Luis Pavel ja Indrek Hirv
Louis Pavel (õpingute ajal Pallases Lui Paavel, Saksa okupatsiooni ajal ka Louis Pawel) sündis 18.10.1915 Jõgeveste mõisas Helme kihelkonnas Mulgimaal – 12.10.1977; oli eesti maalikunstnik.
Luis Paveli poeg on Indrek Hirv (15.12.1956) – eesti luuletaja, graafik ja portselanimaalija. Indrek Hirve seulest on ilmunud enam kui 20 luulekogu, lisaks esseistikat, proosat ja draamat.Indrek Hirv on olnud ka hinnatud mitmete heliloojate poolt, ta on loonud laulusõnu näiteks Jäääärele, samuti teinud muusikat koostöös Rein Rannapiga, nad on loonud mitmeosalise heliteose "Hingelinnud".
Pavel sündis Jõgeveste mõisas mõisaantvärgi pojana, hiljem jäi pere Tartusse elama ja Louis Pavel astus 1935. aastal Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. 1940–1944 õppis ta Ado Vabbe ateljees, mis tal sõja tõttu jäigi lõpetamata.
Sel perioodil tutvus ta mereväeteenistuse, metsavendluse, rahateenimise ja eduka kunstnikukarjääriga. Militaarse eluga kohtus Pavel Eesti mereväes 1937–1938, perioodi jäi ka tutvumine Helsingi kunstieluga. Prantsuse maalikunsti väljapanek Ateneumis jäigi noorele maalijale olulisimaks nähtud näituseks. Relva kandis Pavel uuesti suvel 1941, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist. Prof Julius Mark, hilisem Eesti Omakaitse ohvitser, soovitas tal võimaliku Nõukogude mobilisatsiooni eest metsa tulla. Pavel kuuluski Tartumaa organiseeritud metsavendade hulka, võimalik, et ta osales major August Vase juhtimisel ka mõnes sõjalises operatsioonis.
Kaks Luis Paveli maali on Tõrva kirik-kammersaali kogus.
2011. aastal kirjutas Hirv Emajõe Suveteatri tarbeks ja oma isa Louis Paveli mälestuseks näidendi „Viimane tango“, kus on vaatluse all Eesti kunsti ühe perioodi ja kõrgema kunstikooli Pallas lõpp. Etenduse lavastajaks on Andres Dvinjaninov.
Poeg Indrek Hirv arvab, et just metsas, püss seljas, valmis tal üks kaunemaid impressionistlikke maastikumotiive, üsna tüüpilisi toonasele Pallasele. 1942. aastal, kui okupatsioonivõimudelt tuli viimaks luba Pallas taasavada, ei oleks Pallase direktor arhitekt Arnold Matteus seda suutnud ilma Louis Pavelita, kes käis kodust koju, ukse tagant ukse taha ning veenis endisi kaasõpilasi ja ka õppejõude uuesti kokku tulema (vt. ka «Maalikunstnik Valdemar Väli» 2004, lk 12).
Saksa okupatsiooni ajal esines Louis Pavel kõigil Tartu kunstinäitustel ja aitas neid korraldada; esinemisi Tallinna näitustel kirjeldab ilmekalt Kaalu Kirme raamatus «Muusad ei vaikinud» (Tln, 2007). Maalid said kiita Helmi Üpruselt, Voldemar Ermilt, Alfred Vagalt ja Carl Brinkmannilt.
Need, suuremas osas hävinud tööd, olid maalitud «sisemise jõu ja ladusate värvipindadega,» nagu kirjutas Helmi Üprus (Postimees, 4. mai 1942). Tuleb täiendada Kaalu Kirme raamatut, mille kohaselt Helmi Üprus polevat arvanud midagi head Paveli 1943. aasta Tartu sügisnäituse ekspositsiooni kohta (lk 162). Vastupidi, Helmi Üprus kirjutab hoopis: «Vitaalsuse poolest köidab tähelepanu L. Paveli «Vagunis», mis on (...) parimaid» (Postimees, 28. dets 1943). Nii kujunebki Saksa okupatsiooni aeg Louis Paveli kunstnikutee kõrgajaks, kriitika asetab ta eesti tuntuimate maalijate kõrvale. 1952. aastal visati ta Kunstnike Liidust välja «loomingulise aktiivsuse puudumise tõttu», põhjuseks muidugi kuulumine Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke, mis tähendas mõnigi kord näitusele pakutud tööde tagasilükkamist juba enne žüriid ning raskusi maalitarvete hankimisel. Paveli liikmelisust ei taastatudki. Hiljem paistis ta seda enam mitte soovivatki ning eemaldus teadlikult ametlikust kunstielust ja veetis palju aega metsades ja järvedel, maalides aeg-ajalt maastikke – nii talviseid («Pilkuse motiiv» 1961, Mart Paveli kogu) kui ka suviseid («Palupõhja» 1969, Indrek Hirve kogu). Kaks Luis Paveli maali on Tõrva kirik-kammersaali kogus.Luis Paveli poeg on Indrek Hirv.
