Uudised

Peenemustriliste kinnaste kandmine oli mulkide jaoks staatuse märk

06. jaanuar 2024 kell 17:13

Karksi kandi regilaul ütleb, et „Kägo läks ärä siita maalta, jätt ta kirja kivi pääle.“ Sealt korjasid selle üles kupja naine, kiltri naine ja aidamehe naine ning kudusid selle peokinda sisse. Peokinnas ei tähenda siin mitte seda, et kindaid kanti vaid peol, vaid peokinnas on sama mis labakinnas. Kuigi nii uhkeid kindaid sobis kindlasti ka peol kanda.

Halliste ja Karksi kihelkondades 19. sajandil kootud kindad on tihedalt kootud ja peenikese kirjaga, nii et kaugemalt vaadates tundub kindakiri tõesti nagu kivi pealt korjatud.  Eesti Rahva Muuseumisse, Viljandi ja Heimtali muuseumitesse on kogutud üle-eelmisel sajandil kootud kindaid, mille vaatamine ja uurimine paneb ainult imestama, et kuidas kudujad küll suutsid selliseid valmistada. Kinda looduses on sadakond ja üle selle silmuseid ning leidub kindaid, mille mustriosas on 200  ja rohkem silmuseid. Kolga-Jaanist pärit esimene naissoost etnograaf Helmi Reiman-Neggo märgib oma 27. septembril 1916 Eesti Rahva Muuseumis peetud kõnes, et Abja kandi kinnastel on täiesti oma äratuntav, ülipeenikese lõnga abil saavutatud kribuline rahutu stiil.

Kinnastel oli 19. sajandi rituaalides oluline tähendus. On tõenäoline, et mitte igasuguste kinnastega ei sobinud kosjasid vastu võtta, vaid need pidid tavalistest erinema. Peenemustriliste kinnaste kudumine ja kandmine võis olla ka näide demonstratiivsest tarbimisest, mille põhieesmärk on tõsta ja rõhutada kindakandja sotsiaalset staatust võimalikult kõrgena. Peenemustriliste kinnaste aeganõudev valmistamine on ju tegelikult sümboolse kulutamise näide - mina kulutan nii palju aega ja tööd sellise asja peale, sellepärast, et ma saan seda endale lubada. Pulmas jagas pruut samuti kümneid paari kindaid. Mulgimaal tõmmati ka veel 19. sajandi algul surnule kindad kätte, mujal oli selline komme juba kadunud. Matustel pidid kindlasti kindad saama hauakaevajad.

19. sajandil oli talupoja jaoks sotsiaalne keskus küla, kus ta elas. Seal tundsid kõik kõiki ja üksteisel hoiti silma peal. Samamoodi oli tõenäoliselt ka kinnaste kudumisega: kui mõni talunaine või -tüdruk oleks senistest traditsioonidest teistsuguseid kindaid kuduma hakanud, oleks teda arvatavasti tabanud küla arvamusliidrite hukkamõist.

19. sajandil oli kinnaste põhiline kudumisviis kirjamine. Kinnastel on tavaliselt lühike ranne, kuid kooti ka pikemaid värvilisi sakilisi randmeid. Labaosa on kootud enamasti tumesinise ja valge kahekordse peenikese lõngaga. Sageli kasutati küljekasvatust, et kinnas käes paremini istuks. See, et muster käe küljel kokku ei läinud, ei häirinud kedagi. Meie oleme ilmselt sümmeetriaga ära hellitatud ja arvame, et mustrikord peab kindlasti kokku minema.

Halliste ja Karksi kihelkonna kinnaste pöidlad on kootud mustrisse ja lõpetatud, sarnaselt kindaotsaga, enamasti kahetahilise kahandusega. Samuti on kinnastele iseloomulik piki kinnast geomeetriliste ornamentidena kulgevad korduvad motiivid, aga esineb ka diagonaalse võrestikuga kindakirju.

