Oskar Loorits
Oskar Loorits, sündinud 09.11.1900 Suure-Kõpu vallas, surnud 12.12.1961 Uppsalas Rootsis, oli eesti usundiloolane ja folklorist.
Oskar Loorits sündis Kõpus, kuhu tema vanemad olid aga asunud Mulgimaalt; nii ema kui ka isa poolt oli Loorits mulk (Aleksander Loorits 2000: lk 38–39 "Oskar Looritsa noorusmailt"; Eduard Vääri 2001: "Mulgi päritolu rahvaluuleteadlane Oskar Loorits", Mulkide almanak, nr 11, lk 62-65).
Osales Vabadussõjas.1919–22 õppis Tartu ülikoolis, mille lõpetas keeleteaduse magistrina.
1919. aasta sügisemestril liitus Eesti Üliõpilaste Seltsiga, kust lahkus aasta hiljem ja pärast EYS Veljesto asutamist.
1927 asutas Oskar Loorits Eesti Rahvaluule Arhiivi ja sai selle juhatajaks. Ta tõi tagasi Jakob Hurda 162-köitelise vanavarakogu, mida oli alates 1907. aastast hoitud Helsingis Soome Kirjanduse Seltsis, ja hakkas seejärel koondama kõiki varasemaid rahvaluulekogusid.
1944 emigreerus ta Rootsi, võttes kaasa hulga materjale, mille põhjal sai paguluses uurimistööd jätkata. Kuni surmani 1961 töötas Oskar Loorits teadurina Uppsala Ülikooli murde- ja rahvaluulearhiivis.
Alates 1920. aastast hakkas ta käima Kuramaal, esialgu prof. Lauri Kettuse abilisena. Juba esimesel ekspeditsioonil õppis ta ära liivi keele ja sai liivlastelt nime Valdapǟ, mida ta hiljem kasutas kirjandusliku pseudonüümina liivikeelseid luuletusi avaldades.
1926 kaitses Oskar Loorits Tartu Ülikoolis doktoritöö liivi rahva usundist.
Ta võitles ägedalt liivlaste õiguste eest ja käis Kuramaa liivlaste juures pidevalt kuni 1937. aastani, mil Läti Vabariigi valitsus võttis temalt õiguse Lätimaale siseneda.
