Kuulsad mulgid

Siim Kärner

Sündis 08.06.1945 Morna külas Tuhalaane vallas Karksi kihelkonnas Mulgimaal, surnud 05.11.2007, oli kirjanik, luuletaja ja kunstnik.

Siim Kärneri teosed (Vikipeedia)

1979 esimene luulekogu „Unekaste“ -  lühivormilist looduslüürika, sealhulgas rohkesti haikusid. 

Luulekogud “Unekaste” (1979), „Usseaid” (1994),  „Uitseviir” (1996), „Urikivi” (1999), „Unevalgel” (2003), „Uibuainamuru. Unusmaa” (2005) on kõik peale esimese mulgi keeles.  

Lasteraamatud:  „Tuulepesa” (2004), „Koordil, Marjumäel” (2004) ning „Pannkoogirahu” (2005) ja aforismiraamat „Salaküti märkmed” (1992). Viljandi kunstielust on ta avaldanud veel raamatu „Kuusteist aastat hiljem” (2000).

2002. aastal ilmus Siim Kärneri koostatud „Eesti murdeluule antoloogia“, mis on selles valdkonnas tõsiseltvõetav kogumik. Siim Kärner on koostanud kaks olulist antoloogiat. “Ime kütken tähe poole kist. Eesti murdeluule antoloogia” (2002) on esinduslikem eesti murdeluule antoloogia. 2007 kevadel ilmus eesti haikude valimik „Kõik on kusagil…”, kus on haikusid 83 autorilt.

Ühes „Sakalas“ ilmunud intervjuus vastas Siim Kärner küsimusele, miks on murdes parem kirjutada kui kirjakeeles, nõnda: „Murre teeb keele pehmeks ja soojaks. Paljusid asju ei saagi teisiti väljendada kui murdes ja paljud asjad, mis on kirjakeeles, ei tule murdes välja. Mulle on murre vist omasem kui kirjakeel, igatahes tundub nii.“ Palvele öelda mõni ilus mulgikeelne sõna vastas Siim Kärner: „Ikka need tähtsad sõnad emä ja esä. Ja minu ühe luulekogu pealkiri „Uibuainamuru“, mis tähendab kummelimuru.“