Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Ajalugu

Mulgimaa ajalugu

Kultuuriloolise ja keelealalise Mulgimaa põhituumiku moodustavad Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest. Mulgimaaks loeti Raudna ja Tänassilma jõgedest lõunasse jäävat Viljandimaad! Mulgimaa ala langeb kokku piirkonnaga, mille asukad kõnelesid, vähesel määral kõnelevad veel praegugi, mulgi keelt.

Üsna levinud arvamuse kohaselt hõlmab Mulgimaa tervet Viljandimaad – Paistu, Kõpu, Viljandi, Tarvastu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Pilistvere, Põltsamaa kihelkonda; Helme kihelkond Valgamaalt ja Halliste ning Karksi kihelkonda endiselt Pärnumaalt Seda nimetatakse Suur-Mulgimaaks.

Mulgi ehk lõunaeesti läänemurre on ajalooliselt tunduvalt vanem kui eesti kirjakeel. Mulgi murre eristus iidsest lõunaeesti hõimukeelest juba esimese aastatuhande lõpus, eesti kirjakeele tähtsamad normid said paika alles pisut enam kui sada aastat tagasi.

Keeleteadlased jagavad Mulgimaa enamasti kaheks: Karksi ning sellele lähedased Halliste ja Paistu moodustavad läänemulgi murrakurühma, Tarvastu ja Helme koos aga idamulgi murrakurühma. Helme murdekeeles on keelendeid, mis ei ole sarnased Karksi või isegi Tarvastuga, kuid põhijoonte poolest on tegemist ikka sama murdekeelega (Pajusalu, 2016).

Hõimunimi mulk ei saa olla väga vana, igatahes ei ole seda kirjas 1808 aastal ilmunud A.W. Hupeli eesti-saksa sõnaraamatus.

Mulkidest hakati laialdasemalt rääkima XIX sajandi teisel poolel, kui rikkad Mulgimaa peremehed ja nende pojad naaberaladel Tartumaal ja Põhja-Eestis talusid ostsid. Et Mulgimaal ei jätkunud enam häid põllumaid ja talukohti, mida soetada, hakkasid mulkide teised ja kolmandad perepojad ostma talukohti mujal Eestis. Et osta, tuli vaevaliselt raha koguda. Nii saigi mulgist rikkuri ja ihnuri võrdkuju, keda August Kitzberg kirjeldab Mogri Märdi kaudu oma “Kauka jumalas” (1912).

Esmakordselt on see nimi kirjanduses kasutusel. F.J Wiedemanni sõnaraamatus (ilmunud 1869). Eesti Postimees ehk Näddalaleht 14. märtsist 1873 kõneleb, et "ei ole mina muud tahtnud näidata, kui aga seda, et „Mulgid" hakkajama maimuga on, kui Tartlased, sest muidu ei oleks „Mulgid" iialgi Tartumaale sissepääsind!".

Kersti Lust, ajalookultuuri ajakirjas Tuna 2014: Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid talusid võõrsil päriseks ostsid (kuni 1889)

Talude päriseksostmine algas Tartumaal 1863. aastal peamiselt Mulgimaalt tulnud ümberasujate poolt. 1895. aastaks oli Mulgimaal päriseks ostetud juba enam kui 95% taludest. See oli Eesti maakondadest vaieldamatult parim tulemus ja alguse sai see Halliste ning Abja ümbrusest. Tollest ajast räägitakse Tartumail: “Kui mulk Emajõge ületades upub, on see õnnetus; kui aga mulk üle jõe välja ujub, siis on see katasdtroof!" ... sest siis mulk tuleb ja ostab maad ära.

Hannes Rumm esitas mäiumängu küsimuse: nimetage palun see maailmaajalooline sündmus, mille tulemusena said mulgid enne teisi eestlasi nii rikkaks, et jaksasid talusid mõisnikelt tagasi osta ja lapsi ülikooli saata? Kui te vastust esimese hooga ei tea, siis ehk aitab teid vastusele lähemale vihje, et me kõik oleme seda sündmust ajaloo tunnis õppinud. Sellest sündmusest ajendatuna tegi Steven Spielberg mullu menuka filmi “Lincoln”. 

