Mulgi toit. Retseptid

Mulgi toit. Retseptid

Rukkileib

Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel.

Algselt, kui taludes olid suured ahjud, tehti ümmargusi 5–6-kiloseid leibu, 19. sajandi lõpul võeti kasutusele uued ahjud ja leivad muutusid väiksemaks (3–4 kg) ning kujult ovaalseks. 1920.-1930. aastatel kaalusid suuremad taluleivad 4 kg ja väiksemad 2 kg. Nädalas oli 1–2 leivategu ja korraga tehti olenevalt pere suurusest varasemal ajal 8-15 leiba ja 19. sajandi lõpul 6–10 leiba.

Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale - kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline. Leivad pandi ahju puidust leivalabidaga ja need küpsesid seal umbes 2-3 tundi. Leivateo ajal pandi tihti ahjusuu ette küpsema ka katsekakk - paistekakk, mis oli väiksem. Kui leivad ahju läksid, tehti rusikasuurune taignamuna ja lasti vette, kui see vee peale kerkis, oli paras aeg ahjust leivad välja võtta. Kui leivad ahjust välja võeti, niisutati neid veega.

Rukkileib on leib, mida valmistatakse peamiselt rukkijahust. See võib olla hele või tume, sõltuvalt kasutatud jahust ja lisatud värvainetest. Tavaliselt on rukkileib tihkem kui nisujahust sai.