Aino Tamm
Aino Tamm (23.12.1864 Kitsitalu Kuressaare küla Tarvastu vald Mulgimaa – 07.12.1945 Tallinn) oli eesti laulja (sopran) ja laulupedagoog, professor.
Aino Tamm oli esimene kutseline laulusolist Eestis.
Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas asuv Kitsi talu oli pesapaik, kus ajastu progressiivsed ideed leidsid idanemispinda. Seal kasvas üles ka Aino Tamme õde Mari Raamot, Eesti naisriigikaitseliikumise üks alusepanijaid, ning vend Jaan Tamm, tulevane Tallinna konservatooriumi direktor. Kitsi talus kujunesid noore talupiiga sellised eluideaalid nagu ausus, isamaa-armastus, kiindumus laulmisse ja muusikasse.
Helgest talust jutustavad nii mõnedki laulud ja luuletused, nagu näiteks Andres Renniti “Mu meelen kuldne kodukotus”, kus Ainu nime all esinev “küla lats” oligi Aino. Erilist rolli mängis isa Tõnis Tamm, kellelt Aino päris oma kunstimeele ja lauluande. Tõnis laulis kihelkonna meeskooris tenorit, mängis viiulit ja kirjutas luuletusi. Ta lõi ligi 100 lauluviisi peamiselt rahvaviiside ainetel, mille tütar hiljem oma kontserdikavva võttis (nt “Tütre tänu”).
150 aastat tagasi, 23. detsembril 1864. aastal, sündisid Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas Kuressaare mõisas Kitsi talus Mari ja Tõnis Tamme peres kaksikud tütred, kes said nimeks Anu ja Epp. Epp suri järgmise aasta aprillis. Anust sai esimene kutseline laulusolist Eestis ja laulupedagoog Aino Tamm. Tõnise ja Mari abielust sündis seitse last ja kolm said üle Eesti kuulsaks. Ainost 8 aastat nooremast õest Marist sai tuntud ühiskonnategelane ja pedagoog, meie naisriigikaitse liikumise alusepanija Mari Raamoti (1872–1966). Ainukesest perepojast Jaanist (1875–1933) sai eesti muusikategelane, Peterburi ja Tallinna konservatooriumi professor, Tallinna Konservatooriumi direktor 1923–1933.
Isa Tõnis oli oma aja ärksamaid mehi. 1866. aastal moodustati Kuressaare vald, valiti volikogu ja vallakohus. Vallavanemaks sai Kitsi talu peremees Tõnis Tamm. Kui riigimõisa rentnik tahtis omavoliliselt talurente tõsta koostas talurahvas palvekirja Liivimaa kubernerile ja vallavanem rakendas hobuse saani ette ja viis selle Riiga. Tõnis pääses kuberneri jutule andis palvekirja üle, jagas selgitusi ja valla talud said üleliia kõrgetest maksudest vabaks. (Kuressaare riigimõisa 21 talu said loa talukohad päriseks osta alles 1910. aastal). Tõnis Tamm oli ka „Eesti Postimehe“ ja Sakala“ kaastööline.
1869. aastal esimesel eesti üldlaulupeol tuli Tarvastu koor, mida juhatas tuntud ärkamisaja tegelane Mats Wühned võistulaulmisel esimesele kohale. Tarvastu meeskooris oli tenorilauljaks Tõnis Tamm. Samuti osales ta Viljandi lauluseltsi „Koit“ tegevuses. Tõnis Tamm, kes mängis päris hästi viiulit katsetas ka ise lauluviiside loomist, millest mitmed, näiteks „Elavatele“ olid hiljem Aino Tamme kontsertide repertuaaris. Isa innukat muusikaharrastust jagas ka ema, kellel oli samuti ilus lauluhääl.
Muusikaline õhkkond Kitsi Tamme talus (naabruses asuv Kitsi Kleini oli Esimese eestlasest olümpiavõitja Martin Kleini sünnikoht) avaldas mõju ka lastele.
1886. aastal siirdus Aino Tamm Miina Härma õhutusel Peterburi laulu õppima. Elu suurlinnas oli äärmiselt kulukas ja vanemad, kes kõigile lastele püüdsid võimalikult head haridust anda, ei saanud teda aineliselt eriti toetada. Aino pidi enesele tööga (saksa keele tunnid, käsitöö) ülalpidamist hankima. Tänu oma andekusele, tahtejõule ja erakordsele töövõimele õpingud Peterburis ja seejärel Lääne-Euroopas ka õnnestusid. Isa Tõnis oli tütrele kõige lähedasemaks inimeseks, kes tema püüdlusi igati toetas ja valitud teed jätkama julgustas.
Toome siin ära ühe lõigu Teatri ja Muusikamuuseumis hoitavast Tõnis Tamme kirjast tütrele Aino Tammele: „Sa ütled, et sul ikka veel raske keige selle ilu ja au ja õnne üle mis Sul iga päev osaks on [...] aga mõtle kulla Anuke mis on need raskused Sinu endise eluraskuse kõrvas võrdle neid selle pime ja rumala naese ja valusa talupoea või tütre eluga tuleta meele kui raske oli aina aegu ja röa lõikus [...] Seepärast tõtta ja rutta ikka edasi selle hea elu poole iseäranis veel Sina kui üks üksik linnukene maailmas püa seda keigest väest kätte saada oled jo selle tee otsa pääl ära vaata vaevast ega murest midagi tõtta ja päästa oma ihu ja hing kah“ Kiri on dateerimata, aga ilmselt on see kirjutatud 1880. aastate lõpul, kui Aino Tamm õppis laulu Peterburis ja tal oli kõik veel ees.