... muidugi oli see sündmus Ameerika Ühendriikide 1861. aastal alanud kodusõda, mille tõttu vähenes järsult puuvilla tootmine lõunaosariikides. Ahelreaktsiooni järgmise lülina tekkis maailmaturul kiire vajadus puuvilla asendamiseks teiste materjalidega ning see omakorda kergitas järsult lina hinda. Kuna Mulgimaal olid linakasvatuseks soodsad tingimused, siis said mulgid tänu Ameerikas orjuse kaotamise pärast peetud sõjale ratsa rikkaks.

Praegusel Mulgimaal asub 10 omavalitsust: Abja, Halliste, Tarvastu, Karksi, Helme, Põdrala, Hummuli ja Viljandi vald ning Tõrva ja Mõisaküla linn.

1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.

Vastavalt Mulgimaa paikkondlikele eripäradele (keel, ajalugu, kultuuritraditsioonid) jaotavad mulgid end ise poolnaljatamisi ka alljärgnevalt: Hallistes elavad ubamulgid, Helmes undrukumulgid, Karksis korbimulgid, Paistus kapsamulgid ja Tarvastus kamamulgid.

Mulgimaa lipp

Mulgimaa lipp õnnistati 12.10.2013 Tarvastu kirikus.

ERR klipp

Tõnno Habichti kujundatud Mulgimaa lipu põhivärv on linaõie sinine, veel on lipul Mulgi kuuele viitavat musta, valguse värvi valget ja punane, mis kujutab Eestis ainulaadset viie sõlmega kaaruspaela. Viis sõlme tähendavad viit Mulgimaa kihelkonda. 

Kust tuleb sõna mulk?

Mis loom see mulk on?

Kust tuleb sõna mulk? 

Me ei tea ega saa vist kunagi täpselt teada, kust tuleb sõna mulk. Rahvasuus on säilinud muistendid mulgust, mille kaudu saabusid rüüstajad ja mille kaudu nad tagasi siis aeti (Eduard Vääri, 2000). Vähe on rahvajutte sakalaste käikudest lõuna poole. Ilmselt kujunes mulgust nii tähtis koht retketeedel, et selle lähedasi asukaid hakati nimetama mulgutagusteks või mulguäärseteks (Vääri, 2000). Nimetus on olnud kohalik ja palju hiljem levinud või ajakirjanduse kaudu levitatud laiemalt.

Mitmed ajaloolased ja niisama "teadjad" kirjamehed on oma pealiskaudsuses esitanud seletuse, nagu oleks mulgi nimetus pärit läti sõnast mulkis (loll, rumal). Seletus ei ole ustutav ei lingvistiliselt ega psühholoogiliselt. Kui lätlased oleksidki Sakala elanikke nimetanud sõnaga mulkis, siis oleks see jäänud üksnes läti keelde. Et naaber võtab selise sõna rõõmuga oma nimetuseks, on usutamatu ja rahvapsühholoogia seisukohalt võimatu, kirjutab Eduar Vääri (2000), filoloogiadoktor, soome-ugri keelte professor, Helme kihelkonna mulk. Aga Läti pärimuse järgi on mulk ka inimene, kes alati kõigest puhtalt ja võitjana välja tuleb!

Pane mulgud põllule kükki! Mulgud toovad rikkuse! Pange mulgud põllule kükki! Mulgi keeles tähendab mulk ka linapeod. Kõik põllud külvati lina täis ja sealt tuli jõukus.

..."Ühtlasi olgu juurde lisatud, et Abjas need päris põhjamulgid elawad, sest et siinsest kolmest Mulgi talust terwe Mulgimaa oma nime olewat saanud" - väljavõte Tallinna Teataja 20.06.1911 artiklist.

Kindral Jaan Soots väitis 1934, et „mulk” pole mitte lätikeelne nimi, waid araabiakeelne „isand” ja „käskija”.

1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.

