Halliste kihelkonna ajaloost
Halliste kihelkond, Halliste muinaskihelkond (Aliste ehk Alistegunde) kuulus Sakala maakonda, Halliste kirikukihelkond (saksa Kirchspiel Hallist) oli ajaloolise Pärnumaa koosseisu, hõlmas nüüdse Abja ja Halliste valla ala.
Postimees 04.01.1940: Kui tahad õiget ja pesueht mulki näha, siis wõid seda näha waid Abjas. Rohkesti eht mulgi tüüpisid on loonud oma teostes wanameister Aug. Kitzberg, kes selles ärkamisaja jõukamas maanurgas elades tundis abjakat paremini kui keegi teine. Kitzberg iseloomustab oma „Mälestuste” 1. osas abjakat wäga tõetruult.
„Kui rikast ja iseteadlikku Abja peremeest waatasid: tublisti toidetud keha sirgeks lükatud, habemest puhtaks aetud nägu külm ja rahulik. Pöidlad taskutes — siis teadsid juba, mis ta mõtles: „Mina, mina ja jälle mina olen Abjast pärit, mujal kui Abjas ei olegi eestlasi, mis on, on kes teab mõned orjaaegsed segawerd jätised — Abjas üksi on tarkust, raha, wara, hobuseid — mehi!”
Halliste kirikukihelkonda on esimest korda mainitud 1504. Ta kuulus ajaloolise Pärnumaa koosseisu.
1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna (pastoraat oli Hallistes).
1866. aasta vallaseadusega said valdadest omavalitsuslikud haldusüksused ning algas hoogne mõisavaldade liitmine. 19. sajandi keskel oli Halliste kihelkonna alal 9 valda: Abja, Kaarli, Kaubi (ka Uue-Pornuse), Vana-Pornuse, Penuja, Uue-Kariste, Vana-Kariste, Vanamõisa ja Veelikse. Neist Veelikse vald liideti Laatre (Moiseküll) vallaga, mis administratiivselt kuulus tollal Valmiera (Volmari) maakonna Rūjiena (Ruhja) kihelkonda. Uue-Kariste ja Vana-Kariste valdade eraldi asuvad osad paiknesid Saarde kihelkonna alal (Eesti Entsüklopeedia).
Suuremad administratiivsed muutused Halliste kihelkonna valdades toimusid 20. sajandil. 1. I 1901 liidetid Vanamõisa vald Abja vallaga. Aastal 1918 arvati seni Pärnumaa koosseisu kuulunud Kaarli vald, mis koosnes kahest eraldi osast, Viljandi maakonna koosseisu. Vabadussõja ajal 4. VII 1919 liideti Vabariigi Valitsuse ajutise määrusega Pärnumaa külge Valmiera maakonna Laatre vald.
1. XII 1920 lahutati Mõisaküla Abja vallast ning sellega kinnitati Mõisaküla alevi asutamine. 1. I 1921 liideti Pornuse ja Kaubi vald ühtseks Pornuse vallaks.
Seoses üleüldise valdade reformiga jäi alates 1. IV 1939 Halliste kihelkonna alale 4 omavalitsust: Abja ja Rajangu vald ning Mõisaküla linn Pärnumaal ning Rimmu vald Viljandimaal.
Kihelkonna territooriumil paiknes 10 mõisat ja 7 karjamõisat.
Abja-Paluoja kujunes keskuseks 1890. aastatel Paluoja kõrtsi juurde. Tegemist oli populaarse laadapaiga ja Eesti suurima kariloomaturuga, kus osalejate hulgas oli ka Riia ülesostjad (Vislapuu, 2013).
1897 sai Abja-Paluoja raudteeühenduse Viljandi, Valga ja Pärnuga, mis oluliselt kiirendas keskuse arengut. Omariikluse ajal, 1925 sai Abja-Paluojast juba alevik. Täna peetakse Abja-Paluoja ka Mulgimaa pealinnaks.
Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu. J. Jung 1893.
Kaarli walla kool.
