilise Leksikoni aluseks võtmine oli tingitud sellest, et vastav teos on meil ainuke teaduslikult koostatud ülevaade meie juhtivate tegelaste kohta kõikidel aladel. Kaartilt ilmnes, et eesti juhtkonda kuuluvate isikute sünnikohad ei jagunenud põrmugi ühtlaselt üle kogu maa, vaid koondusid silmatorkavalt tihedasti üksikutesse kohtadesse ja moodustasid teisal hõredaid alasid.

Nagu juuresolevalt kaardilt on võimalik jäl-i gida, osutub tiheda ala keskuseks kolm Viljandimaa kihelkonda Viljandi, Paistu ja Tarvastu: ning tihe ala ulatub peale Viljandimaa veel praegusele Valgamaale ning Lääne- ja Kesk-Tartumaale. Et täpsemalt uurida selle tiheduse suhet omaaegse rahvaarvuga, selleks on koostatud teine kaart, kus on arvesse võetud juhtkonda kuuluvate isikute sünnikohtade esiaevuse suhteline tihedus. 1881. a. vastavas kihelkonnas oleleva rahvaarvuga. See rahvalugemine on aluseks võetud sellepärast, et EBL-is esinevate isikute keskmine sünniaeg ühtub umbes selle aastaga. Teine kaart annab veelgi ilmekama ülevaate silmapaistvate isikute koondumisest teatavatesse keskustesse. Üldjoontes ühtub eesti juhtkonna sünnikohtade tihedus siis just alaga, mida prof. Sepp nimetab ..Mulgimaaks" selle sõna laiemas mõttes, ning mis 1880. a. paiku oli majanduslikult arenenumaid Eestis. Käesoleva uurimuse kohaselt on ta olnud silmapaistev ka vaimse arengu poolest. On kahtlematult selge, et teatava piirkonna vaimne erksus või loidus mõjub kaasa vastavas keskkonnas arenevate isiksuste elukäigule, tõstes neid silmapaistvate saavutustega esile teiste seast või loiduse korral mõjudes vastupidiselt. Vaimselt erk ümbruskond peaks andma suhteliselt enam juhtkonda kuulunud isikuid kui loid ümbrus. Muidugi võivad selle juures osa etendada ka tõulised probleemid võib ju oletada, et mõne maakonna või
kihelkonna rahvatõug on enesest sobivam juhtivateks ülesanneteks või kunstiliseks viljakuseks. Igal juhul on ilmne, et teatavad Lõuna-Eesti alad, eesotsas nn. Mulgimaaga on etendanud väga silmapaistvat osa eesti juhtkonna arengus. Selles suhtes moodustavad kolm Põhja-Mulgimaa kihelkonda Viljandi, Paistu ja Tarvastu eriti silmatorkava keskuse. Eriti tähelepandav on Paistu, mis on olnud sünnikohaks 33-le silmapaistvale eesti tegelasele, olles nii pindala kui rahvaarvu suhtes Eesti kihelkondade esirinnas. A. Mägi.

EBL-is käsitletud eesti tegelaste sünnikohad,

Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt. Palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail

Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid massiliste kollektiivüritustena tõusevad esmakordselt Liivimaa politilise elu päevakorda 1864.  

Loe Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt (I osa Eesti Kirjandusest nr. 8/1934).

Talupoegade palvekirjade-liikumine 60-ndail aastail oli esi­mesi suuremaid massiaktsioone rahvuslikult ärkavas eesti ühiskon­nas. Selle haripunktiks ja keskuseks tõusis 1864. a. sügisene suursaatkond oma keisrile esitatud kollektiivmärgukirjaga. See kujunes sõna otsesemas mõttes esimeseks suursündmuseks alga­vas ärkamisliikumises. Kõik lähemad järgnevad samalaadilised üritused, mis lähtusid samadest paikadest, kust olid pärit suur­saatkonna tegelased, oiid ainult selle jätkuks ja järellainetuseks.

See liikumine oli enne kõike sotsiaalse põhiolemusega ja al­les teises järjekorras rahvuslikkude nõuetega. Ja sotsiaalse näh­tusena oli ta kõigepealt talunikkude liikumine. Selles rahvakihis ta sündis, sellest kihist oli pärit tema tegelaste hulk ja selle kihi eluhädadest ning vajadustest kasvas välja ka tema nõuete programm.

