Mesperäst?
Mesperäst om tammel kakutu lehe?
Üitskõrd tahtan Vanapagan jumalet kimbute ja küsinu selle käest, kas sii mitte ütte tillikest palvet kuulda ei võtas. Jumal vastu: „Siu palve saap täidetu sõs, ku tammepuul kik lehe otsast maha sadanu ja ossa palla om.“ Vanapaganel olli kangeste ää miil selle lubamise peräst, ta uut irmsaste sügüst, a pahanduses es sada lehe tamme otsast maha. Vanapagan mõtel: „Ää küll, ma ooda talveni, küll na sõs lume ja külmäge kik maha sadave. Tali tulli. Uvve lehe ollive joba peris suure, ku alla minevastetse akassive aigamüüdä maha pudeneme. Vanapagan näi, et olli petta saanu. Irmsa vihage ronis ta tammepuu otsa, kisk ja rääp küüstege lehti, nõnda et tüki perän.
Selleperäst seisap tammepuu aaste läbi lehen ja oiatep oma lahutu lehtege egätütte Vanapagane kurjuse iist.
Mesperäst om ämlikul niit perän?
Vanaste lännu ämlik Jumale manu karjalatsi pääle kaibame, et nevä poeteve süvven leväraasuksi maa pääle ja ei korja üles. Sedä kiusu ja tühjä kaibamist es võta Jumal mitte vastu, saanu kogundi ämligu pääle vihätses, võttan oma niidikerä ja visanu sellege päälekaibajele. Niidikerä trehvänu temäle jooneld tagaotsa, kunkottal ta viil täembedse päeväni püsüs miildetuletuses neile, kes kiilt kannave.
Mesperäst om jänessel mokk lahki?
Üitskõrd tullu jänesse kokku aru pidäme, et mes sellege saap, et neid kennigi ei pelgä, a nevä piave kigi iist pageme. Na mõtelnu vällämaale pagede. Kik jänesse akanu joosuge vällämaale mineme. Ku na sääl joosnu, joosnu na ütest lambakarjast kah müüdä. Neid näten akanu kik lamba pakild pageme. Jänesse kik nännu, et nõnda pallu suuri luume neid pelgäve, naarnu nõnda kõvaste, et mokk läits lahki. Na jättan tõisele maale mineku laani kah järgi. Naarmise märgis jäänu kigel jänesse suul päälmine mokk lahki.
Kudamuudu karu om luudu?
Üitskõrd tahtan vene naine kedägi eidute. Aanu kaska kurapidi selgä ja lännu puhmase, esi tennu iki: „Mõmm, mõmm.“ Müüdämineja ütelnu: „Jää selles, kes sa prilla olet!“ Sedäviisi saanugi karu.