Vastavalt Mulgimaa paikkondlikele eripäradele (keel, ajalugu, kultuuritraditsioonid) jaotavad mulgid end ise poolnaljatamisi ka alljärgnevalt: Hallistes elavad ubamulgid, Helmes undrukumulgid, Karksis korbimulgid, Paistus kapsamulgid ja Tarvastus kamamulgid.

Kust on pärit Eesti elu enim mõjutanud inimesed? Eesti Kirjandusarhiivi kaart 1938

Linakasvatusest Eestis - lina eest vabaks

Võimaluse maid päriseks osta said talupojad 14. juulil 1802, mil Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvadeklaratiivi. See algab sõnaga "Iggaüks" ning manitseb talupoegi korralikule ja kokkuhoidlikule majapidamisele. Neile lubatakse omandiõigus omaostetud vallasvarale ja põline kasutusõigus talukohale, kui nad seda hoolsalt peavad. 

21.01.1833 - vilja- ja linaäriga rikastunud Helme kihelkonna talupoeg Mats Erdell ostab üles Roobe mõisa pantkirjad ja saab mõisa tegelikuks valdajaks. Pärast rüütlimõisate omamise vabaksandmist kõigi seisuste liikmetele ostab tema poeg Hans Erdell 27. aprillil 1867 Roobe mõisa 18 000 hõberubla eest päriseks, saades esimeseks eesti soost rüütlimõisa omanikuks. Roobe jääb Erdellide kätte 1939. aastani, mil saksastunud suguvõsa liikmed lahkuvad Eestist Saksamaale.

1843. aastal ostsid vennad Johan ja Enn Kasse Abja Perakülas Losso Eppo talu 4000 hõberubla eest, tasudes ostuhinnast esimese aasta jooksul 1000 rubla. Järgmised talud müüakse Abjas alles 10 aastat hiljem. Intensiivsem talude päriseksostmine Eestis algab 1860. aastatel.

Linakasvatusest Eestimaal

Talude päriseksostmine Mulgimaal

Vaevalt võib 19. sajandi teise poole Eesti majandusaja­loost leida kaalukamat sündmust kui talude päriseksostmine. Talurahva maaomandi kujunemine, omaenese talus täielikuks peremeheks saamine tõstis märgatavalt rahva eneseteadvust, andis hoogu rahvuslikule ärkamisele ja püüdlusele saada suuremaid poliitilisi õigusi. Talude päriseksostmine vabastas talurahva mõisnikkonna võimu alt ning oli oluline samm kodanliku ühiskonna kujunemisel ja arengus moodsa rahvusriigi suunas.

Talude päriseksostmine kulges Mulgimaal suhteliselt kiiresti, Mulgimaa tõusis majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile 19. sajandi keskpaiku, oluline oli linakasvatus.

Kersti Lust, Tuna 2014: Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid kuni 1889

19. sajandi II poolel ilmus suitsutare kõrvale uue nähtusena mulgi häärber, uusaegse mulgi kultuuri tähtsamaid sümboleid. Samal ajal muutus ka elukorraldus – siiani peremehe ja tema perega ühtedes ruumides koos elanud teenijarahvas eraldus, taluellu hakkas lisanduma üha rohkem linlikku elementi jne. 

Mulgimaa arhitektuurist

Mulgi kihelkondadel ja inimestel oli väga oluline osa Eesti ärkamisaja sündmustes.

Omariikluse perioodil oli Mulgimaa arenenud põllumajanduse ja aktiivse kultuurieluga piirkond. Põllumajanduses oli iseloomulik suurem suurtalude osakaal, põllumaa suurem osakaal talumaade hulgas ning uuema põllumajandustehnika kiirem kasutuselevõtt. Kultuuritegevus avaldus eelkõige aktiivses seltsiliikumises.

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda andsid aastasadu kujunenud mulgi identiteedile raskesti korvatavaid lööke.

Kuigi Sakalamaa lõunakihelkonnad jäid ka pärast talude kaotamist ja küüditamisi Eestimaa üheks arenenumaks põllumajanduspiirkonnaks, ei ole saavutatud siiski enam taolist rolli, nagu oli seda olnud mulgi talude ajastul.

