Mark Soosaar
Sündinud 12.01.1946 Laane-Suki talus Vardja külas Mulgimaal.
Dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator (ametlikult Mark-Toomas Soosaar).
Mark Soosaare filmograafia ja bibliograafia
Ema Lydia Nirk-Soosaar (1908–1995) oli maalikunstnik ja isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja.
Eesti filmilavastaja ja poliitik.
Soosaar lõpetas 1970 Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi. Ta töötas Eesti Televisioonis aastatel 1970–1978 ja Tallinnfilmis 1978–1991 režissööri-operaatorina. Seejärel kolis ta Pärnusse ja asutas ühe-mehe-stuudio Weiko Saawa Film.
Ta on Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rajaja ning Pärnu Rahvusvahelise Dokumentaal- ja Antropoloogiafilmide Festivali korraldaja. Kihnu Kultuuri Instituudi asutaja ning nõukogu esimees.
Filmitegemist on Mark Soosaar õpetanud nii USA ülikoolides (Berkeley, Montana), Mongoolia Rahvuslikus Kultuuri Ülikoolis kui ka Pärnu antropoloogiafestivali huvilistele. UNESCO konsultandina õpetas Soosaar 2000–2002 antropoloogilise filmi tegemist mongolitele, jakuutidele ja tiibetlastele Ulaan-Baataris.
Mark Soosaare filmid on pälvinud rahvusvahelistel festivalidel tunnustust, tema filmide retrospektiive on korraldatud Pariisis (1975), Berkeleys (1988) ja New Yorgis (1991); kaheksa ekraaniteost on New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi kollektsioonis.
1986 nimetati Soosaar Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks.
Tema elutööd on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001) ja Prantsuse Rahvusliku Teeneteordeni rüütliristiga (2006). Soosaar on 1974. aastast Eesti Kinoliidu liige (oli 1987–1989 selle eesotsas) ja 1992. aastast mittetulundusühinguna toimiva Pärnu Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia Ühingu esimees.
Mark Soosaar on Eesti Sotsiaaldemokraatlikku erakonna liige. Aastatel 1996–2005 oli Pärnu linnavolikogu liige ning aastatel 2003–2011 Riigikogu X ja XI koosseisu liige. 2013. aastal valiti ta Pärnu linnavolikogu liikmeks.
Mark Soosaare isast ja vanaisast Johan Soosaarest ninh emast, maalikunstnik Lydia Nirk-Soosaarest.
Laane-Suki talust.
Laane – Suki talu, kus põlvkonniti tegeleti Tori hobuse aretamisega Laane-Suki talu esimesed daatumid on teada juba aastast 1765. Meile teadaolevalt saab alguse Soosaare perekonnanimi Aadam Soosaarest, kuna temale omistati perekonnanimeks vastavalt
mõisniku otsusele ja talu asukoha kirjeldusele Soosaar 1825. Aadam Soosaar võttis naise Laidu talust Ann Kalam, neil sündis kolm poega: Johan Soosaar Tori hobuse aretaja ja Laane – Suki talu peremees (1865 – 1932), Tõnis Soosaar, kes oli arst ja Aindu talu
peremees, Ants Soosaar Viljandi Linnavalitsue sekretär. Aadam Soosaar suri 47 aastaselt. Ann abiellus uuesti Märt Männikuga, kes pidas igapäevast talupäevikut 20 aastat. Neil sündis veel kolm last kelledest noorem poeg Villem Männik oli Olustvere kooli juhataja
kuni küüditamiseni (Vardja küla arengukava 2014-2020).
Pärnu Postimees 17.06.2006
Pikka iga sulle, tori hobune!
Minu esimesed mälupildid sellest imelisest maailmast, kuhu pärast suure sõja lõppu oli õnn sattuda, on seotud hobustega. Turnisime vennaga Laane-Suki hobustekopli aialattidel ja käisime piilumas haiget Mimi-Leed.
Isa oli kaarikuga linnas käinud ning Mimi-Lee astus tolmusel maanteel naela otsa. Nüüd rippus ta tallis. Kõhu alt läbitõmmatud rihmad hoidsid suurt mära õhus, sest haigetele jalgadele loom enam toetuda ei saanud. Aga teetanuse vastu polnud rohtu ning Mimi-Lee sängitati varsti kuusetuka äärde. Mäletan, et isa istutas lemmikhobuse hauale kanarbikupõõsa.
Mimi-Lee ei näinud, kuidas järgmisel kevadel tublimad taluperemehed koos peredega Siberisse viidi. Ta ei näinud sedagi, kuidas tema poeg Lembo, uhke tori tõugu täkk, Moskvas raskeveovõistlustel kõige säravamaid medaleid võitis.
Egon Rannet kirjutas tori hobuse teadusliku aretaja Mihkel Ilmjärve kohta mõnitava jutustuse „Seltsimehed Torist” ja kes Rannetile julges vastu vaielda, see tembeldati kohe rahvavaenlaseks. Ilmjärv vallandati ning suri alanduses.
Aga siis tuli partei XX kongress, Stalini müüt hakkas mõranema ning mulle siiani arusaamatu ime läbi suutsid Ilmjärve tõelised seltsimehed äsjarepresseeritud mehele juba 1956. aasta suvel Torisse ausamba püsti panna!