Mis oli aga selle liikumise algeliseks põhjuseks ja ajendiks? Pidi ju ikka olema sündinud või sündimas mingisuguseid muutusi just talunikkudekihi eksistentsitingimusis, mis ajasid teda ärevile, liikvele, suurendasid tema sotsiaalset ja politilist aktiivsust. Jä­tame esialgu kõrvale talunikkudekihini ulatunud välismõjud, nagu reformid Venes, rea eesti haritlaste uuesuunaline tegevus jne. Katsume leida vastust talupoegade endi tolleaegseis kõige lähemais ning pingsamais soovides. Kõigepealt tuleb siin muidugi arvesse liikumise suurdokument – 1864. a. sügisene kollektiiv-märgukiri. Kuid seda tuleb siiski hinnata tingimisi, sest et talupoegade soovide ja vajaduste sõnastus esineb siin haritlaste poolt ümbertöötatult. Olulisemad meie küsimuse jaoks on palvekirjad, mis esitati 1864. a. suvel, samuti 1865. aasta sügisest peale ja mis on pärit osalt otseselt talupoegadelt, osalt aga sellised, mil­ledes nende soovid on haritlaste poolt vähem muudetud.

Rõhutatumaid nõudeid, mis olid välja kasvanud kohalikest eriti põnevaks kujunenud hädadest, on kõigis neis palvekirjades seotud alanud raharendile siirdumisega, taludemüügiga ja talu­maa mõisastamisega. Raharendile üleminek ja taludemüük olid uudsed olevikunähtused, talumaa mõisastamine aga igivana. Kuid seegi oli viimasel ajal suurenenud ühenduses 1849. a. talurahva-seaduse põhjal toimunud ja toimuva erimaaliikide – mõisa-, talu- ja kvootemaa – eraldamisega ja talude kruntiajamisega ning nende taafriväärtuse ümberhindamisega. Kõik need kolm muutust tolleaegse küla majanduslikus struktuuris põhjustasid teatava agraarkriisi, mis haaras talunikke kõige otsesemalt ja tekitas neis üha suureneva ärevuse.

Raharent tegi suuremaid edusamme Liivimaa külades just 60-ndate aastate alul. Veel 1856/57 – 1859/60 oli maa üldisest iaalriväärtusest eramõisus raharendil 18,68%, segarendil 9,34%, teorendil 70,49%. Majandusaastail 1860/61-1863/64 tõusid vas­tavad arvud: raharendil 25,39%, segarendil 21,06%, teorendil 51,10%. Paari järgneva majandusaasta kestel, nimelt 1864/65 – 1867/68, oli juba üle poole talumaast – 55,76% raharendil, kuna segarendil oli 17,80%, teorendil 15,78%

Talupoegade suur hulk oli alul seisnud raharendile siirdumise vastu, oli aga peagi hakanud märkama selle väärtust ka oma ma­japidamise seisukohalt. Kuid üleminek raharendile, mis toimus sagedasti segarendi kaudu, oli taludele raske ja tekitas neis õige tugeva kriisipalaviku.

Kaasaegne külaelu tähelepanelik vaatleja Helme koolmeister M. Jakobson kirjutab sel puhul tabavalt:

„Ei anna nemmad [= mõisnikud] tallopoegadele maad selge rahha-rendi, vaid seggarendi peale, (se on: muist rahha, muist orjust,) ja se on veel keige sandim; sest neid orjusse päivi võttab mõisnik sel aeal, kui tallopoeal keige kibbedam põllo tö käes on, sest se läbbi jääb temrhai omma põld korristamatta; ja kust temma siis veel peab sedda rendi rahha sama, ja kellega veel seda orjust orjama, mis mõisnik nõuab?——–

