Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Hella Wuolijoki

Hella Wuolijoki (aastani 1908 Ella Marie Murrik); sündis 21.07.1886 Alal Helme vallas Mulgimaal – 02.02.1954  Helsingi, oli eesti päritolu soome kirjanik ja ühiskonnategelane. Tuntud ka pseudonüümi Juhani Tervapää all.

Tema tuntuim teos oli näidenditsükkel "Niskamäe noorperenaine".

Aastal 1908 lõpetas ta Helsingi ülikooli, õppides folkloristikat, ajalugu ja esteetikat.

Wuolijoki kuulus Soome parlamenti. Aastatel 1945–1949 oli ta Yleisradio peadirektor. 

Wuolijoki tütre Vappu mees oli poliitik ja diplomaat Sakari Tuomioja. Hella Wuolijoki  Soome välisministri Erkki Tuomioja vanaema. Oma teoseid kirjutas Wuoiljoki sageli ka Juhani Tervapää nime all. Wuolijoki oli Bertolt Brechti kaasautor komöödia "Härra Puntila ja tema sulane Matti" algvariandi loomisel. Tema loomingus on sageli esindatud tugevad naiskarakterid.

Maimu Bergi artikkel HWst: Soome-Eesti Katariina Suur

Aastal 2011 tegi Juha Wuolijoki (Sulo Wuolijoe venna pojapojapoeg) temast filmi "Hella W". Hella Wuolijoki bibliograafia

Hella Wuolijoki elu ja loomingut tutvustav trükis eesti keeles ja soome keeles

Ala Põhikooli praeguses „vanas koolimajas“ sündis 21. juulil 1886. aastal rahvusvaheliselt tuntud soome-eesti kirjanik Hella WUOLIJOKI (kuni 1908. aastani Ella Marie MURRIK). Tema esivanemad põlvnesid Karksi ja Helme suurtest ning jõukatest talupojaperekondadest: kirjaniku isapoolne vanaisa oli karjamõisa rentnik, emapoolne vanaisa võimukas peremees Lupe suurtalus, innukas jakobsonlane ja muusikaharrastaja.

Tulevase kirjaniku isa Ernst Murrik töötas koolmeistrina ja vallakirjutajana Helme kihelkonnas Taageperas ning abiellus Lupe peretütre Kadri Kokamäega. Kuna vallakirjutaja amet andis perekonnale vähe sissetulekut, hakkas Kadri Murrik pidama Ala kõrtsi Nuia-Tõrva-Taagepera teeristil ja 1886. aasta kevadel loobus ka Ernst Murrik vallakirjutaja ametist ning tuli noorikule appi. Ala kõrtsis sündis vanemate esimene laps Ella Marie, kelle lapsepõlv möödus suurelt osalt vanaisa talus Lupel. Helme suhteliselt jõukas talupoeglik miljöö ja Kokamägede perekonna saatus pakkusid kirjanikule hiljem materjali teoste loomisel. 

1897. aastal siirdus Ernst Murriku perekond Valka, kus perekonnapea teenis elatist nurgaadvokaadina ning katsetas ka raamatukauplemisega. Murrikute elujärg Valgas oli tagasihoidlik, kuid lastele, kelle arv oli kasvanud viieni, püüti anda haridust. Andekate ja energilistena muutusid noored Murrikud peagi vanematest sõltumatuteks ning koolitasid end ise. Neile kõigile oli omane haridusjanu ja tegutsemistahe. Ella õde Salme Anette Murrik (1888-1964) õppis Moskvas, omandas seal revolutsioonilise meelsuse ning abiellus hiljem Suurbritannia Kommunistliku Partei juhtiva tegelase R. Palme Dutt´iga ning kuulus ka ise mainitud partei asutajate hulka. Salme Dutt’i nime all on temalt inglise keeles ilmunud raamat „Tšartistide liikumisest“ ja postuumne luulekogu. Hariduse omandasid kõik Murrikute lapsed. 