Kaarli wallas on juba 1824 aastast saadik kooli peetud. Esimeseks koolmeistriks oli Mats Laarmann, aastast 1824 kunni 1855. Esimene koolimaja, mis 1824 aastal oli ehitatud, oli 4 sülda 4 jalga pikk ja 3 sülda lai. Aastal 1837 on see maja uueste ehitatud, 4 sülda 4 jalga pikk ja 4 sülda lai. Seal küljes oli ka üks suurem palwetuba. Et kooli ruumid liig kitsaks jäid, siis ehitati aastal 1870 sinna 6 sülda 2 jalga weel otsa. Aastal 1880 ehitati sinna weel 6 sülda 3 jalga pikuti ja 6 sülda 3 jalga laiuti winklis otsa, nõnda et maja nüüd 16 sülda 3 jalga pik on. — Kooli maa on mõisa poolt kingitud.
Praegune koolmeister, Kaarli walla mees Märt Laarmann, on eksamineeritud ja 1855 aastast saadik seal koolmeistri ammetis.
Eesti Postimees ehk Näddalaleht:ma- ja linnarahvale, nr. 88, 7 oktoober 1904
Kaarlist. Mihklipäewal, 29. sept., oli Kaarli walla koolimaja sisseõnnistamine. Õnnistamist toimetas Halliste õpetaja herra Z. v. Dehn. Kaunis ja liigutawas kõnes seletas ta kooli kaunist eesmärki, awaldas rõõmu selle üle, et wald enda kohusid kooli ja kooliõp. wastu meeles peab ja tunnistas, et wald sellega ennast auustab, kui auustamist kooli ja kooliõpetajate wastu üles näitab. — Wallawanem J. Lensin, kelle iseäralisel hoolel ja elustusel ehitus ette wõeti ja lõpule wiidi, kõneles, mispärast tarwiline oli kulukat ettewõtet korda saata, seletas wäljaandeid selles asjas ja ütles awalikku tänu kohalisele õp. herrale v. Dehnile, kes walda lahke kingitusega toetas, et koolimaja tarwilise kõrguse, 12 jalga, tublid ahjud ja korralise õhu uuenduse (Ventilation) saaks. Nimetatud otstarbeks annetanud õp. 240 rbl. — Wallawanem teatas weel, et kohaline kommissari herra teadustanud, et temal haiguse pärast pühitsemise pidust osawõtmine wõimata ja oma õnnesoowi koolile ja kooliõpetajatele uues hoones töötamiseks palunud awaldada. Kohaline koollõp. M. Laarmann awaldas, et ühes majaõnnistamisega Kaarli walla kool tänawu ka oma 80-aastase kestwuse jubileumi wõib pühitseda ja kõneles selle järele kooli algusajaloost. Kooliõp. awaldas tänu kihelkonna kooli walitsuse liikmele v. Zur-Mühlenile, kes kooli tööd elawalt toetab ja tänase päewa mälestuseks koolile raha annetanud, mille ta kõne tooli jaoks määranud. Õnnistamise toimetamist ülendas kohaline sega- ja mängukoor oma ettekannetega. — Lõpul tuletas wallawanem meie Riigi-isa meelde, mille järele „Jumal, keisrit kaitse sa!” lauldi. Kihelkonna tohter Etzold, kes asjatundjana uue ehituse läbi waatas, leidis teda igapidi uue aja nõuete järele ehitatud olewat. Weel hulgaks ajaks jäiwad koolisõbrad koolimajasse, ühel meelel, sõbraliselt juttu ajades ja lahkusiwad lõppeks hääd mälestust tähtsast päewast ühes wõttes.
Kodumaa. 27. november 1908.
Hallistest. Sest ajast, kui raudtee Hallistest läbi tehti, on Abja Paluoja kõrtsi ümbrusesse kena alewikene, paljude kaupluste ja mõne tööstusasutustega tekkinud. Et raudtee waksal Paluoja külje all seisab, Abja wallamaja alewiku äärel ja Kuustle kõrtsi kuiwaks jäämisest saadik Abja laat Paluojas - muidugi mõista, kõrtsi kasude pärast - ära peetakse, muutus ta elawaks rahwa läbikäimise kohaks.