On tallopoeg jo rahharendi peale sanud, siis on temmal kiil jo nat-tuke hoogsam, et ta jo pissut ennam saab oma maea ja põllo eest hoolt kanda, agga siiski ka hädda veel küllalt; sest üllemal sai rägitud, et mõisnikkud ei anna mitte pärris selge rahha, vaid segga rendi peale; ja se on küll ühhelt poolt nattuke parrem, agga teisi piddi jälle veel sandim: maksa hulk rahha välja, ning pealegi võttab mõisnik neid abbiorjusse pävi keige kitsamal aegadel, kus tallopoeal omma põllo ja maea töga issegi paljo teggemist on. Nenda kui: vilja mahhateggemisse ja kokko korris-tamisse, heinateggemisse, rehepeksmisse, puveddamisse ja vori käimisse peale; ja sepärrast ei tulle tallopoeale nisuggusest seggarendist suremat kassu ühtegi, vaid femma peab ikka nenda samma paljo teenrid piddama kui pärris orjusse rendi peal olles; agga sure perre üllespiddaminne ja palk on nüüd vägga kallis, ja se tallomaea ei anna sedda mitte välja, sepär­rast on jo mönned tallopoead ommad tarvilikkud maea lojuksed ja ri-deki ärra münud, ja veel pealegi suurt võlga võtnud, et aga renti saaks mõisnikkule välja maksa!” –

Autor kirjutab edasi segarentnikkude või äsjaste raharentnikkude lühikeseajalistest fendilepinguist ja alatasa tõusvaist rendihindadest, mis tegid nende olukorra eriti kindlusetuks ja raskeks: „Meie aeal on jo meie tallorahvas panema tundmisse sees kül nenda kaugele sanud, et nad en­nam ei armasta suitso urtsikude sees ellada, ja mõistvad jo kauniste omma põldo harrida; aga kui se võimalik õlleks ja temmal kindlamat ello kohta õlleks. – Agga seep se on, et temmal ei õlle suggugi kindlat seisust, ja teittma ei tea suggugi kui kaua veel temma maea temma käes petakse, tännavo ehhitab ta sia maea, jubba tulleval aastal peab ta teise valda ehk ka makonda ehhitama. Sest mõisnikkud lassevad nüüd saggedaste tallo maid mõta, vahhel vie ja kue aasta parrast; kelle läbbi paljo taalrid las­sevad jure panna, ja tõstavad renti suremaks, ikka 1, ehk 3, või ka 5 aasta parrast; sest mõisnikkud katsuvad nüüd allati otsekui oksjoni visil: kui paijo tallopoeg ommeti virnaks veel jõuab maksta!! Ja nenda peab siis vaene tallopoeg virnaks ommetigi häddapärrast omma ja omma van-nemate ehhitud maeast isse ärra minnema!”

Selles kaasaegses kirjelduses esitatud põhinähtusi raharendi tuleku ajastust konstateerivad loendamatul hulgal ka suulised rahvamälestised. Osalt kinnitavad neid ka vastavad agraarstatistilised andmed ise. Need olid kõik teravad kriisinähtused talurentniku majanduslikus elus 60-ndate aastate algupoo­lel. Oli loomulik, et nad tõukasid rentnikke aktiivsele hoolitse­misele oma olemasolu tingimuste eest. Ja erakordse võttena sel alal tekkisidki palvekirjade-aktsioonid.

Samas suunas mõjus ka taludemüügi areng, mis just 60-ndail aastail tegi suuri edusamme. Majandusaastail 1856/57 – 1859/60 oli Liivimaal talumaa taalriväärtusest talupoegade valduses ai­nult 1,47%; 1860/61 – 1863/64 tõusis selle protsent 2,44-ni, 1867./68. majandusaastal aga juba 14,26-ni. Kui 1823. – 1861. aastani oli Liivimaal üldse müüdud ainult 388 talu 968 065 rubla väärtuses, siis 1862.-1866. a. aga müüdi juba 2010 talu 7 564 930 rubla väärtuses ja 1867.-1871. a. 4318 talu 13 938 894 rubla väärtuses. Juba needki üldarvud näitavad küllaltki ku­jukalt, kui laiaulatuselise murrangu tõi küla majanduslikku olu­korda talude-ostu areng 60-ndail aastail.

