Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Mulgi keel

18. sajandil ja enne seda, kui Eesti elanikud olid praegusest märksa paiksemad, sõltus kõneleja keele omapära tema kodukohast.

Murdepiire kujundasid nii haldusüksused kui ka looduslikud piirid ja ühendusteed. Kõige selgemini eristuvad üksteisest põhja- ja lõunaeesti keel, mis koosnevad omakorda kaheksast murdest ning 117 murrakust (Estonica.org). Vähemasti keele poolest on Eesti suurriigi mõõtu, sest värvikaid murdeid on meil palju (Viikberg, 2015).

Eestis kõneldava keele paikkondlikku erinemist kinnitavad ka murdearhiivi kogutud ütlused, näiteks on keegi Valjalast tõdenud, et „igas pooles on oma keele murrakas”.

Loomulikult tundub igaühele, et keelt murravad teised ning tema enda kodukandi keelepruuk kõige loomulikum!

Murdekeel on olnud maarahva kõige igapäevasem ja loomuomasem kõnekeel, ühtlasi alus, millele tuginedes on kirjakeelt märgatud
ja omandatud. Kui murdekeel on igapäevaelu loomulik osa, siis isegi „kell lüüp, kilk tiksup murrakun”. 

19. sajandi teisel poolel sündinud eesti rahvuse ühisidentiteet, talupoegade liikumispiirangute kadu ning laialt levima hakkav kirjakeelne aja- ja ilukirjandus nõrgestasid kohalike murrete positsiooni. 20. sajandi alguskümnendeil arenes välja kirjakeele korraldus ja avalik elu muutus üha normikeelsemaks, mistõttu kohamurded taandusid tasapisi. 

Ometi tohiksime olla jõudnud juba aega, kus tahaksime kirjakeele kõrval murdekeelt mitte ainult sallida, vaid ka teadlikult kasutada. Kirjakeelt eitamata või selles kahtlemata.'

„Maailmas on vähe rahvaid ja keeli, mis oleksid murrete poolest nõndavõrd õnnistatud kui eesti keel,” on öelnud Eesti ning Mulgi luuletaja Nikolai Baturin. On ju murdekeel ühtlasi hindamatu keeleallikas, kust kirjakeelel ammutada uudset ja huvitavat lisa ning avardada sedakaudu kõnekeelt ja kogu kirjandusilma (Viikberg, 2015).

Eesti dialektoloogia traditsioonilise jaotuse järgi kuulub põhjaeesti murderühma neli murret: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre. Mainitud neljast erineb oluliselt ja moodustab omaette murderühma kirderannikumurre.

Lõunaeesti murderühma kuulub kolm murret: Mulgi, Tartu ja Võru murre (sh Setu murrak).

Keele omanimetuse traditsioonile tuginedes nimetame neid piirkondlikke keeli mulgi, tartu, võru ja setu keeleks. 
Eesti kohakeeled on kujunenud vanadest läänemeresoome hõimukeeltest, mille hulgas on nimetatud põhjaeesti ja lõunaeesti keelt (vt Wiik 1998).

Paljude keeleuurijate arvates on lõunaeesti keel läänemeresoome keelte hulgas üks vanemaid. Sammalahti (1977) järgi lahknes lõunaeesti keel teistest läänemeresoome murretest juba umbes 3000 aastat tagasi.

Lõunaeesti keele pikka iga omaette hõimukeelena on oma käsitlustes esile toonud juba Andrus Saareste, hiljem aga veelgi enam Paul
Ariste, Pekka Sammallahti ja Tiit-Rein Viitso (Iva, 2008). Sammallahti järgi eraldus lääne mere soome algkeelest esimesena lõunaeesti hõimukeel ning alles seejärel kõik üle jäänud keeled, Viitso arvates olid aga esimesteks lahknejateks liivi ja lõuna eesti. Paul Alvre on paigutanud lõunaeesti keele läänemeresoome keelte idarühma ja pidanud põhja- ja lõunaeesti erinevust põhinevaks lääne- ja idagrupi erinevustel, millele viitab oma doktoritöös ka Eino Koponen. Ka Petri Kallio kinnitab oma värskes
lään mere soome konsonandiajaloo käsitluses taas Sammal lahti seisukohta lõunaeesti keele kõige varasemast eraldumisest läänemeresoome algkeelest. Tema järgi lahknes algkeelest esimesena nii nimetatud sisemaamurre, mille ainsaks järel tulijaks ongi lõuna eesti keel, kuna kõik teised läänemeresoome keeled tekkisid algkeele teisest harust, ranniku murdest hargnedes (Iva, 2008).

