Valdur Mikita
Valdur Mikita on Mulgimaalt Suislepast pärit kirjanik, sündinud 28.01.1970.
Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile.
Käinud Suislepa mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal.
Metsik isekirjutaja (Eesti Ekspress)
Lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. Kaitses 2000. aastal Tartu ülikoolis doktoritöö “Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias”.
Esseistikaraamatud “Kirsiõieturundus” (2004), “Metsik lingvistika” (2008), “Lingvistiline mets” (2013). Novellikogumik “Teoreem” (2011). Luulekogud “Äparduse rõõm” (2000), “Rännak impampluule riiki” (2001). 2015 Ilmus raamat "Lindvistika ehk metsa see lingvistika".
Valdur Mikita teadustööd (Eesti Teadusinfosüsteem)
"Maakodu ja metsaskäimine on eestlase jaoks enam-vähem samasugused kultuurivormid, nagu eurooplase jaoks on raamatud, muusika või film. Vahel juhtub, et jõuame nende kaudu millegi mõistmiseni, katarsiseni. See on kultuuri üks sügavamaid tähendusi – lunastada inimene “vanast” elust ja kinkida talle “uus”. See lähendab kultuuri religioonile, on mälestus kaugest ajast, kui need kaks olid veel üks.
Metsaskäimine ja maakodu on eestlasele natuke religioosne praktika, tegelikult on need täiesti omaette kultuurivormid. Need on omamoodi põliskultuuri žanrid ehk siis meie jaoks see primaarne kihistus. “Päriskultuur” ehk klassikaline kultuur on palju noorem. Meid on aga uskuma pandud, et asjad on täpselt vastupidi. Pärimuskultuur ei ole veider palistus mulgi kuue serval, see on metsik jõud, mida inimene katsus taltsutada mingisuguse praktika abil. See on minu arusaam kultuuriteooriast.
Häda on selles, et paljud kultuurivormid on aja jooksul omandanud hoopis teise funktsiooni. Kultuur ei ole enam jõu kogumise vahend, vaid lihtsalt osa sotsiaalsest elust. Aga see on juba hoopis teine asi. Ja nüüd ongi inimene jõudnud nii kaugele, et tal on küll meeletu kommunikatsioonivõime, kuid jõudu nagu polegi. Kõik keerleb virvarrina mõttetus ja tähenduse kaotanud maailmas nagu roostetanud pesumasina trumlis.
Meie oleme õnneseened, sest minu arust on meil need primaarsed vormid veel olemas. Olen neid naljaga pooleks nimetanud oma raamatus “metsikuteks”, nendest loodud süntaksit aga teadvuse kiirendiks. Lihtsal viisil oleme seda vist kõik tundnud, kuidas hommik maakodus või metsas hulkumine justkui annaks uue hingamise. Ja see ei ole pelk metafoor. Olen veendunud, et suurem osa eesti kultuurist ongi loodud selliste metsikute kultuurivormide rüpes – maal kogume mõtteid, linnas viime need ellu. Seetõttu ongi toimetamine maakodus või metsas hulkumine meie jaoks hoopis intensiivsem kui “päriskultuur”. Need on meie põliskultuuri vormid, selle vahega, et kultuurkapitali sihtkapitalide alla need ei mahu." Loe artiklit siit