Esimene Paluoja elanik, wana pikakatusega madal ja must kõrts, paistis kui „reoto" teiste nägusate hoonete seast wälja ja sundis paljuid uuema aja abjakaid halwaks pidawalt enese pääle waatama, mis muidugi meie „hääst parunist” tähelepanemata ei jäenud. Tema, wa kallis, on mees, kes rahwaga käsikäes püüab käia ja rahwa soowidele niipalju wastu tulla, kui parunlik kasu seda lubab. Sest siis kisti tema wõimsal tahtmisel möödaläinud suwel wana kõrts maha ja ehitadi uus kahekordne kiwiloss lahedate, kõrgete ruumide ja lur walgustusega, sees kui ka wäljas, asemele. Ja nüüd wõime meie, abjakad, uhked olla; meil on täitsa uuema aja kõrts. Ei, mitte kõrts! Näis, et kõrtsi silt niisuguse toreda hoone külge ei passinud; palju enam aga, „trahteri” ja „hottelli” sildid, milledega ehitult ta praegu juba kaugelt meile silma paistab.
Kuid - uss jääb ussiks, kui ta ka uues nahas on! Kesknädalal, 19. skp. peeti uues kõrtsis lahing ära, millele õige hale tagajärg juhtus. Kakelusel löödi lamp laest maha, mis ühele osawõtjate, härra S. otse kaela kukkus. Õnnetu riided plahwatasiwad põlema ja enne, kui ta wäljas lume sees püherdates tulest wõitu sai, oli tuli juba elukardetawalt oma häwituse tööd teinud - nuga aga, mis teistele susskamiseks lahti wõetud, lõikas kokkukäänates mehele käe maha. Õnnetu lamab praegu Halliste hospidalis. Abjakad! kas ka see teile auuks on?! Lapsed, ärge riielge!
Postimees. 29. märtsil 1912.
Hallistest. Wõrdlemisi wähe leidub ajalehtedes teateid meie suurest kihelkonnast. Näitab, nagu oleks siin elu tardunud. Lähemalt waadates leidub aga, et ka siin edasi rühmatakse ja ka ühisel jõuul. Igat laadi seltsisid ja ühisusi on meil olemas; „Majanduse ühisus”, „laenu ja hoiuühisus”, kaubatarwitajate ühisused, rehepeksuühisused, piimaühisused, haridusseltsid (neid isegi kolm), karskuseselts ja põllumeesteseltsid. Kulub palju tööjõudu ära, et kõiki neid asutusi hooga tööle panna. Kui mõnes asutuses wähe tegewust on olnud, siis tuleb seda nimelt tegewate jõudude puuduse arwesse panna. Meil on aga mehi, kes wäsimata mitmes seltsis eesotsas tõmbawad, nii siis asi ikka nihkub. Kewade hakkab meil maja- ja aiapidamise kursustega pääle, mida neiu Sapas Wana-Kariste Liplapil ja Põllumeeste selts neiu A. Liebuse juhatusel Abja Paluojal toime paneb. Loodame, et mõlemad kursused küllalt osawõtmist leiawad.
Postimees. Esmaspäewal, 30. jaanauril 1906.
Halliste kihelkond oma 12,000 inimesega on üks suurematest kihelkondadest meie kodumaal; ta mõõdab oma pinna alla nii mõnigi kümmend ruutwersta, milles suuremalt osa hää põllumaa on, iseäranis mõisate ümbruses wõib wäga hääd maad leida. Hallistlasi wõib õigusega agarateks ja osawateks põllupidajateks arwata.