Arvatakse, et paikkondlike keelepruukide piirid kujunesid välja 17.-18. sajandil, mil sunnismaisuse tõttu kitsenesid eri paikkondade inimeste suhtlemisvõimalused ja tihedam läbikäimine oli võimalik kihelkonna piires, ühte kirikukogudusse kuuluvate inimeste vahel. Paikkondlik keeleline eristumine süvenes kuni XIX sajandi teise pooleni. Viimase 100–150 aasta jooksul on keelepruukide erinevused laiema läbikäimise ning ühise kirjakeele mõjul taandunud ning tänapäeval on kohakeeled tasandunud, samas ühiseesti kirjakeelele lähenenud. (Hennoste ja Pajusalu 2002).

Ehk siis: Mulgi keel elik mulgi kiil on Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalne kõnekeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka.

Mulgi ehk lõunaeesti läänemurre on ajalooliselt tunduvalt vanem kui eesti kirjakeel. Mulgi murre eristus iidsest lõunaeesti hõimukeelest juba esimese aastatuhande lõpus, eesti kirjakeele tähtsamad normid said paika alles pisut enam kui sada aastat tagasi (Professor Karl Pajusalu, 2016).

Keeleajalooliste käsitluste järgi on mulgi keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Mulgi murre. Sellesse rühma kuulub veel võru keel, seto keel ja tartu keel.

Mulgimaa tervikliku kultuuri- ja keelealana koosneb viiest kihelkonnast, mis on Helme, Karksi, Halliste, Paistu ja Tarvastu. Keeleteadlased jagavad Mulgimaa enamasti kaheks: Karksi ning sellele lähedased Halliste ja Paistu moodustavad läänemulgi murrakurühma, Tarvastu ja Helme koos aga idamulgi murrakurühma. Helme murdekeeles on keelendeid, mis ei ole sarnased Karksi või isegi Tarvastuga, kuid põhijoonte poolest on tegemist ikka sama murdekeelega (Karl Pajusalu, 2016).

Eeti Keele Instituudi fonoteegis on esindatud kõik murrakud. Ühe murraku kohta tuleb keskmiselt 27 tundi helilinti, kuid näiteks Tegemist on valdavalt vanema murdekeele näidetega. Konkreetseid helinäiteid murrakute kohta võib leida allpool murdealade kaupa kihelkonniti. Mulgi murdekeelsed tekstid lugemiseks ja kuulamiseks
 
2012. aasta rahvaloenduse andmetel kõneleb mulgi keelt ligi 10 000 inimest. Ajakirjas Keel ja Kirjandus 2016. aasta 3. numbris on ilmunud artikkel  Eesti kohamurrete olukorrast viimase rahvaloenduse peeglis

Põhiliselt räägitakse mulgi keele kõnekeelena maapiirkondades, suuremates linnatüüpi asulates kõneldakse seda vähem. Kuna koolides õpitakse kirja- ja õppekeelena eesti keelt, siis lastega räägitakse kodus ikka põhiliselt kirjakeeles. Seetõttu on mulgi keel noorema põlvkonna igapäevasest kõnest tegelikult kadunud.

Mõtsiklusi mulgi keele teemadel loe Mati Laane blogis

Selleks, et mulgi muredekeelt tutvustada ja õpetada, korraldatakse Mulgimaa lasteaedades keelepesäsid, õpetatakse Mulgimaa õpetajaid mulgi keelt kõnelema ja tegutsevad mulgi murdekeele ringid Tarvastus, Lillis, Karksis, Viljandis, Tartus ja Tõrvas. 

Kuis eläs mulgi, saarõ ja võro kiil?

Kohakeete seisundiuuring

176 lk

2008, Võru Instituudi toimetised

Kuis elas mulgi. saarõ ja võro kiil?