Lepo Mikko
Lepo Mikko (kodanikunimi Leonid Mikk), sündinud 07.11.1911 Arukülas Tuhalaane vallas Mulgimaal, surnud 6.12.1978 Tallinnas, oli Eesti maalikunstnik ja pedagoog.
Kirjutanud ka murdekeelset luulet.
Ta lõpetas aastal 1927 Tuhalaane algkooli. Saanud innustust naabertalust pärit maalikunstnikult Juhan Muksilt, otsustas poiss pühenduda kunstiõpingutele. Aastatel 1927–1930 õppis ta Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratsioonimaali erialal (juhendajateks kunstnikud August Jansen ja Roman Nyman).
Aastatel 1930–1932 õppis ta Tartus kunstikoolis "Pallas" maalimist. Seal olid tema õpetajateks Voldemar Mellik ja Villem Ormisson (Entsüklopeedia).
1931–1935 katkesid õpingud rahapuudusel ning tulevane kunstnik töötas maalri, maamõõtja, põllutöölise ja lõpuks fotograafina.
1936–1939 jätkusid õpingud Nikolai Triigi ateljees ning õpingute lõpupoolel oli ta koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga õpetaja juures üüriliseks.
Aastal 1944 siirdus ta Ferdi Sannamehe kutsel Tallinna, ERKI-sse maaliõppejõuks, kus ta tegutses õppejõuna surmani; aastal 1947 sai ta dotsendiks, aastal 1965 professoriks. Tema käe all õppisid näiteks Malle Leis, Kristiina Kaasik, Tiit Pääsuke, Gennadi Leontjev, Saskia Kasemaa jt.
1940. aastate alguses viljeles noor Lepo Mikko natüürmorti ning väikeseformaadilisi aktimaale ning maastikke. Hruštšovi sula ajal kujunes välja talle iseloomulik geometriseeriv pilditõlgendus, murutud toonide kooslusi eelistav koloriit ning kindel seos tollase ajastu sotsmodernistliku arhitektuuri, tarbekunstiesemete lakoonilise dekoori ja tehnilise progressi mõjul muutuva maamiljööga. Maaliklassikaks on saanud tema 1950. aastate lõpu ulatuslik muusikariistade seeria, hulk kauneid natüürmorte pillide, kannude, linikute ja raamatutega
Kunstnik on maetud Tallinna Metsakalmistule.