Kui see areng ühest küljest oli tingitud majanduslikest tegu­reist, siis samal ajal olid siin eriti pingsalt mõjumas poliitilised ajendid. Pärast Vene suurt agraarreformi 1861. a. tundus Liivimaa rüütelkonnal pind jalge all eriti kõikuv. Ühelt poolt ko­halikkude pärisrahvaste tõusev aktiivsus, teiselt poolt aga veel efektsemalt mõjuv vene natsionalistlikkude ringkondade rünnakumeeleolu Balti erikorra suhtes ähvardasid tuua muutusi ka Liivi­maa agraarkorda. Ja rüütelkonna heasoovlikud sõbrad pealin­nas valitsuse ringkonnis püüdsid küllalt kaugelenägelikult manit­seda tema esindust vajalikele sammudele, et nende kaudu väl­tida suurema ulatusega reforme, mis oleksid võinud aadlit tabada valusamini. See polnud keegi muu kui Vene rahaminister M. v. Reutern, kes ühe seesuguse sammuna soovitas Liivimaa maa­marssalile veebruari alul 1864, et kohalikud mõisnikud püüdku nii palju ja nii ruttu kui võimalik kiirustada taludemüüki. Kaalutlus, sel puhul puhtpolitiline, lähtus ainult aadli huvidest. Minister konstateeris pealinna poliitilistes ringkondades tugevat ka­vatsust laiendada Vene agraarreformi ka Balti provintsidele. Seni oldavat küll veel Vene asjadega niivõrt rakkes, et Balti küsi­mused lukkuvat mõneks ajaks edasi. Kui nüüd vahepeal Balti kubermangudes suudetakse taludemüüki võimalikult jõudsasti edasi arendada, siis loodavat sellega hoopis uus olukord. Vaevalt hakkaks siis valitsus soodsamalt võimaldama maa saamist neile talupoegadele, kes seni veel maata. Maamarssal Lieven kuulatas 1864. a. kevadtalvel Peterburis teistegi mõjukate võimukandjate arvamusi Liivimaa agraarküsimuse kohta. Oli oluline, et ka si­seminister Valujev soovitas Liivimaa rüütelkonnal midagi ette võtta, mis oleks vajalikuks suitskatteks kohalikele agraaroludele vene rahvuslikkude ringkondade rünnakute vastu.

Nende soovituste eeldusil andiski Liivimaa maapäev märt­sis 1864 kohalikele mõisnikele parooli: rutatagu talude müümi­sega! See tõusis nüüd äkki puhtpolitilisel taustal teravaks päe­vaküsimuseks paljudes Liivimaa külades. Selle parooli mõjul lasti ka Viljandimaal suuremal määral kui mujal Lõuna-Eestis 1864. a. suvel talusid müügile. Tüüpilisteks näideteks sellelt alalt oli taludemüügi väljakuulutamine Suure-Kõpu ja Puiatu kogukon­nas, mida vaatlesime eespool üksikasjalisemalt. See ajas se­nised talurentnikud ärevusse.

Talupoeg on alati tahtnud saada oma haritava maa omani­kuks. Ometi ei tähendanud see veel sugugi, nagu oleks taludemüük olnud alul mingiks teretulnud nähtuseks. Just ümberpöör­dult, talupojad seisid kõikjal käte ja jalgadega sellele vastu. Ta­ludemüüki, mis oli alul hoopis uus ning tundmatu asi, peeti min­giks väga kahtlaseks ja salakavalaks võtteks mõisnikkude poolt. Seegi seik on jätnud jälgi lõpmatus hulgas rahvamälestistes. Se­nisel rentnikul, kel isiklikult puudus vajalikul määral sularaha, käis taluost üle jõu või ähvardas teda sellise kuristikulise välja­vaatega, et ta ei näinud sellest mingit ülepääsu.

Iseloomuliselt kaevatakse sel puhul Suure-Kõpu talupoegade palvekirjas keisrile 1864. a. suvel:

„Kuida võib meil vaestel, kes sune orjusse ja makso läbbi verri-vaeseks oüeme tehtud ja kellel midagi varrandust ei olle võimalik kog-goda olnud, ühhe nii aiva maa eest, kui meil on, üht nisuggust hirmust ja kuulmata hinda maksta ja kuida võime ommale ja omma lastele üht nisuggust suurt võlga, kus meie mitme põlveni ehk ka iggaveste mõisnikude võlgnikuks ja orjaks peame jäma, – kaela võtta? – Meie teame selgeste, et selle ma ostmisse jures keik essimesse aastaga pankrotti ja seläbbi ka sest ostetud maast ilma peame jäma. – Meie olleme paraego iihhes vägga sures kimbatusses ja üsna kahhe keigesurema hädda vahhel. – Nisuggune ostminne on meil vaesuse parrast koggoni üks võimata assi ja selle ähvartud välja viskamisse läbbi peame need keige omma ello aeal nähtud vaeva läbbi tännini kinnipeetud vanna-vannemate pärrandus ja õigus ühhe hobiga ilma tassomata kautama. – Kuida võime ja mikspärrast peame meie omma mõisniko ahnusse parrast üht nisuurt üllekohhut kannatama ja kuhho peame nüüd oma vamilga minnema?”

Nii kaebav taludemüügi tagajärjel maast lahtikangutatud talunikkudekiht ongi eriti liikvel 60-ndate aastate palvekirjade-aktsioones. Just selle kihi seisukohalt ongi sõnastatud nõuded palvekirjades, eriti 1865. a. novembri- ja detsembrikuu rühmas: pandagu talude ost-müük seisma kuni õiglasema maamõõtmi­seni või antagu kohalt lahkuvale peremehele, kelle talu müüakse teisele, korralik kahjutasu. Sellesse kihti kuulub ka enamik üksikpalvekirjade esitajaid, neride hulgas kõige tüüpilisemalt oma kohtadest ilma jäänud Võrumaa talunikud, kes 1867. a. alul pöör­dusid palvega suurvürst Konstantin Nikolajevitši poole.

Nende sega- ja raharendile siirdumisest ning taludemüügi arengust tingitud kriisinähtuste mõju avaldus ka 1864. a. sügise­ses suurpalvekirjas. Kui siin ei palutud taludemüügi seismapanekut ega seatud esikohale talust lahkuvale rentnikule kahjutasu andmise küsimus, nagu see esines hilisemais, enam talupoegade endi osavõttel koostatud palvekirjades, siis oli see tõenäoselt tin­gitud selle palvekirja koostamisel suuremat osa etendanud hari­tud juhtide mõjust.

Mulgi raudtee elik Viljandi - Mõisaküla raudtee ajalugu

Laatre-Viljandi raudtee ehk Mõisaküla-Viljandi raudtee ehk nn. Mulgi raudtee oli kitsarööpmeline haruraudtee pikkusega 45,8 km. See ehitati samaaegselt Valga–Ruhja–Pärnu raudteega ja avati 1897. aastal. Viljandi - Mõisaküla raudtee ajaloost

Raudtee ehitust alustati 1895. aastal sihi mahamärkimise ja sisseajamisega. Sellele järgnesid mullatööd, mis kulgesid tänu keerulisele maastikule aeglaselt. Tööde üldprojektid koostas insener Kaspar Krzizanowski, kes oli määratud juurdeveoraudtee ehituse üldjuhatajaks ja oli hiljem ka selle raudtee esimene ülem.

Detailsemad projektid, sealhulgas sildade ja jaamahoonete omad, koostas juba Krzizanowski meeskond ülemuse valvsa kontrolli all. Kõik projektid kuulusid kinnitamisele Juurdeveoraudtee Seltsi peavalitsuses Peterburis, mistõttu nii mõnigi kord tuli ette jagelemisi üsna tühiste asjade pärast. Kuid vaatamata raskustele jõudis raudtee ehitus 1897. aasta jaanuaris lõpule. Raudteelõik avati ajutiseks liikluseks 31. jaanuaril ja alaliseks 1. augustil 1897.

Jaamahooned valmisid peamiselt 1898. aastal. Sõlmjaam Laatre küla juures ehk Mõisaküla raudteejaam ehitati parun von Stackelbergi kingitud soisele alale, mis täideti pinnasega. Aastal 1900 valmisid töökojad ja raudteejaama ümber tekkinud asula nimetati ümber Mõisakülaks 