Abjas on talukohad juba üle 50 aasta priiks ostetud, ja kuna esimesel ostuajal talusid kaunis madala hinnaga saada wõis, siis on nad juba ammu tasa, ja peremehed wõisiwad, ilma et neid rasked wõlad oleksiwad koormanud, aegsasti maja- ja põllupidamise pääle rõhku panna. Mulgid, nagu hallistlasi wäljaspool nimetatakse, on sellepoolest just tuttawaks saanud. Põllud on suuremalt jaolt kiwidest puhastatud ja uuemate põllutööriistadega hästi haritud, kuna heinamaade harimise pääle alles wiimasel ajal tähelepanemist on hakatud panema. Looduse poolest häid, jõgede äärseid, maise-heinamaid leidub ka küllalt, nagu Kariste ja Abja peremeestel. Rehepeksmist toimetatakse siin nurgas kõik masinatega, kuna ainult mõni kõrwaline metsatalu, kus juurdepääsemine raske on, seda endist moodi teeb. Olgu tähendada, et siin hobusejõuulised peksumasinad oma aja näikse ära elanud olewat, neid ei tarwitata ka sääl, kus nad juba muretsetud on - kõik käib auru jõuul. Karjakaswatuse pääle on wiimasel ajal rohkem rõhku pandud. Karjasaaduste müügile toimetamine ei ole siin peaaegu tarwitusel; meil ei ole ühtegi ühispiimatalitust. Pääle mõisate omade ja ühe erawiisil sisseseatud piimawabriku, ometigi peawad produktid meie põllumeeste tulewaks rahahallikaks olema, sest lina ei tasu oma rohke töö ja wäikese hinna pärast enam tööd ära.
Metsa on mõnel peremehel olemas, kuna suurem osa kõik mõisametsast ostma peawad. Wana Kariste ja Abja mehed on Kariste kroonumetsade lähedal ja saawad säält paraja hinnaga põletis- kui ka tarbepuid, kuna plangi omanikud selle wastu kaunis suurt hinda nõuawad. Mööda Kariste jõge weetakse igal kewadel suurewee ajal palju puid Pärnu, niisama weab ka palju puid Wiljandi raudtee ära, iseäranis Waldhofi puupapi wabriku, kes siin niisama suure puutarwituse tõttu metsad warsti lagendikuks muudab.
Mis rahwa waimuelusse puutub, siis ei wõi õige nurinat tõsta. Meil on oma kaks kihelkonna-kooli, esimene poiss-, teine era tütarlaste- ja üks ministeeriumi-kool; pääle selle igas wallas oma üks, mõnes koguni kaks algkooli. Hariduse pääle on kaunisti rõhku panema hakatud; oma koolid käiwad peaaegu kõik lapsed läbi, kuna jõukamad mehed oma lapsed weel kõrgematesse õpeasutustesse edasi saadawad. Ülikooli haridusega mehi on juba nii mõnigi ja järeltulijaid kaunis hulgake. Kirikuid on meil Hallistes 2, üks Ew-Luteruse ja teine Wene Õigeusu tarwis, pääle selle weel 2 palwemaja, mis aga peaaegu tühjad seisawad. Wälja arwatud siis, kui mõni kord taga-Pärnu missionärid meid waatama tulewad. - Jõulu pühade aegu aga oli sekeldus ja nüüd pole meil säält poolt mehi niipea oodata. Kirik on meil uuema aja ehitus,seega küllalt ruumikas - kuid mitmed hoiawad jumalateenistustest eemale, kuna siin liig palju saksameelset politikat kuulda saawat. Mis seltsidesse puutub, siis on meil neid mitu: 2 Põllumeeste, Karskuse, Laulu-mängu ja Tuletõrjujate selts ja weel Laenu- ja hoiu ühisus, mis oma esimesel eluaastal 16 tuhande rubla ümber ringkäiku on teinud. Seltsi elu ei sigine meil aga hästi; esimest hoogu, kui mingisugune selts awatakse, on osawõtmine rohke, kuna ta pärastpoole awaliselt wäheneb. Kõige suuremaks weaks on wististi, et mulk seltsisarnaseks arwab, kust kasu otsekohe kotiga kodu kanda wõib, aga mine katsu! Rubla liikmeraha ja mõni kord aastas koosolekul käia näikse paljudel raske kanda olema, kuna kartuli ja odra weo juures aega ja kopikaid kasuta raisatakse seda aga ei kahetse keegi.