Algteadmised omandas Ella Marie isalt. Aastatel 1896-1901 õppis ta Valga tütarlastekoolis ja siirdus seejärel Tartusse, kus hakkas käima Puškini-nimelises tütarlastegümnaasiumis. Koos õe Salmega oli ta hiljem Postimehe abitoimetaja A. Jaaksoni Tähevere tänavas asuvas korteris, kus peatus ka mõnda aega Juhan Liiv, kes kirjutas tütarlastele kirju ja värsse. Tartu tollase õpilasnoorsoo hulgas sai Ella esimesed teadmised sotsialismist. Tal oli kokkupuuteid koonduma hakkavate nooreestlastega, eriti G. Suitsuga. „Noor-Eesti“ esimese ja teises albumis pääsesid trükki mõned tema värsid ja proosapalad. Ernst Enno vahendusel said neiud Murrikud lugeda saksa kirjanduslikke ajakirju, samuti tolleaegsete moodsate kirjanike teoseid. 1904. aastal lõpetas Ella Murrik gümnaasiumi kuldmedaliga. Kuna tollal Tartu Ülikool naisõpilasi vastu ei võtnud, sõitis ta 1904. aasta septembris Helsingi Ülikooli, kus õppis filosoofiateaduskonnas ajalugu ja kirjandust, samuti rahvaluulet. Ta tutvus üliõpilaspäevil Hämest pärit töölisliikumise aktivisti Sulo Wuolijoega, kes kuulus O. V. Kuusini ja H. Ryöma poolt juhitud Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei vasakusse tiiba. Soome vasakpoolsed ühiskonnategelased O. V. Kuuseni ja J. Ailio olid mõjukad ka Häme üliõpilasorganisatsioonis, kuhu oli astunud Ella Murrik. 

1905. aastal katkestas Ella oma suhted Postimehega ning hakkas kritiseerima ajalehe poliitilist joont. Ka pärast 1905-1907. aasta revolutsiooni levitas ta lendlehti ning sõlmis sidemeid vene põrandaaluste tegelastega. 1908. aastal töötas Ella Murrik rahvaluule-uurimuse „Vaenelaps ema haual“ kallal, lõpetas ülikooli ja omandas filoloogiamagistri kraadi. 1908. aastal abiellus Hella Sulo Wuolijoega. 

1911. aastal, kui sündis laps ning suurenes majanduslik kitsikus, loobus Hella teadlase tööst. Küllap seegi osutus õigeks otsuseks. Tundeline iseloom polnud sobiv kannatlikkust ja järjekindlust eeldavaks uurimustööks, koguni ta käekiri oli lohakas ega soodustanud täpse teksti teket. Üks olulisemaid otsuseid sündis 1915. aastal, kui Hella kannatlikkusel sai mõõt täis ning ta lahkus alkoholilembesest abikaasast. 

Maailmasõja ajal siirdus ta ärimaailma. Üleminek 1923. aastal metsatööstusesse osutus mõistlikuks, sest spekuleerimisvõimalused toidukaubaga olid lõppenud koos sõja-aastatega. Saeveskite pankrott 1931. aastal ei olenenud kuigivõrd naisdirektorist. 

1931. aastal alanud Hella tagasitulek kirjandusse õigustas end igati: just näidendite loomine on toonud Wuolijoele kõige rohkem kuulsust, peale selle aga ka rohkesti majanduslikku tulu. 

Teine maailmasõda tõi Hella Wuolijoele raskeid katsumusi. Majandustingimuste raskenemise tõttu loobus kirjanik 1940. aasta lõpul Marlebäcki mõisast ja ostis Helsingi lähedal Jokela talu. Siin varjas ta nõukogude põranda-alust kullerit ning tegutses selles suunas, et Soome astuks välja sõjast Nõukogude Liidu vastu. Hella Wuolijoki arreteeriti antifašistliku tegevuse pärast ning ta mõisteti eluks ajaks vangi. Ta viidi Helsingi Lääne vanglasse. Pärast rahu sõlmimist Nõukogude Liidu ja Soome vahel vabastati Hella vanglast. Innukalt lülitus ta uuesti ühiskondlikusse tegevusse, töötas aastail 1945-1949 Soome Ringhäälingute peadirektorina, oli Soome Demokraatliku rahvarinde esindajana parlamendisaadik (1946-1948) ja võttis aktiivselt osa ühingu „Soome-NSV Liit“ organiseerimisest. Kõrvuti sellega jätkus tema viljakas kirjanduslik looming. Peale memuaaride kirjutas ta mitmeid näidendeid, sealhulgas viis lõpule Niskamäe-tsükli, lõi kuuldemänge ning töötas filmistsenaariumide kallal. 

Hella Wuolijoki suri pärast pikaajalist haigust 2. veebruaril 1954. aastal, olles 67-aastasena ammendanud oma jõuvarud. Põletusmatus toimus 8. veebruaril Helsingi Hietaniemi surnuaia kabelis ja tuhk maeti kirjaniku isa urni kõrvale, kalmule püstitati hiljem tagasihoidlik mälestusmärk. 

Kindlasti väärib veel  mainimist, et Hella Wuolijoe lapselaps, kellelt 2006. aastal ilmus oma vanaemast ja vanatädist rääkiv raamat „Õrnroosa“, on politoloog ja endine Soome välisminister (2000-2007) Erkki Tuomioja. 