Uurimistöid mulkidest ja Mulgimaast

  1. Pae Taavi, Lust Kersti 2017. Mulkide nime saamisloost ehk kas mulgid on tõesti rumalad? Keel ja Kirjandus 2017 nr 6 lk 432-452
  2.  Lust Kersti  Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid talusid võõrsil päriseks ostsid (kuni 1889). Tuna 2014 nr 3 lk 44-63
  3. Lust Kersti, TürnaTõnis 2011. Päriperemees ja pärishärra moderniseeruvas Eestis: Kargova Fritz Karro ja Saverna Jaak Kissa. Ajalooline Ajakiri, 2011, 3/4 (137/138), 307–347
  4. Märkusi eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. Eesti Kirjandus nr 3 aastal 1938
  5. Palvekirjad aktsioonid 1860dail aastail . Keel ja Kirjandus 1938
  6. Kustavus Ingrid. Hendrik Adamsoni bibliograafia 1913 - 2008. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõputöö 2009.
  7. Viljat Janika. Vanema rauaaja kiviklamed Viljandimaal. Tartu Üikooli Ajaloo ja Arheoloogia Istituut. Bakalaurusetöö 2012.

Abja linavabrik

Linakasvatus oli juba 19. sajandil saanud Mulgimaa arengu ja jõukuse aluseks. 1913 asutasid Halliste ja Karksi põllumehed Halliste Linaharimise Ühisuse (1918 muudeti osaühisuseks,

1926 nimetati Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuseks) ning otsustasid tsaarivalitsuse rahalisel toel rajada linavabriku.

Ühisuse ja vabriku rajamise eestvedaja oli Mats Kissa, kes 1911. aastal oli lõpetanud Riia Polütehnikumi tehnoloogiainsenerina.

Linavabrik ehitati 1913–14, koos tootmiskorpusega ehitati ka kontorihoone ning mitmed abihooned, sealhulgas töökoja hoone ning linaseemnete ladu. 

Abja linavabriku hooned

Liplapi aiatöö- ja majapidamiskool

Liplapi aianduskool, omaaegne talu Halliste kihelkonnas, nüüdses Halliste vallas Uue-Kariste tee ääres.

20. sajandi algul pärisid neli õde oma vennale Johann Sapasele kuulunud Liplapi talu. Marie Sapas, kes oli õppinud Tartus, Moskvas, Soomes ja Saksamaal kodumajandust, asutas tallu kodumajandukooli.

Talus tegutses 1910–27 Eesti ja kogu Venemaa esimene omataoline aiatöö- ja majapidamiskool.

Koolil oli hea õppebaas (viljapuu-, marja-, köögivilja- ja lilleaed, mesila, park) ning asjatundlikud õpetajad. Õppetöö koolis kestis seitse kuud, algas aprillis ja lõppes saagi koristamisega oktoobris.

Igal aastal kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20–24 tüdrukut. Kool lõpetas tegevuse majanduslike raskuste tõttu, kokku sai seal hariduse 568 neidu. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris. 

Hiljem tegutses sama suunitlusega kool Kamara koolis ning edaspidi Abja mõisahoones aastatel 1930–46 mitmesuguste nimede all: Halliste kodumajanduse täienduskool (Abjas), Abja kodutööstuskool, Abja kodumajapidamiskool. Viimases kestis õppetöö kaks aastat.

Vabaduse risti vennad Mulgimaal

Aastatel 1919–1925 määrati üldse kokku 3224 Vabaduse Risti (ET 2000: 429).

Selle ordeni tegelikke saajaid oli aga natuke vähem, 3132, sest mitmele mehele on antud kaks või isegi kolm Vabaduse Risti (Jaak Pihlak). Vabadusristi kavalerid

Ainult kaks Eesti naist on saanud Vabadusristi, mõlemad mulgid: Salme Bergmann-Ilmet ja Anna Vares. 

Vabaduse risti vennad Halliste kihelkonnas

Vabaduse risti vennad Helme kihelkonnas

Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel

Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel

Raamat „Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel“ tutvustab ajaloolise Mulgimaa kihelkondi Viljandi muuseumis ja teistes Viljandimaa fotokogudes säilinud kujutiste hulgast tehtud valiku ning täiendavate saatetekstide vahendusel.

Tekstid on rööpselt mulgi, eesti ja inglise keeles. 264-leheküljelise raamatu koostaja ja toimetaja on muuseumi teadusdirektor Ain-Andris Vislapuu.