Ülevaate koostas Kaja Allilender

Mulgimaa roll Eesti kultuuris

Sakala nr. 202, 28 detsember 1942 Mulgimaa osa Eesti kultuuris

Mulgimaa nime on meie ajalooliste ja kultuuriajalooliste uurimuste puhul korduvalt mainitud. Selle nime ja mõiste ümber on tekkinud ägedaid vaidlusi. 

Ühelt poolt on Mulgimaad s. o. tavaliselt Viljandi, Paistu, Tarvastu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkonda nimetatud eesti rahvusliku ärkamise hälliks või vähemalt selle tähtsamaks keskuseks, teiselt poolt on väidetud, et Mulgimaa tähtsust on liialdatud, ja et see nimi on kujunenud ainult mingi müütilise kõlaga terminiks, mil pole teaduslikult mingit väärtust.

Meie kultuurilooline uurimustöö on alles võrdlemisi algastmes, paljud küsimused on sootuks lahendamata. Lahendamata on ka kultuuriliste keskuste probleem ja uurimata, millist osa üks või teine eesti maakond või kihelkond eesti rahvusliku kultuuri arengus õieti on etendanud. Selliste küsimuste lahendamine nõuab suuri eeltöid ja ennekõike laialdase statistilise materjali läbitöötust, mille puhul tuleksid arvestamisele kõik majanduslikud ja kultuurilised tegurid. 

Seni pole aga seda kuigi suurel määral suudetud teha, kuigi need probleemid on ahvatlevad ka uurija seisukohalt. Prof. Hendrik Sepp oma huvitavas kirjutises,,Lõuna-Eesti põllumajanduse arengu suund jQ-dais aastais" (ilmunud koguteoses »,Eesti Wjaduste Akadeemia Aastaraamat I. Tartu 1940:340—402) astub sammu selle küsimuse lahendamiseks, käsitledes siin ka Mulgimaa probleemi.

Ta nimetab Mulgimaaks laiemas mõttes ala, kus talumajapidamine suhteliselt kiiremini individualiseerus ja kus talude päriseks ostmine toimus varem kui mujal Eestis. See ala ulatub prof. Seppa uurimuste järele peale Lõuna-Viljandimaa ja Lõuna-Pärnumaa ka praegusele Valgamaale ja Lõuna-Tartumaale. On iseloomulik, et umbes nendes piirides toimus ka mulkide väljarändamine mineva sajandi kolmandal ja neljandal veerandil ühes linakasvatuse hoognemisega.

Nii võiksime sel puhul öelda, et Eesti põllumajanduse arenenumate alade hulka kuuluvad Lõuna-Eesti need osad, min on kas otse mulkide poolt asustatud või väljarännanud mulkide vahenditu või kaudse mõju ning seoses majandusliku tõusuga toimus ka vaimne ärkamine, nagu seda näitab kujukalt meie rahvusliku ärkamisaja kulg. 

Aga Mulgimaa kohta ka otsese vaimse keskusena on olemas teaduslikult ümberlükkamatuid: andmeid, mis kerkisid esile eesti juhtkonna päritolu uurimise puhul. Võttes aluseks Eesti Biograafilise Leksikoni (EBL) koos täiendusköitega, kandis allakirjutanu kõikide seal esindatud eesti rahvusest isikute sünnikohad Eesti kihelkondade kaartile ja saavutas sel, puhul üllatavaid tulemusi. Eesti Biograafilise Leksikoni aluseks võtmine oli tingitud sellest, et vastav teos on meil ainuke teaduslikult koostatud ülevaade meie juhtivate tegelaste kohta kõikidel aladel. Kaartilt ilmnes, et eesti juhtkonda kuuluvate isikute sünnikohad ei jagunenud põrmugi ühtlaselt üle kogu maa, vaid koondusid silmatorkavalt tihedasti üksikutesse kohtadesse ja moodustasid teisal hõredaid alasid.