Kõike seda uurides on käsitööteadlased sageli esitanud küsimuse, millisest lõngast on need kindad kootud?  21. sajandil ei ole me erinevate eksperimentide tulemusena ainult eesti lammaste kraasvillast nii peenikest kahekordset lõnga saanud, et kududa peenemustrilisi tihedaid kindaid, selleks on sobivamaks osutunud välismaist päritolu lõngad kuni 12/2 peenuses.

Peenemustriliste kinnaste kudumine oli võimalik ilmselt sellepärast, et Halliste ja Karksi kihelkonnas kasvatasid mõisnikud meriinolambaid, 19. sajandi I poolel andsid põllumajanduses tähtsat sissetulekut villalambad, keda peeti peamiselt mõisates. Esimesed meriinotõust sugulambad toodi Saksamaalt (Saksenist ja Preisimaalt) Eestisse 1826. aastal ja jaotati mitmesse mõisasse. Sellest ajast hakkas villalamba kasvatus Eesti- ja Liivimaal kiiresti arenema. Venemaa riigivalitsus andis 1828. aastal Liivimaa mõisapidajatele lambakasvatuse edendamiseks 43 000 rubla hõbedas ilma protsendita pikaajalist laenu. See oli tolle aja mõistes suur summa. Avinurme ja Tori riigimõisad andis riik 24 aastaks sugulammaste kasvatamiseks headel tingimustel rendile. Ärilise lambakasvatuse ja villamüügiga tegelesid peamiselt mõisnikud, kellel olid suured lammaste karjamaad, vajalikud ruumid lammastele, neil oli võimalik palgata asjatundlikke lambakasvatajaid ja oli olemas villa müügikorraldus. 1825. aastal asutati Liivimaa Lambakasvatajate Selts ja selle Viljandi tütarseltsi eesotsas oli Õisu mõisik Friedrich von Sivers. Teine mõisnik, kes tegeles meriinolammaste kasvatamisega, oli Riidajast pärit mõisnik von Stryck.  1830. aastal anti Tartus välja Tartu murdes meriinolammaste kasvatamise raamat, 1837. aastal ilmus Tallinnas samal teemal raamat eesti keeles. Seega puutusid ka eesti soost talupojad kokku meriinolammastega, sest kui ei oleks olnud nõudlust, ei oleks maakeelseid raamatuid hakatud trükkima.

Meriinolammaste kasvatamine lõppes Eestis 19. sajandi keskpaigas, kui odav Austraaliast pärit lambavill Euroopasse, sealhulgas ka Eestisse jõudis. 

Lisaks meriinolammaste villale võidi kindaid kududa ka tallevillast kedratud lõngaga, mis on samuti kohalike eesti lammaste villast peenem ja pehmem.

20. sajandil muutus elukorraldus, kohalikud kombed muutusid või kadusid, inimesed hakkasid linna kolima ja maale jõudis linnamood. Kinnastest said põhiliselt spordiaksessuaarid ja enam ei olnud oluline nende peen kudumine. Kasutati jämedamaid vardaid ja lõnga, mustrikorrad muutusid väikeseks ja ühtlustusid üle Eesti. Kihelkondlikkus ei olnud enam oluline, tähtis oli see, et kindad saaksid kiiresti valmis.

21. sajandil on meisterkudujad taas avastanud peenekirjalised Halliste ja Karksi kindad. Paraku oleme fakti ees, et nende kinnaste kudumiseks vajalikku  peenikest korrutatud lõnga saada  ei ole ja tegelikult ei ole ka vajalikke (0,8; 1,0) vardaid. Meistrid ei ole siiski alla andnud, mida tõendab näiteks Anu Raua keskuse toetuseks kootud Karksi ja Halliste kindad ning järjest rohkem võib ka meie tänavapildis kohata kivi päält leitud mustritega kindaid.

Tekst: Eda Kivisild

Eda Kivisilla magistritööd „Karksi ja Halliste kihelkondade kinnaste kudumise traditsioon 19. sajandist tänapäevani“ saad lugeda siit.