Uudised

Tõenäoliselt kanti seda koos vaipseelikuga ka teistes Mulgimaa ja muudeski kihelkondades. Triibuseelikuga puusapõlle ei kantud ning see ei sobi ka punase tikandiga särgi juurde. Kurrutatud varrukatega särk peab olema valge tikandiga ja paslik on kanda puusapõlle hoopis vaipseeliku ja vanatüübilise särgi ehk amega.

ERM-i on kogutud põllerätte Halliste ja Helme kihelkondadest. Karksi kihelkonnast on kogutud üks tasku, mis on valmistatud puusapõllest (ERM 4195).  Viljandi muuseumis on üks Tarvastu puusapõlle ots, selle teine ots on aga ERM-i kogus. Peterburi etnograafiamuuseumis on üks põllerätt ja üks puusapõll Paistu kihelkonnast. Üldjuhul olid põllerättidel ja puusapõlledel samasugused tikandid.

Materjali puusapõlle kandmise kohta on samuti napilt. Need on olemas ERM-i etnograafilise arhiivi kogus ja kirjandusmuuseumis Hurda kogus.

Puusapõlle hakkasid neiud kandma siis, kui „amme peal olnud küpsuse jäljed“ ehk vereplekid. (ERM EA 59: 22-24).  Sel juhul oli puusapõlle kandmine nagu omamoodi märguanne, et neiu on valmis mehele minema. Kindlasti oli puusapõll pruudi- ja nooriku rõivastuse osa ning seda võisid kanda ka nooremad lastega abielunaised. Vanad naised puusapõlle ei kandnud. Puusapõlle kanti külje peal ja lisaks uhkusele oli selle eesmärk katta vaipseeliku vaheliti käiv koht.  (ERM EA 68: 20) Samas võidi puusapõllesid kanda mõlemal pool küljel.

Puusapõlled on valmistatud valgest linasest kangast ja sellele on tikitud taimedega värvitud lõngadega vabakäeline villane taimeaineline tikand ja valmistatud samadest lõngadest narmad. Värvid on punane, roheline ja kollane ning motiivid on piiratud tumesinise lõngaga. Elupuud, elupuuõied, risti- ja rõngamotiivid, millega puusapõlled on kaunistatud, on kasutusel olnud keskaegsetes kirikutes ja tõenäoliselt veel varemgi. 

Kuna puusapõllesid on muuseumikogudes vähe, siis me ei tea, missugustest põhimõtetest tegijad lähtusid: kas motiivide arv ja paigutus oli oluline, kas puusapõll pidi olema naabrinaise põllest uhkem või mitte. Arvestades aga, et erinevatest kihelkondadest on kogutud erinevate mustritega puusapõlled, siis ilmselt siin piiranguid ei olnud. Tikkimismaterjaliks olid niikuinii vaid taimedega värvitud lõngad ja tõenäoliselt kasutati kõik lõngajupid ära, sest miks muidu me näeme ühel põllel erinevaid rohelisi, kollaseid ja punaseid toone. Need toonid on aga külmad.

Puusapõlle tegemiseks on vaja linast kangast ja taimevärvidega värvitud lõngadele sarnaseid lõngu. Lõngade jämedus ei ole oluline, sest vanasti olid isekedratud lõngadel samuti erinevad jämedused. Puusapõlle võib tikkida ka peenvillase lõngaga, kuid seejuures tuleks see võtta kahekordselt. Kuna tänapäevane linane poekangas ei ole samasugune nagu vanasti kodus telgedel kootud linane kangas, siis kanga ja lõngade tasakaalu huvides ei ole peenvillaste lõngade kasutamine vale.

Alustada tulekski tikkimisest. Puusapõllede kaks otsa võisid olla erinevad. Kaks erinevat maali on ka Mulgi rättidel, nii et kui üks pool ära tüütas või koledaks läks, võis teise mustri otsaette panna. Samamoodi saab teha ka puusapõllega ja nii ongi omanikul kaks ühes puusapõlle.

Igasugune tikkimistöö võtab aega ja see on ka puusapõlle valmistamise juures üks aeganõudvamaid etappe. Narmad on kootud kõladega. Linase kangaääre võib palistada peitepistega või pilupalistusega. Ühe puusapõlle valmistamine võib aega võtta alates kahest nädalast, sõltub kui kiire tikkija on. Valmis saab see siis kui saab ja juhtub ka seda, et ei saagi, sest vahepeal saab tikkimise tuju otsa, muu elu tuleb vahele või on muud põhjused. Aus hind puusapõlle eest, nii et käsitöömeister saab ka riigile vajalikud maksud makstud, oleks alates 500 eurost.

Praegu toimub Halliste ja Paistu puusapõllede valmistamise kursus Viljandi muuseumi juures asuvas Tõrukojas. 

 

Tekst: Eda Kivisild, äsitöömeister ja Viljandi muuseumi Tõrukoja tegevusjuht