Nagu juuresolevalt kaardilt on võimalik jäl-i gida, osutub tiheda ala keskuseks kolm Viljandimaa kihelkonda Viljandi, Paistu ja Tarvastu: ning tihe ala ulatub peale Viljandimaa veel praegusele Valgamaale ning Lääne- ja Kesk-Tartumaale. Et täpsemalt uurida selle tiheduse suhet omaaegse rahvaarvuga, selleks on koostatud teine kaart, kus on arvesse võetud juhtkonda kuuluvate isikute sünnikohtade esiaevuse suhteline tihedus. 1881. a. vastavas kihelkonnas oleleva rahvaarvuga. See rahvalugemine on aluseks võetud sellepärast, et EBL-is esinevate isikute keskmine sünniaeg ühtub umbes selle aastaga. Teine kaart annab veelgi ilmekama ülevaate silmapaistvate isikute koondumisest teatavatesse keskustesse. Üldjoontes ühtub eesti juhtkonna sünnikohtade tihedus siis just alaga, mida prof. Sepp nimetab ..Mulgimaaks" selle sõna laiemas mõttes, ning mis 1880. a. paiku oli majanduslikult arenenumaid Eestis. Käesoleva uurimuse kohaselt on ta olnud silmapaistev ka vaimse arengu poolest. On kahtlematult selge, et teatava piirkonna vaimne erksus või loidus mõjub kaasa vastavas keskkonnas arenevate isiksuste elukäigule, tõstes neid silmapaistvate saavutustega esile teiste seast või loiduse korral mõjudes vastupidiselt. Vaimselt erk ümbruskond peaks andma suhteliselt enam juhtkonda kuulunud isikuid kui loid ümbrus. Muidugi võivad selle juures osa etendada ka tõulised probleemid võib ju oletada, et mõne maakonna või
kihelkonna rahvatõug on enesest sobivam juhtivateks ülesanneteks või kunstiliseks viljakuseks. Igal juhul on ilmne, et teatavad Lõuna-Eesti alad, eesotsas nn. Mulgimaaga on etendanud väga silmapaistvat osa eesti juhtkonna arengus. Selles suhtes moodustavad kolm Põhja-Mulgimaa kihelkonda Viljandi, Paistu ja Tarvastu eriti silmatorkava keskuse. Eriti tähelepandav on Paistu, mis on olnud sünnikohaks 33-le silmapaistvale eesti tegelasele, olles nii pindala kui rahvaarvu suhtes Eesti kihelkondade esirinnas. A. Mägi.

EBL-is käsitletud eesti tegelaste sünnikohad,

Mulgi raudtee elik Viljandi - Mõisaküla raudtee ajalugu

Laatre-Viljandi raudtee ehk Mõisaküla-Viljandi raudtee ehk nn. Mulgi raudtee oli kitsarööpmeline haruraudtee pikkusega 45,8 km. See ehitati samaaegselt Valga–Ruhja–Pärnu raudteega ja avati 1897. aastal. Viljandi - Mõisaküla raudtee ajaloost

Raudtee ehitust alustati 1895. aastal sihi mahamärkimise ja sisseajamisega. Sellele järgnesid mullatööd, mis kulgesid tänu keerulisele maastikule aeglaselt. Tööde üldprojektid koostas insener Kaspar Krzizanowski, kes oli määratud juurdeveoraudtee ehituse üldjuhatajaks ja oli hiljem ka selle raudtee esimene ülem.

Detailsemad projektid, sealhulgas sildade ja jaamahoonete omad, koostas juba Krzizanowski meeskond ülemuse valvsa kontrolli all. Kõik projektid kuulusid kinnitamisele Juurdeveoraudtee Seltsi peavalitsuses Peterburis, mistõttu nii mõnigi kord tuli ette jagelemisi üsna tühiste asjade pärast. Kuid vaatamata raskustele jõudis raudtee ehitus 1897. aasta jaanuaris lõpule. Raudteelõik avati ajutiseks liikluseks 31. jaanuaril ja alaliseks 1. augustil 1897.

