Salme Ilmet
Sündinud 10.03.1896 (Koosi talu Leebikus Helme kihelkond Mulgimaa), surnud 05.08.1979. Maetud Helme kalmistule.
Eesti Vabadussõja legendaarne naiskangelase–luuraja, halastajaõde ning Vabadusristi kavaler.
Täpne sünninimi oli Salme Melanie Berkmann, nimi on hiljem eestistatud. Sündis teise tütrena, peres kasvas kokku viis tütart – Hilda, Salme, Linda, Alma ja Juta – ning kaks poega – Ollimar ja Lembit.
Koosi talu oli hästi majandatud, oma piirkonna edukamaid. Talul oli suur õunaaed ning koorejaam. Võeti aktiivselt osa maarahva liikumistest. Muuhulgas osaleti põllumajandusnäitustel, kust saadi aurahasid ja diplomeid.
Õppinud Leebiku vallakoolis ja Helme kihelkonnakoolis.
Vabadussõja algul tegutses punaste poolt okupeeritud kodukandis Kaitseliidu luurjana. Jäii seejärel regulaarväkke ja teenis 3. jalaväepolgus sanitarina. Osales paljudes lahingutes Punaväe ja Landeswehri vastu, saades 2 korda haavata. Vabadussõja teenete eest vääristati Vabadusristiga II/3. 10000 margaga ja Patküla mõisast eraldatud Salve taluga.
Aastail 1924-27 oli Naiskodukaitse Helme osakonna esinaine. 1935-40 oli ta Virumaal Udriku mõisas asunud Vabadusristi Vendade Kodu perenaine.
15.07.1941 arreteeriti ja mõisteti 10 aastaks vangilaagrisse. Oli vangistuses Kemerovo oblastis Marinskis ja seejärel asumisel Krasnojarski krais Angarskis (Allikas: Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased Tallinn, 1998)
Alljärgneva loo on kirja pannud õe Hilda poeg Kaupo Ilmet. Salme Ilmet 110
Lugu Vabadussõja legendaarsest naiskangelasest-luurajast ja halastajaõest, Vabaduse risti kavalerist Salme Ilmetist (Bergmann-Peets).
Koosi talu oli hästi majandatud, oma piirkonna edukamaid. Peres kasvas 5 tütart: Hilda, Salme, Linda, Alma ja Juta ja kaks poega: Ollimar ja Lembit. Talul oli suur õunaaed, oma koorejaam. Võeti aktiivselt osa maarahva liikumisest. Osaleti põllumajandusnäitustel, kust saadi aurahasid ja diplomeid.
Suurt rõhku peres pandi isamaalikule kasvatusele ja nagu intervjuus 70-nd aastat tagasi Salme ütleb: “...isa on kasvatanud meid alati selles teadvuses, et eestlased peavad kord saama iseseisvaks rahvaks ja vabastama oma maa esijoones sakslastest mõisnikest kui ka teistest võõrastest valitsejatest...” (“Vabadussõja lood 1” lk.5 oktoober 1936). Polnud siis imeks panna, et kui kuulutati välja Eesti Vabariik 24.02.1918 sai Koosi talu Leebikul keskseks kohaks, kuhu ümbruskonna rahvas tuli kokku arutamaks mõtteid oma riikluse rajamise võimalustest. Koosil oli olnud kasakate väeüksus, mis saksa okupatsioonivägede saabumisel lahkus jättes maha peremehele hulgaliselt püsse ja padruneid. See oli väga vajalik esimese kohaliku kaitsesalga (Leebiku-Pikasilla) organiseerimisel, et võidelda punaste-enamlaste vastu. Organisaatoreiks olid Salma vend Ollimar koos Oskar Vaabeliga VR II/3.
Siit algas ka tema võitlustee, mis algselt piirdus luuretegevusega, et kindlaks määrata vaenlase jõudusid ja tegevusplaane. Mida aeg edasi, seda vastutusrikkamaks muutusid ülesanded. Nii tuli tal hankida vene – enamlaste – punaarmee staabist Tõrvast andmeid nende väosade paiknevuse, relvastuse ja kavatsuste kohta. Olles teel staapi luges oma esimesest surmaotsusest (peale tema oli sinna kantud ka veel isa, venna jt talunike nimed). Ta ei jätnud aga teed pooleli ja tõi vajalikud andmed.
... Ööl vastu 15.juulit ta arreteeriti ja viidi öösärgi väel vagnisse ja saadeti Siberisse. Laagris määrati ta vanemõeks, kus ta tegi kõik selleks, et aidata neid, keda vähegi võimalik.
Olles sügavalt usklik oskas ta sisendada kaasvangidesse elujõudu, nii kaasa aidates väga paljude inimeste taas ellukutsumisele – võitlusele ellujäämise nimel. Meie, tema õdede ja vendade lapsed, kutsusime teda memmeks. See oli alati suur pidupäev, kui memm külla tuli. Ta hoidis väga lapsi ja lapsed hoidsid teda.
Ta oli ühest küljest ka selle perekonna üks juhte. Tema eestvõtmisel püstitati perekonna kalmistule Helme surnuaias Ema ja Isa mälestuseks suur maakivi, mille otsa paigutati öökulli skulptuur- igaviku, tarkuse ja truuduse sümbol. Siin puhkab ta ka ise .
Ta oli legend ühest mulgi tüdrukust, neiust, naisest, kes ei murdunud ei sõjas, ei vangilaagrites, ei asumisel. Ta jäi oma tõekspidamistele truuks. Memm oli veendunud, et Eesti riik tuleb tagasi. Kui talle kuulutati kohtuotsus ja öeldi temale, et ta on Nõukogude kodanik, ütles ta: “Ei, ma olen Eesti kodanik ja selleks ka jään”. Selleks ta jäigi. Kahju, et ta ei jõudnud ära oodata seda päeva, kui meil uuesti hakkas lehvima sini-must-valge.
Kõige eest siin ilmas oli ta tänulik jumalale, olles veendunud, et ainult sügav usk aitas teda nii sõjas, vangilaagrites, asumisel kui kodumaale naasmisel.
Tema viimase luuletus, mis on kirjutatud õetütrele Aitale aprillis 1979 viimase 50-ndaks juubeliks:
Ma õppisin kiituse laule kesk mustavat murede ööd.
Ma õppisin jumala tahtmist, kui käisin valude teel.
Ma kõndisin surmajõe kaldal ja Jeesus oli ka sääl,
Siis vaatasin Kolgata mäele ja kiitma hakkas keel.
Ma tundsin ta armu väge ja tundsin ta aitavat kätt
Ja õppisin kiituse laule, sest Jeesus mind iial ei jätt.
Ma õppisin kiituse laule, kui käisin valude teel,
Ma õppisin Jumala tahtmist ja kiitma hakkas keel.