Esimene suur juubel
Olin kümneaastane poisike, kui isaga Tori hobusekasvanduse 100 aasta juubelil käisin. See oli imeline suvi. Praegu kohtunik Olev Otsuse, kohtutäitur Toivo Lorvi, diplomaat Raul Mälguga alustasime koos oma töömehekarjääri Audru sovhoosi põldudel, kus hobusepoistena tuli meil äestada, siilutada, heinamaal loorehaga logistada. Too laupäevaõhtu, kui ma oma lemmiku Ella talli viisin, oli eriline. Pidime ju järgmisel hommikul isaga Torisse minema. Panin märale suure sületäie ristikut ette, et tal pikal sõidul kaariku ees rohkem jõudu oleks.
Pühapäeval rakendasime hobuse juba päevatõusul, leivakoti ja piimapudeli panime istme alla. Pärnu ja Sindi magasin maha, sest töömehe uni on magus. Torri jõudsime keskhommikuks.
Hobused aga oli väga ilusad. Läikisid, nagu olnuks otse pesumajast tulnud ja seejärel sulavõiga üle määritud. Meil Audrus olid ainult tööhobused ja need nägid palju kronumad välja. Said ju nad üksnes heinu ning kuus päeva nädalas tuli neil põllul rasket tööd teha. Ella nende hulka ei kuulunud, ta oli alles teist varssa mära. Kõrge turja ning helekollase lakaga iludus.
Aga Tori omad olid Ellaga võrreldes siiski nagu härrad ja prouad oma kõrgetes tallides ning uhketes jooksuaedades.
Eriti esinduslik oli hobusekasvanduse kivivärav ja selle kohal aastaarv, mis kogu eluks meelde jäi: „1856”. See oli kirjutatud kümmekond aastat varem kui mu vanaisa, Tori hobuste seltsi eluaegne esimees, sündis!
Hobusekasvanduse legendaarne ajalugu
Esimesed 100 aastat olid Tori hobusekasvandusele tõusuaastad. Liivi kubermangu rüütelkond nägi alguses perspektiivi tsaari ratsaväele tublide neljajalgsete sõjamasinate kasvatamises. Mäletan isa ütlevat, et hobune ei astu kunagi surnud inimese peale, elusast rääkimata.
Kui tehnika arenes ja puuadra asemele ilmusid mitmehõlmalised terasadrad, vajas talumees tugevat veolooma. Sitke, kuid väike eesti hobune uute riistade ette enam ei kõlvanud. Tuli aretada kiire ja vägev hobusetõug.
Ardenni hobusel oli palju jõudu, kuid ta tatsas aeglaselt. Eesti mära prooviti ristata küll ida-friisi ja anglo-araabia täkkudega, kuid head tulemust ei saadud. Kuni leiti sobiv materjal Inglismaalt – norfolki-roadsteri hobune. See oli erk, kiire, jõuline. Ja meeldis maameestele, kuna vastas nende vajadustele.
Nii saigi Sangaste krahvi Fr. Bergi norfolki sugutäkk Hetman tori tõu esiisaks. Selle uhke, 1886. aastal Poolas sündinud täku rüht ning välimik oli palju aastakümneid järjepanu tori tõu etalon. Talumeeste nõudmisel toodi Hetman Tori kasvandusse, kus temast sündis 48 sugutäkku ja 37 sugumära. Hetman elas 26aastaseks, kuni raugastus ja teise ilma saadeti.
Noore Eesti Vabariigi valitsus tegi juba 1920. aastal selge otsuse, et riigis tuleb võrdselt hoida ja arendada kolme tõugu: eesti, ardenni ja tori hobust. Legendaarne teadlane Mihkel Ilmjärv pühendas kogu oma elu tori tõugu hobuste ristamisele, lisades värsket verd peamiselt Saksamaalt ostetud tõutäkkudelt.
Paremad päevad veel ees?
Kui saatuse kiuste õnnestus Tori hobusekasvandusel üle elada mitu okupatsiooni, siis Eesti taasiseseisvumisel tundus, et koos varakapitalismi tagasitulekuga tuleb sel ajaloolisel institutsioonil hinge heita. Kasvanduse maid ja hooneid noolis mitu müügimeest nagu kärbsed suhkrutera.
Õnneks pööras saatus oma heldema palge Tori poole ja tänu hobusekasvatuse veterani Mihkel Kallaste pojale Andresele ning pojapojale Jaanusele on lootust, et 150aastane juubilar võib järgmisi, mitme nulliga lõppevaid aastapäevi tähistada.
Oleks vaid riigiisadel tarkust märgata, et Tori hobusekasvandus on meie rahvusliku kultuuriloo elav pärl, mille toetamine ei tohiks piirduda raudkivist müüride muinsuskaitselise konserveerimisega. Elav ja igale ajastule vastav hobune inimese saatja ning truu abimehena peaks jääma meie homse päeva lahutamatuks osaks.
Õnne ja edu kõigile neile, kes sellele tänuväärsele ametile oma elu pühendanud on!
Et aga mitte liiga pateetiliselt lõpetada, nimetan kolm eelist, mispoolest hobune autost etem on ja miks teda ajaloo prügikasti visata ei tohi.
Energia, mida hobune tarvitab, ei lõpe kunagi maailmas otsa.
Hobuse heitgaasid pole kellelegi kahjulikud.
Hobune toob ka purupurjus juhi koju.
Mark Soosaar