Jaamahooned valmisid peamiselt 1898. aastal. Sõlmjaam Laatre küla juures ehk Mõisaküla raudteejaam ehitati parun von Stackelbergi kingitud soisele alale, mis täideti pinnasega. Aastal 1900 valmisid töökojad ja raudteejaama ümber tekkinud asula nimetati ümber Mõisakülaks 

Abja linavabrik

Linakasvatus oli juba 19. sajandil saanud Mulgimaa arengu ja jõukuse aluseks. 1913 asutasid Halliste ja Karksi põllumehed Halliste Linaharimise Ühisuse (1918 muudeti osaühisuseks,

1926 nimetati Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuseks) ning otsustasid tsaarivalitsuse rahalisel toel rajada linavabriku.

Ühisuse ja vabriku rajamise eestvedaja oli Mats Kissa, kes 1911. aastal oli lõpetanud Riia Polütehnikumi tehnoloogiainsenerina.

Linavabrik ehitati 1913–14, koos tootmiskorpusega ehitati ka kontorihoone ning mitmed abihooned, sealhulgas töökoja hoone ning linaseemnete ladu. 

Abja linavabriku hooned

Liplapi aiatöö- ja majapidamiskool

Liplapi aianduskool, omaaegne talu Halliste kihelkonnas, nüüdses Halliste vallas Uue-Kariste tee ääres.

20. sajandi algul pärisid neli õde oma vennale Johann Sapasele kuulunud Liplapi talu. Marie Sapas, kes oli õppinud Tartus, Moskvas, Soomes ja Saksamaal kodumajandust, asutas tallu kodumajandukooli.

Talus tegutses 1910–27 Eesti ja kogu Venemaa esimene omataoline aiatöö- ja majapidamiskool.

Koolil oli hea õppebaas (viljapuu-, marja-, köögivilja- ja lilleaed, mesila, park) ning asjatundlikud õpetajad. Õppetöö koolis kestis seitse kuud, algas aprillis ja lõppes saagi koristamisega oktoobris.

Igal aastal kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20–24 tüdrukut. Kool lõpetas tegevuse majanduslike raskuste tõttu, kokku sai seal hariduse 568 neidu. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris. 

Hiljem tegutses sama suunitlusega kool Kamara koolis ning edaspidi Abja mõisahoones aastatel 1930–46 mitmesuguste nimede all: Halliste kodumajanduse täienduskool (Abjas), Abja kodutööstuskool, Abja kodumajapidamiskool. Viimases kestis õppetöö kaks aastat.

Vabaduse risti vennad Mulgimaal

Aastatel 1919–1925 määrati üldse kokku 3224 Vabaduse Risti (ET 2000: 429).

Selle ordeni tegelikke saajaid oli aga natuke vähem, 3132, sest mitmele mehele on antud kaks või isegi kolm Vabaduse Risti (Jaak Pihlak). Vabadusristi kavalerid

Ainult kaks Eesti naist on saanud Vabadusristi, mõlemad mulgid: Salme Bergmann-Ilmet ja Anna Vares. 

Vabaduse risti vennad Halliste kihelkonnas

Vabaduse risti vennad Helme kihelkonnas

Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel

Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel

Raamat „Mulgid ja Mulgimaa vanadel fotodel“ tutvustab ajaloolise Mulgimaa kihelkondi Viljandi muuseumis ja teistes Viljandimaa fotokogudes säilinud kujutiste hulgast tehtud valiku ning täiendavate saatetekstide vahendusel.

Tekstid on rööpselt mulgi, eesti ja inglise keeles. 264-leheküljelise raamatu koostaja ja toimetaja on muuseumi teadusdirektor Ain-Andris Vislapuu.

Fotod on pärit Abja muuseumi, Helme koduloomuuseumi, Karksi külamuuseumi, Mõisaküla muuseumi, Tarvastu muuseumi ja Viljandi muuseumi fotokogust ning järgmistest erakollektsioonidest: Viktor Kuld, Helju Lehesmets, Margus Mõisavald, Ly Mäemurd, Helvi Palusaar, Tõnu Parmakson, Felix Priimägi, Sirje Rist, Kalle Räästas, Imbi-Sirje Torm, Peeter Vabrit, Jaan Vali, Heino Vares, Laine Velner ja Jüri Villemson.

