Herta Laipaik
Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik) sündis 29.01.1921 Hummuli vallas Mulgimaal, surnud 17.01.2008 Tallinnas; oli eesti kirjanik.
Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid.
Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.
Tema esimeseks kutsumuseks oli meditsiin, mida ta sai õppida Tartu Ülikoolis vaid kolm aastat. Eestis töötas Herta Laipaik ajakirjanikuna, meditsiiniõena ning raamatukoguhoidjana.
Laipaik õppis Tõrva algkoolis, Tõrva Ühisgümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis arstiteadust. Töötas “Postimehe” ja “Õhtulehe” toimetuses. 1946-1947 oli Tõrva lastesõime meditsiiniõde, seejärel Tahva ja Elva lastesanatooriumi ning 1948-1950 Tõrva haigla vanemõde.
Alates 1977. aastast on Herta Laipaik töötanud kutselise kirjanikuna.
Kokku on Herta Laipaik kirjutanud 21 raamatut ja 16 nendest on romaanid.
Väga paljudes Herta Laipaiga lugudes on müstilist hoovust. Mitmesugused salaõpetused ja idamaised tarkused, mis on ka kodukihelkonna rahvapärimuste nägu, huvitasid teda tõepoolest, kuid nendel aastatel kirjandusse tunginud kurjuse noodid ja inetuste kujutamine jäid talle võõraks. Tema romaanid ja jutud olid suunatud headusele, üksteisemõistmisele, inimese helgemate külgede avamisele.
Herta Laipaiga imeline mulgi maagia (Postimees)
1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel ilmusid tema kunstmuistendite kogud „Maarjakask“ (1983) ja „Kurjasadu“ (1987) ning ridamisi romaane: „Hallid luiged“ (1986), „Hauakaevaja lood“ (1990), „Vagajutt vaskraamatust“ (1991), „Angara ääres. Anno 1950“ (1992), „Pelg“ (1993), „Koerakoonlane“ (1993), „Pärlid surevad pikkamisi“ (1993), „Ilutüdruku lilled“ (1994), „Musta opaali rada“ (1996), „Oma koja narr“ (1998), „Ood litrilisele õhtukleidile“ (1999).