Looming

     1908. aastal töötas Hella Murrik rahvalaulu-uurimuse „Vaenelaps ema haual“ kallal. Tööst rahvaluule alal kasvas välja ka poeem „Sõja laul“ (1915), kus 900 värsi pikkuseks teoseks on sobitatud eesti sõjateemalised regivärsid. Ta kirjutas ka proosat; 1914. aastal ilmus Tallinnas romaan „Udutagused“. Suurem ja tähenduslikum osa Wuolijoe loomingust ilmus juba soomekeelsena. 
     Kolmevaatuseline draama „Talulapsed“ (1912) oli Wuolijoe esimene ulatuslikum ilukirjanduslik teos. Konfliktiasetuselt sarnaneb „Talulastele“ kirjaniku järgmine näidend „Minister ja kommunist“. 
     Ainuke eestiaineline näidend, milles kirjanikul õnnestus oma talent dramaatika alal maksma panna, oli „Kolidula“ (1932). Näidendi aine pärineb eesti kirjandusloost, fookusesse on võetud Lydia Jannseni abielu Eduard Michelsoniga. 
     Hella Wuolijoe esimene silmapaistev soomekeelne näidend on neljavaatuseline „Laki ja järjestus“ („Seadus ja kord“, 1933), mis kujutab kodusõja sündmusi Helsingis 1918. aastal. Tema looming kulmineerus „Niskamäe“ näidendite tsükliga, mille peamised probleemid ja põhilised tegelased on antud esimesena kirjutatud ja kõige suurema populaarsuse saavutanud näidendis „Niskamäe naised“ (1933). 
     „Niskamäe“ näidendite tsükkel koosneb järgnevatest teostest: „Niskamäe naised“, „Niskamäe noorperenaine“ (1940), „Niskamäe Heta“ (1950), „Niskamäe leib“ (1938) ja viimane osa tsüklist on „Mis nüüd, Niskamäe“ (1953). 
     Ühest küljest pakub „Niskamäe“-tsükkel läbilõike poolest sajandist ühes Soome külas, ent eelkõige on tegu siiski ühe perekonna looga. See on lugu Niskamäe talust, niskamäelaste pere- ja armusuhetest, kirgedest ja kohustustest, talu ja suguvõsa püsimisest. Elulähedased ja mahlakad tegelaskujud ja üldinimlikud, läbi aegade püsivad probleemid teevad sellest loost rahvatüki sõna parimas tähenduses. Seetõttu on Niskamäe lood läbi aegade olnud väga populaarsed ka Eesti teatrilavadel. 
     Kõige tuntum soomekeelne näidend on komöödia „Juurakan Hulda“ („Juuraku Hulda“, 1937). Soome keeles on ilmunud ka näidendid „Justiina“ (1937), „Vastamyrkky“ („Vastumürk“, 1939). 
     Memuaarid „Ülikooliaastad Helsingis 1904-1908“ (1945), „Nägemusi ja kajastusi“ (1947), „Minust sai ärinaine ehk Valge vares“ (1953) jutustavad kirjaniku äritegevuse algusest. Ajaliselt kõige hilisemat perioodi kujutab „Ma ei olnud vang“ (1944), mis oma laadilt on vanglapäevik ning pakub fragmentaarseid muljeid ning portreevisandeid vanglas kohatud inimestest. 
     Taagepera raamatukogu juhataja Erja Liivson on koostanud Viljandi Kultuuriakadeemia lõputööna „Hella Wuolijoki bibliograafia: eestikeelsed tööd ja lavastused Eestis“ (2008). 

Wuolijoki on 1945 oma mälestuste raamatus kirjutanud Mulgimaa perenaistest:  meenutades oma lapsepõlve,
sellised mälestusread: " /_ _ ta oli nende vägevate perenaiste soost, kes sündisid siia maailma, silm valvas, põlle ühes taskus võtmekimp ja teises helde käsi. Mäletan, kuidas nad kirikumäel kaskede all oma mustade, läikivate vedruvankrite kõrval seisid, need suguvõsa perenaised: Turandi, Tindi, Saarde, Kõrgemäe, Juhani, Matsikse ja teiste päristalude perenaised Halliste, Helme ja Karksi kihelkonna mustades pikkades kalevist vammustes, mille alt paistis must kahisev seelik. Üle lauba pikk valge batistist või peenest linasest riidest rätik, linik, ja selle peal must pikkade narmastega siidrätik, kirikurätik, mille alt rippus peaaegu maani too valge linik. Seal nad seisid nagu võimsad nunnad või õigemini abtissid, kõik nad kaalusid üle saja kilo, kuid jalad liikusid neil koduõue murul väledasti _ _ /"