Mulgi luu

Erna-Eliise Neimanni ütlemisi

Vanavanembide kiil

Marutuul lõhk Eestimaa purus, kik saive pessa, nõnda kah mulgi üten oma keelege, mes olli pehme ja lämi ja silit mulgi miilt. Nüid kõneldes sedä kiilt iki kah viil, aga sii kõnelemine ei ole enämb siande, nagu ta olli sõs, ku mede vanavanembe tedä kõnelive. Ku ta ennemb olli pehme ja ää, sis nüid om ta kuiv, külm ja kange — ei ülende mitte mede mulgi miilt. Põhjuses võip olla sii, et ärä om kadunu sii keeleruuk, mes just annapki selle pehmuse ja lämmuse.

Mulke seltsi päätüü om püündä alla oida esivanembide kombit, keeleruuki ja muid asju. Selleperäst omgi nüid tettu sii vihuke ja sinna üles pantu välläütlemise, mes om mitu aiga korjat, et näidäte noordele inimestele, kudas mede esivanembe kõnelive. Sii pias edesi mineme, sest sii om ju perimus.

Ma looda, et nii välläütlemise aviteve aru saia mulgi keelest, mes akkap ka tulevikun ülendeme mede süämit.


Mulgikiilsid ütlemisi

Meil om pakk taga — meil on kiire.
Linna kajust vett joonu — uhkeks muutunud.
Käe om ukan — käed on määrdunud.
Koer otsa ei pane — koer ei hammusta.
Erne tahave teritemist — herned tuleb eraldada kaunast.
Aigus om vanas minnu — haigus on krooniline.
Tõistre pernaine om õige surmake— naabriperenaise tervis on väga vilets.
Vägi kiis üle — rasv supi pealt kees üle.
Ürgä labak üles — alusta labakinda kudumist!
Luuld-surmald om sedä vaja — suur soov teatud asja saada.
Kas sa olet pääkoolin käinu — kas sa oled leeris käinud?