Fotod on pärit Abja muuseumi, Helme koduloomuuseumi, Karksi külamuuseumi, Mõisaküla muuseumi, Tarvastu muuseumi ja Viljandi muuseumi fotokogust ning järgmistest erakollektsioonidest: Viktor Kuld, Helju Lehesmets, Margus Mõisavald, Ly Mäemurd, Helvi Palusaar, Tõnu Parmakson, Felix Priimägi, Sirje Rist, Kalle Räästas, Imbi-Sirje Torm, Peeter Vabrit, Jaan Vali, Heino Vares, Laine Velner ja Jüri Villemson.

 

Lopa talu

August Kitzbergi loominguga on seotud Lopa talu Pöögles, mille peremees Märt Erg oli Mogri Märdi algkujuks Kauka jumalas

August Kitzbergi Kauka jumal Vanemuise teatris, ERR arhiiv

Mats Erdellist - esimesest mõisahärra seisusesse tõusnud Eesti talupojast

Mats Erdell (1792–1847) oli esimene eestlasest pandimõisa valitseja.Mats suri 1847. aastal ja maeti Taagepera kalmistule ning tema mälestuseks on püstitatud kabel.

Matz sündis Merdi ja Tio (sedaviisi on nende nimed kirjas Karksi kiriku meetrikaraamat

us) teise lapsena.Kui Friedrich Johann von Oettingen sai 1796. aastal pandipidajana (ostis üles eelmise omaniku võlad) oma kätte Taagepera mõisa, siis olid Pööglest sinna üle viidud 115 (või 150) talupoja hulgas ka Erdo Mert, Tio ja nende kolm last (Rosenberg, 2005).

Pulleritsu kool

Pulleritsu kool alustas oma tegevust Liivimaa konsistooriumile esitatud aruande alusel 1832. (teistel andmetel 1833!) aastal. Koolis käisid põhiliselt päristalude lapsed (Holstre Kooli lood, 2008). 

Pulleritsu koolis on õpetanud ning õppinud mitmeid ajalooliselt silmajäävad isikuid. Pulleritsu koolis tuntud koolmeister, Aleksandri kooli rajamise mõtte algataja ning eesti rahvusliku liikumise juhtiv tegelane Jaan Adamson (töötas koolis 1852-1879); Mihkel Veske, kõik Kovali talu Hennod, Adam ja Peeter Petersonid Kipilt, kes olid Pulleritsu kooli kasvandikud.

1928. aastal jõustus 6-klassi kohustus ja see tõi vallas asuvast teisest koolist Pulleritsu õppima 21 last.

1933. aastal anti koolile üle Gustav Mooste poolt kujundatud koolilipp koos Hans Nõmmik`u poolt valmistatud lipuvardaga ning 1934. aastal peale koolile kuuluvate maade osalist ärajaotamist hakati ehitama Holstre mõisa vundamendile uut koolimaja (Holstre Kooli lood, 2008).

Mulgimaa kihelkonnad

Mulkide Selts

Mulkide Selts (MS) asutati Tallinnas 05.05.1934.a. Ohvitseride Keskkogu ruumides.

Osavõtjaid oli üle 400,sh Riigivanem K.Päts, kaitsevägede ülemjuhataja J.Laidoner ja Tallinna linnapea kindral J.Soots.

Põhikirja sõnastasid J.Soots, A. Eckbaum, H.Perna, A.Asu, H.Kink, L.Nigol, A.Laos, E.Treufeldt, A.Joasalu. MS registreeriti 9.10.1934.a (nr.4463).

Seltsi eesmärk on koondada oma liikmeiks Halliste ,Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu kihelkondade mulgi päritoluga eesti soost liikmeid üle ilma, kelle esiisad on 1860. aastast seisnud nende kihelkondade valdade nimekirjas. Mulkide Selts

Mulkide Seltsi eesmärgiks on tutvustada mulkide ajalugu, säilitada mulkide keelepruuki ja murret, kirjastada ajaloolist ja tänapäeva Mulgimaad tutvustavaid kirjutisi, tõsta ja hoida mulkide mainet Eestimaal ning levitada mulgi kultuuri, aidata kaasa Mulgimaa majanduse ja kultuuri arengule, edendada eestlaste rahvuslikke üritusi. Mulkide Selts Tallinnas suleti 06.08.1940 seoses NL okupatsiooniga.