Uudised

Ilus ubin, uisk sehen

 

Meie, vaimuinimesed, teame teistsugust lähenemist. Ma tahan teile rääkida ühest murest. Mul on mure, mure meie vendade ja õdede pärast siin Kirde-Euroopas. Oleme kuulnud meedias kajastatavat siin toimuvat kultuurilist repressiooni, kuid selle kõla pole kunagi nii tugev, et tuua muutust kannatajate kaitseks. Meeldetuletuseks tervele Eestile, kuid nüüd teile siin, on Kauksi Ülle öelnud: ,,2017 aastal tehti Vene keskvõimu poolt seadus, et soome-ugri keeli ei pea enam koolis õpetama, et neid võib õppida ja õpetada vabatahtlikult. Sellest sai alguse kiirem venestumine.” Nagu te mõistate, saan ma tiirlema keelte ümber. 

Kohalikke soome-ugri rahvaid on allutatud, alandatud ning rõhutud, vähendades ja maha tehes meie kultuure, juba aastasadu. Olgu ta kohalike keelte, rõivaste või traditsioonide väljajuurimine, jõudes rahva enese kui inimeste kodukandist välja surumiseni, rõhub kolonialistlik hoiak igal silmapilgul. Et keisri rubla maksaks, on pidanud tõusma ühtne rahvas, ühe keele ja meelega. Põlisrahvaid aga peljatakse, nende isemeelsuse, riigi ühtsust lõhestava mõju või vabadustahte pärast. On ju nii mõnestki taolisest rahvast sirgunud vaba riik - vabariik. Olgugi, et uute rahvusriikide aeg tundub olevat möödanik, jäävad riigi ja rahva ühtsust mõjutavad tegurid siiski valiidseks väiteks väikerahvaste vastastele.

Kuid mu mure seisneb palju lähemal kui vepsade või udmurtide juures. Koloniseerija ning rõhuja, kellest ma kõnelen, on ei keegi muu kui meie oma Eesti riik.

Eesti Vabariik pole oma viimase kolmekümne viie aastase vabaduse jooksul jõudnud siinsamas, meie maal elava, kaitset ja tunnustust vajava läänemeresoome keele jaoks teha rohkem, kui seda on tehtud sugulastega Venemaal. Selleks on keeleteadlaste poolt tunnustatud Võrokõisi Kongressi ning Seto Kongressi poolt välja kuulutatud ja teadvustatud lõunaeesti keel. Lõunaeesti keele alla kuuluvad võru, seto, mulgi ja tartu keel, mida riiklikul tasandil järjepidevalt eesti keele murreteks pisendatakse. Kuid meie, vaimuinimesed, teame teistsugust lähenemist. Nimelt on Tartu Ülikooli eesti keele professor Liina Lindström, eesti keele lektor Helen Plado ja mitmed teised keeleteadlased tunnustanud lõunaeesti keele kui eraldiseisva keele olemasolu ja rõhutanud selle tunnustamise ning kaitse vajadust. Nende suurimaks sammuks seni on sajakonna teadlase, ja mitte ainult Eestist, vaid üle maailma, ühine kiri ning üleskutse riigikogule, et lõunaeesti keelt tunnustataks kui eraldiseisvat keelt, millena teda näevad nii teadlased kui kõnelejad ise. 

30.04.2025. jõudis Riigikokku rahvaalgatus ,,Seto, Võru, Mulgi ja Tartu keel lõunaeesti piirkonnakeeleks”, milles sooviti Eesti riigi tunnustust lõunaeesti keelele kui põlisele piirkonnakeelele, mis oleks võrdne eesti kirjakeelega. Algatus kogus üle tuhande allkirja, saadeti riigikokku ning võeti menetlusele. Viie kuu pärast jõuti Toompeal siiski otsusele, et keelena tunnustamine ei ole vajalik, et just selle maa keel, laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Olgugi, et modernne lingvistika peab lõunaeesti keelt vanemaks kui eesti keelt. Olgugi, et 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli keelel üle 133 000 kõneleja. Kui teadus ja rahvas räägivad ühte keelt, ei näe ma vettpidavaid põhjuseid jätkuvale repressioonile, millega Lõuna-Eestist elu välja imetakse. Siin ei ole tööstuskeskusi, merd ega riigi keskmisest kaks korda kõrgemaid palku, mis sümboliseerivad pankranniku rahvast. Laskem meie kultuuril olla põhjuseks, miks tulla ja jääda, ärgem suretagem seda välja!

Läbi aja on kultuurilise mitmekesisuse opositsioon toonud välja, et kui lõunaeesti keelele antaks piirkonnakeele staatus, nõuaksid venelased peipsi veertel sama, olles elanud seal juba mõned sajandid. Kuid meie, vaimuinimesed, teame teistsugust lähenemist. Vene keel on emakeeleks miljonitele ning ei vaja Eesti riigi kaitset, olgugi et oleme seda teinud, rahastades venekeelset haridust kümneid aastaid, kui Lõuna-Eestisse lihtsalt ei jätku ressurssi. Vene keelt saab kõnelda vabalt, ilma rõhumist või kultuurilist tagakiusamist tundmata rohkem kui 17 miljonil ruutkilomeetril, lõunaeesti keel on vaid siin, jääb vaid siia ja tal ei ole mitte kuhugi minna. Pole teisi riike ega institutsioone, kelle kaela selle toetamist ja kaitset lükata, kelle tegusid kritiseerida, sest venelased ei kaitse venemaal vepsasid. Kuid eestlased Eestimaal eestlasi? Riik ja rahvus ei saa muutuma, kui tunnustada oma enese kultuurilisi eripärasid, mis vaid rikastavad meie monokeelt. Kui Soomes on saamidel oma keel ja parlament, vahepeal väljasurnud liivi keel Lätis põlise piirkonnakeele staatuses, ei saa üks mulk Eestimaal eestlasena elades selliseid privileege enne, kui ka teda on vaja surnust tagasi tuua. 

Olles näinud liivlaste väljasuretamist ja taaselustamist, mõelge, kas on vaja ka setod ja võrokesed enne pirdudeks pilbastada, kui me mõistame oma enese olemuse hinda? Või võime me öelda: ,,Meie, vaimuinimesed, teame teistsugust lähenemist.”?

Mu meelen kuldne kodukotus - ek kõnele ma ne perämise ria viil mulgi keelen. Ja nagu ne ria om perämise, om pirle sii perämine aig viil tetä mede keeldege, mis tarblik, et nevä vällä ei kooles. Om sii ju mede oma riik, kun kennigi tõine ei seisä vastu, ku me esi just sedä ei tii. Ku maailma aalugu kirjut 2126, peäve selleaigse eestlase ja kikk aritu ilm mede ooletus patus, ku me pirle sedä, mis viil saadavel, auda varisemise käest ärä ei pästä.

Om maid maailman tuhandit

ja rahvit mitmit miljunit

üitsainus Mulgimaa!

 

Martin Mändoja

Viljandi Gümnaasium