 

Lopa talu

August Kitzbergi loominguga on seotud Lopa talu Pöögles, mille peremees Märt Erg oli Mogri Märdi algkujuks Kauka jumalas

August Kitzbergi Kauka jumal Vanemuise teatris, ERR arhiiv

Mats Erdellist - esimesest mõisahärra seisusesse tõusnud Eesti talupojast

Mats Erdell (1792–1847) oli esimene eestlasest pandimõisa valitseja.Mats suri 1847. aastal ja maeti Taagepera kalmistule ning tema mälestuseks on püstitatud kabel.

Matz sündis Merdi ja Tio (sedaviisi on nende nimed kirjas Karksi kiriku meetrikaraamat

us) teise lapsena.Kui Friedrich Johann von Oettingen sai 1796. aastal pandipidajana (ostis üles eelmise omaniku võlad) oma kätte Taagepera mõisa, siis olid Pööglest sinna üle viidud 115 (või 150) talupoja hulgas ka Erdo Mert, Tio ja nende kolm last (Rosenberg, 2005).

Pulleritsu kool

Pulleritsu kool alustas oma tegevust Liivimaa konsistooriumile esitatud aruande alusel 1832. (teistel andmetel 1833!) aastal. Koolis käisid põhiliselt päristalude lapsed (Holstre Kooli lood, 2008). 

Pulleritsu koolis on õpetanud ning õppinud mitmeid ajalooliselt silmajäävad isikuid. Pulleritsu koolis tuntud koolmeister, Aleksandri kooli rajamise mõtte algataja ning eesti rahvusliku liikumise juhtiv tegelane Jaan Adamson (töötas koolis 1852-1879); Mihkel Veske, kõik Kovali talu Hennod, Adam ja Peeter Petersonid Kipilt, kes olid Pulleritsu kooli kasvandikud.

1928. aastal jõustus 6-klassi kohustus ja see tõi vallas asuvast teisest koolist Pulleritsu õppima 21 last.

1933. aastal anti koolile üle Gustav Mooste poolt kujundatud koolilipp koos Hans Nõmmik`u poolt valmistatud lipuvardaga ning 1934. aastal peale koolile kuuluvate maade osalist ärajaotamist hakati ehitama Holstre mõisa vundamendile uut koolimaja (Holstre Kooli lood, 2008).

Mulgimaa kihelkonnad

Mulkide Selts

Mulkide Selts (MS) asutati Tallinnas 05.05.1934.a. Ohvitseride Keskkogu ruumides.

Osavõtjaid oli üle 400,sh Riigivanem K.Päts, kaitsevägede ülemjuhataja J.Laidoner ja Tallinna linnapea kindral J.Soots.

Põhikirja sõnastasid J.Soots, A. Eckbaum, H.Perna, A.Asu, H.Kink, L.Nigol, A.Laos, E.Treufeldt, A.Joasalu. MS registreeriti 9.10.1934.a (nr.4463).

Seltsi eesmärk on koondada oma liikmeiks Halliste ,Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu kihelkondade mulgi päritoluga eesti soost liikmeid üle ilma, kelle esiisad on 1860. aastast seisnud nende kihelkondade valdade nimekirjas. Mulkide Selts

Mulkide Seltsi eesmärgiks on tutvustada mulkide ajalugu, säilitada mulkide keelepruuki ja murret, kirjastada ajaloolist ja tänapäeva Mulgimaad tutvustavaid kirjutisi, tõsta ja hoida mulkide mainet Eestimaal ning levitada mulgi kultuuri, aidata kaasa Mulgimaa majanduse ja kultuuri arengule, edendada eestlaste rahvuslikke üritusi. Mulkide Selts Tallinnas suleti 06.08.1940 seoses NL okupatsiooniga.