Pakspiim
Pakspiim olli taluinemisel üits ää leevämääre vai kartulikaste. Meierist tagasi tuudu koorit piim panti pangi vai savikausige apneme. Apupiim tõsteti pangige taade katlede kuuma vii sisse kokku mineme. Savikausige sai panna, ku leevä olli ahust vällän, ahju. Egä pernane tundse sõrmege, konas paras kuumus sai. Es või jo pakspiim väege pehme egä ka purukuiv nigu saepuru olla, tuud es jõvvagi enämb pehmest õõru. Pehmet sait viil, et pandset linatse närtsu sisse ja veitsi vaotuse alla, sai ää. Illätassa pidit vatukulbige pangist leeme päält paksu ärä riibma ja sõgla pääl ta esi nõrgusi kuivass.
Söögiss tetti tedä mitmet muudu: rõõsa koorege segäti leevämääre, kartulikaste tetti vedeless apukoorege, lõeguti lauku, tilli sekkä.
Lihavede- ja suvistepühiss küdsätedi korpi, kutsuti mulgi korbi. Sii olli joba egäl pernasel oma kunts. Esi olli ka siss joba tiinjatütrig ja pässi söögitegemise manu appi.
Ummuli Soka Silla man tetti pühiss kirbitsesaia ja korpe. Kirbitsesaiale segäti taigna sisse kirbitseputru, saie kõllane ja saise kauga pehme. Korbimäärisses segäti paksulepiimale munne, sukert, võidu, küümnid ja suula. Väikse lataku taignatükele panti luitsage pääle, määriti viil lopit munage ja küdsätedi ahun. Tuu olli pühä- ja pidusüük, ariligult segäti koore ja soolage niisate egäpäivätses.
Kanapoigile ka pudistedi edimetses söögiss kuiva paksupiima, kui na munast tullive.
Mõne pernase teive kotun paksupiimast juustu. Lätläse teive sõira.
Sii om joba suuremb ja peenemb tüü ja ettevõtmene.
