Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Minni Nurme ja Salme Ekbaum

Minni Katharina Nurme (sündinud Neumann, 1936–41 Minni Raudsepp, 1941–58 kodanikunimi Minni Hint; 30.10.1917 Kiini talu Aidu vald Paistu kihelkond – 22. XI 1994 Tallinn), kirjanik ja tõlkija, Salme Ekbaumi õde, Eeva Pargi ema; oli 1941–58 abielus Aadu Hindiga.

Õppis Suure-Kõpu algkoolis 1925–31 ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis 1931–36. Oli II maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas, seejärel Tallinnas vabakutseline kirjanik. Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944. 

Kirjutanud olustikulise ja psühholoogilise kallakuga proosat (romaanid „Kentaurid”, 1939, 22010, ja „Ratastool”, 1941, jutukogu „Lämbumine”, 1946, lühiproosakogud „Valus küsimus”, 1962, ja „Rähni laastud”, 1966).

Loomingu põhiosa moodustab vormilt mitmekesine, traditsioonilist meetrikat ja vabavärssi kasutav luule. Luulet õhtutunniks

Salme Ekbaum (aastani 1941 Neumann; 21. X 1912 Aidu vald – 10.09.1995 Toronto, maetud Paistu kalmistule ), prosaist, luuletaja ja näitekirjanik, Minni Nurme õde. Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas Kiini talu peremehe tütrena. Õppis kohalikus Taki ja Kõpu algkoolis, 1925–30 Viljandis Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis. Lõpetas 1936 farmatseudina Tartu Ülikooli. Põgenes 1944 Rootsi, töötas Stockholmis 1945–49 taas apteegis. 1949 siirdus abikaasaga Kanadasse, sellest ajast Torontos kutseline kirjanik. Välismaise Eesti Kirjanikkude Liidu ja PEN-klubide liige. Suri Torontos, tema põrm on maetud Paistu kalmistule.

Minni Nurme sõjaaegsed luuletused vahendavad koduigatsust (esikkogu „Sünnimuld”, 1945, kogu „Pikalt teelt”, 1947). Isikupära pääseb mõjule hilisemas naiselikku loodus- ja tundelüürikat ning filosoofilisi eluvaatlusi sisaldavas luules („Juured mullas”, 1957, „Esmaspäeva künnisel”, 1960, „Metsõunapuu”, 1963).

Minni Nurme luulet on tõlgituna ilmunud vene („Мост над потоком дней”, Moskva 1977) ja saksa keeles („Mondwein”, Leipzig 1976), lisaks neile sisaldavad tema värsse (ja ka proosat) soome, läti, leedu, ukraina, kasahhi, usbeki, tadžiki, armeenia, moldova, mari, udmurdi ja teistes keeltes avaldatud antoloogiad ja perioodikaväljaanded. Ta ise on tõlkinud ameerika (Harriet Beecher-Stowe, Eugene O'Neill, Robert Frost), inglise (George Gordon Byron, Percy Bysshe Shelley) ja soome kirjandust (Paavo Haavikko).

Salme Ekbaum debüteeris haiglaainelise romaaniga „Valge maja” (1946, Vadstena).
Tunnustuse võitis Viljandimaa suurtalu elanike saatust vaatleva triloogiaga „Ilmapõllu inimesed” (1948, Vadstena, inglise keeles „Farm in the Forest”, 1949), „Lindprii talu” (1951, Göteborg) ja „Külaliseks on ootus” (1952, Toronto). Triloogias on loodud ulatuslik, ilmekate detailidega pildistik dramaatiliste sündmustega pöördeaegadest, talude hävitamisest ning pagulaste igatsusest oma kodupaiga järele.
Viljandimaa külaelu käsitlevad „Süteoja" (1957, Lund) ja „Õigusenõudja” (1962, Lund, 21993, Tallinn).
Pagulaselu kujutavatest romaanidest on esileküündivamad „Kärestik” (1955), „Kontvõõras” (1966), „Vang, kes põgenes” (1975) ja „Kohtumine lennujaamas” (1979, kõik Lund). Viimase eest sai Ekbaum Hendrik Visnapuu fondi auhinna (1980).
Tema lühiproosa on avaldatud kogus „Jälgkiri tormiuksel” (1959, Lund).
Tema memuaarteostest „Varjude maja” (1959, Lund) fikseerib haiglaelamusi, „Veimevakk” (1964, Lund) jutustab autori noorusajast, kujutades Viljandimaa läänepoolse metsaala elulaadi, esitades biograafiliselt ja etnograafiliselt väärtuslikke teateid. Romaan „Ristitants" (1970, Lund) jutustab Rudolf Sirge 1964. aasta Kanadas käigust. Memuaarne koguteos „Ühistegevus on päike” (1977, Toronto) on keskendatud kirjaniku abikaasa Artur Ekbaumi elukäigu jälgimisele (Eesti Entsüklopeedia).
Ekbaum esineb utilitaristlike vaadete ja mammonakultuse vastu, toetades pürgimusi vaimsema eluviisi järele. Tema tegelasi ahistab kodumaatuse tunne, katsed kohaneda Ameerika pragmaatilise mentaliteediga ebaõnnestuvad. Romaanitegelased peavad tihti valima arvestus- ja armastusabielu vahel.

Luules on valitsevad looduspildid ja kodumaaigatsuse kajastamine (kogud „Indiaani suvel” (1951, Toronto), „Kivi kiljatas aknasse” (1967, Stockholm), „Ajatar” (1974), „Lupiinid, lupiinid” (1979), „Õhumärgi all” (1983), „Talioras” (1988) ja „Õhtu tiiva all” (1992, kõik Toronto). Sõnastamisel on eelistatud rõhulist värsisüsteemi või vabavärssi, eeskuju on võetud regilaulude parallelismide kasutamisest.
Aastail 1965–75 kirjutanud ka näidendeid: „Maja Karineemel”, „Laenatud laulatussõrmus”, „Võõrasema”, „Suitsupääsuke” ja „Kiiktool”.