Juhan Aavik
Juhan Aavik sündinud 29.01.1884 Holstre vallas Paistu kihelkonnas, surnud 26.11.1982 Stockholmis. Helilooja, dirigent, pedagoog, Eesti Heliloojate Liidu asutajaid.
Juhan Aaviku peamiselt rahvaviisidele tuginev helilooming on žanriliselt mitmekesine – see hõlmab 175 oopust ning ulatub ooperist ja sümfoonilisest muusikast lastelauludeni.
Loomingus domineerib siiski koori- ja kammermuusika. Erilise tähenduse on saanud väliseestlaste laulupidudel ning hiljem taasiseseisvunud Eestis üldlaulupidudel kõlanud segakoorilaul "Hoia, Jumal, Eestit!" (1933)
Aastatel 1911–1925 elas Aavik Tartus, kus tegutses "Vanemuise" teatri muusikajuhi (1911–1915) ja dirigendina, ühtlasi oli ta üks Tartu Kõrgema Muusikakooli asutajatest ja hiljem selle direktor (1919–1925). Aastal 1925 siirdus Juhan Aavik Tallinna, kus temast sai muusikaelu juhtfiguure: aastani 1933 töötas ta "Estonia" teatri muusikajuhi ja dirigendina, olles lisaks sellele eestvedaja peaaegu kõigis suuremates eesti muusika ettevõtmistes.
Ta oli mitmete ühingute ja seltside esimees, abiesimees või juhatuse liige: Tallinna Konservatooriumi direktor (1933–1940 ja 1941–1944), Eesti Lauljate Liidu esimees (aastase vaheajaga 1929–1940), Eesti Heliloojate Liidu eelkäija Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi asutajaid (1924), Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali esimees (1934–1940), IX–XI üldlaulupidude ja maakondlike laulupäevade üldjuht; aastatel 1924–1940 oli Aavik "Muusikalehe" toimetaja ja kaasautor; ta on kirjutanud umbes 200 artiklit, avaldas mälestusteraamatu "Muusika radadelt I" (Toronto,1959) ning neljaosalise "Eesti muusika ajaloo" (I-II, Stockholm, 1965, III-IV, 1969).
