Naabermurrakud: Saarde ja Halliste murraku ühisjooni
Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust õppiv Kärt Pärnat uuris oma kursusetöö raames Saarde ja Halliste murraku ühisjooni.
Saarde kihelkond asub Lõuna-Pärnumaal, piirnedes idast Mulgimaaga, lõunast Lätiga ning läänest ja põhjast Pärnumaaga. Saarde murrak kuulub koos Häädemeeste murrakuga põhjaeesti peamurde läänemurde lõunarühma. Keskajal ja hiljem jagas Liivi- ja Eestimaa vaheline piir läänemurde ala kaheks ning Pärnumaa lõunapoolne osa jäi Liivimaa koosseisu. Sealjuures oli Lõuna-Pärnumaa administratiivselt ühtekuuluv Mulgi aladega. Tihedad kontaktid Mulgimaaga on lähendanud Saarde ja Häädemeeste murrakut lõunaeesti ja eelkõige Mulgi murdele.
Läbisin Tartu Ülikoolis oma eesti filoloogia õpingute raames ainet „Eesti murded“ ning pidin tegema väikese uurimuse kodukandi murdest. Olen sündinud Jäärjas Saarde kihelkonnas, kuhu mu vanavanaisa umbes sada aastat tagasi talu rajas. Minu ema on aga pärit Mõisakülast Halliste kihelkonnast. Jätmata kõrvale kummagi vanema kodumurret ning huvist Saarde murraku ja Mulgi murde kokkupuutepunktide vastu võrdlesin 20. sajandil kirja pandud Saarde ja Halliste murraku murdetekste. Need on leitavad sarja „Eesti murded“ vastavatest köidetest. Saarde murraku keelejuhi tekstiks valisin Jäärja külas aastal 1880 sündinud Marie Piirmetsa ja Halliste murraku keelejuhi tekst pärineb 1889. aastal Abjas sündinud Hans Uibult.
Saarde murdetekstis leidub küllaldaselt hääldusjooni, mis on lõunaeestilised ja sealsesse keelde ikka jõudnud Halliste murraku vahendusel. Esiteks on Saarde murraku tekstis kaashäälik kahekordistunud selliste esmavälteliste kahesilbiliste tegusõnade lihtmineviku vormides nagu olema, tulema, surema ja pesema: Saardes `ol´li ~ ol´li, tul´lime, Hallistes olli, tulli. Teiseks on Saardes tihti kasutusel pikk lõunaeestiline ää: sääl ja pääl. Samuti on Saarde keelejuhi jutus väga paljud keskkõrged täishäälikud kõrgenenud, näiteks tuad ’toad’ (o > u), `aida ’aeda (e > i), tüüd ’tööd’ (ö > ü). Nii ka Hallistes: `kuuli ’kooli’, poig ’poeg’,`rüükme ’röökima’. Kolmandaks on Saarde tekstist näha, et seal kasutatakse Halliste murrakuga samast aseseõna mia. Neljandaks on nii Saarde kui Halliste murraku tekstis vokaalharmoonia. Saardes on see pigem ä-harmoonia kujul, näiteks einämaal, ärä, änäm, nädäli, `süijä. Halliste keelejuhi jutus esineb aga vokaalharmooniat väga ulatuslikult: emä, päeväl, lehmä, söödäb, igäv, mõnigõrd. Et põhjaeesti keeles vokaalharmoonia puudub, siis võib oletada, et seegi joon on Saardes lõunaeesti mõjuline.
Siiski leidsin Halliste tekstist ühe hääldusliku tunnuse, mis on kindlasti läänemurdeline ja Hallistesse jõudnud Saarde murraku mõjul – nimelt puudub sõnaalguline konsonantühend. Saardes öeldakse `raamsime ’kraamisime’ ja `leiti ’kleiti’ ning Hallistes raktiline ’praktiline’ ja räänikid ’präänikuid’.
Sõnamoodustuses on Saardes ja Hallistes samane mineviku eitussõna es ja lõunaeeliste vormide tei ’tegi’, näi ’nägi’ kasutamine. Lisaks on Saarde murraku sõnamoodustusele väga omapärane, et kõrvuti kasutatakse mitmeid lõuna- ja põhjaeestilisi vorme. Nii on Saardes saava käände puhul kasutusel nii põhjaeestiline lõpp -ks, näiteks libeks, kui ka lõunaeestiline lõpp -s, näiteks jõulus.
Saarde murraku ühisjooned Mulgi murdega vajaks edaspidi suuremat uurimist, sest juba see väikesemahuline kursusetöö näitas, et nende keelte vahel on esinenud tugevaid kontakte. Enamjaolt on Mulgi murre siiski mõjutanud Saarde murrakut, mitte vastupidi.