Jooma kohtadega ei wõi meil õige uhkustada; neid meil palju järele ei ole jäänud, aga siisgi läbimüüdud kopikate ja rublade arw on suur. Kohalik Abja-Paluoja monopol riisub ise meie keskelt oma 25000 rbl. ära, pääle seda kõrtsid.
Meie kihelkonnas asuwad 3-4 alewikku, nagu Paluoja, Kulla, Mooseküla, ja Penuja, milledes kauplemine kaunistegi õitseb, liiategi weel, et raudtee paarile alewikule pää ehitusehoo andjaks on olnud. Kroonu -ja ameti -asutusi on meil mitu, isegi 8 postkontorit, ja telegrahw, kuna kõrgemad kohtud ja ametnikud naabruses Saarde kihelkonnas asuwad, oma 25 wersta kaugusel. Nähtawasti ei puudu meil siis midagi. Kaks tohtrit; paar rohu-apteeki ja oma kihelkonnahospital on meil; nad on mõisatega ja raudteejaamadega telefoni teel ühendatud.
Ajakirjandust loetakse meil wäga palju, pea kõik Eestikeelsed ajalehed ja ka palju Saksa ja kadaka-sakste lehti käiwad siia. Käredad kõmulehed ei suutnud siinset nurka mitte üles kihutada, pääle mõne rahwakoosoleku ei olnud siin midagi iseäralist.
Mis rahwa kodusesse elusse puudub, ei wõi sellest suurt laita. Elumajad ja muud hooned on uuema aja nõudmiste järele ehitatud; paljudel peremeestel, on nii, et kui tuppa astud, siis wõta müts pihku: waibad põrmandal ja klawer nurgas, mis siis weel. Koduse puhtuse ja näputöö poolest näikse meil perenaesed kaunis wirgad olema, kuid kodune riie näib wabriku ja kangru omadele enam ja enam maad andma; mulgi ülikond - wammus ja kaltsud - on kadumisel, ainult wanemad meeste- ja naesterahwad kannawad neid weel; meite päärättikuid ja lühikeseks lõigatud juukseid pole enam sugugi leida.
Rahwa toitmine on täitsa hääl järjel; kes paksu kehaga mehi ja naest näha tahab, see tulgu kord Halliste kiriku poole. Kui ei tea, siis awaldan ka siinse naeste saladuse - meil on ka kiriku juures korpi ja karaskit ligi, mis siis weel kodus. Hää hobune ja tubli sõiduwanker, see on siinse peremehe uhkus ja tunnistab omaniku rikkust. Rikkus s.o. raharikkus on mõndagi meest küll ja küll istuma jätnud, ta tunneb sellest rõõmu, mida rohkem tal tuhandeid tagawaraks on, kuna ta muud kohused täitmata jätab - isegi naesewõtmise on ära unustanud. Kapitalistisid on meil palju, aga ühtlasi elab ka töörahwas hääl järjel. Palka maksetakse siin tublisti. Suwe-teenijad poisid saawad Jüripäewast Mardipäewani oma 80-90 rubla, tüdrukud 50-60 rubla palka; kõrwalistel naesemeestel on taludes oma korralikud korterid, kuna mõisates, pääle mõne, paljugi soowida üle jääb.
Vox populi.
Eesti Postimees. 21. septembril 1900.
Hallistest. Abja laat, mis Wiljandimaal üks suurematest on, peeti tänawu 4 skp. ära. Karielajaid oli palju, hinnad sellest hoolimata kaunis kõrged. Ärimehi igast liigist oli rohkesti -kõigil nähti kaup kaunis hästi minewat. Kõige suurem tung nähti aga monopoli-poe ja kõrtsi ees olewat. Wiimsed ei jõndnud nii palju pudelid wälja laduda kui igatseti. Monopoli-poe ees nähti koguni kahte urjadnikut ja kahte nuiameest üleliigseid pääletungijaid tagasi tõrjuma. Joomise tagajärg nähti ja kuuldi õige mõjurikas olewat. Kaks meest, kui õieti kuulsin, olewat kakeluses ära tapetud ja üks wiina surnud! Haawade ja kriimude saajad olgu nimetamata. Monopoli-pood üksi olewat laada ajal 2000 rbl, eest wiina läbi müünud, kuna kõrtsgi tema kõrwal ei maganud. Eks ole ilus summa, mis tuulde wisatud?
Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu. 29. Oktobril 1892. J. Jung
Aastal 1858, 3. Januaril tõi Abia pärishärra, Reinhold Baron von Stackelberg, Saaremaalt noore proua kodu, kus teda oma ja teiste waldade rahwas wastu wõtmas olid. Kõik tee Paloja kõrtsist kunni mõisani oli kirjute laterdega walgustatud, kõik mõisa õue oli kirjuid latrid täis, ja mõisa elumaja tuledega uhkeste ehitud. Öösel kellu 10 jõudis noorpaar kodu, kus teda rahwa hulk, ja nende ridade kirjutaja oma koolilastega mitme heale lauluga wastu wõttis. Kõik rahwas ja ka noorpaar kuulas ja imestas mitmehealelist laulu, mis nemad wast esimest korda siin maal kuulsid, sest seda ei tunnud sellel ajal siin weel keegi. Rahwale jagati wiina ja õlut, koolilapsed said süüa ja juua, ja koolmeister sai pulma lauas süüa. — Need koolilapsed on nüüd kõik wanad halli peadega mehed ja naised, kellel juba lastelapsed warsi koolis käima hakkawad.
Neli päewa pärast seda, see on 7. Januaril, tuli Baroni härra oma noore prouaga esimest korda Kaidi koolimajasse, kus see maja siis sisse pühitsetud sai. Ka oli hulk wõeraid saksu ligi tulnud. Baron laskis enne maja rohiliste krantsidega, kuuskedega ja triiphoone kaswudega ära ehitada, sissepidi iga akna peale ühe piramiidi 10 küünlaga panna, wäljaspidi mitu rida kirjuid latrid ülesse riputada, et maja nagu tule mägi eemalt wälja paistis. Peale selle olid kirjud latred mõisast kuni koolimaja juure mõlemale poole tee ääre ülesse pandud.
Kokku olid tellitud kõik walla koolilapsed, peremehed, perenaised ja mitme walla ametnikud. Koolimaja pühitsemist toimetas noor õpetaja E. M. Schneider, sest wana õpetaja elas siis alles. Kooli patroniks jäi noor Baroni proua, ja koolile anti tema nimi: Henriette kool. — Pärast pühitsemist jõid waldade ametnikud ja saksad shampanjat, ja ka teistele peremeestele, perenaistele ja koolilastele jagati weini ja saia. Rahwas oli rõõmus, et esimest korda niisugust pidu nägi. — Henriette koolile lubas Baroni herra siis prii kütte puud, ja Peraküla koolile ka 12 sülda kütte puid.
Sakala. 6. webruaril 1912
Abjast.
Meie wald on suur ja laialine. Walla südameks on Paluoja alew, kus palju koolisid, postkontor, waksal, wallamaja, monopol ja suurepäraline kõrts on. Siin asub ka meie teater, tuletõrjujate seltsi saal, mis maaeludega wõrreldes ajakohaselt ehitatud on. Nimetatud olgu ka Halliste majanduseühisuse kauplus, mis aastas ümarguselt arwates 100,000 rubla eest kaupa läbi müüb. Kui ühisuse praegune wõistleja, suurkaupmees Mathiesen Hallistes, oma kaupluse koha ühisusele ära müüb, selle koha järele olewad maad aga Halliste põllumeeste selts põllutöö kooli jaoks enesele omandab, nagu kawatsetatse, siis tõuseb läbimüük weel kahewõrra.
Teiseks rahwarikkaks kohaks on Mõisaküla.
Siin on majasid rohkemgi kui Paluojas, kuid ta asub walla teisel serwal. Siin on waguniwabrik, linaketramise wabrik, noawabrik, waksal, kuhu kolm raudtee haru kokku jooksewad, kroonu kooli programmiga progümnasium ja Pärnu kooliseltsi Mõisaküla osakonna kaheklassiline erakool eestikeelse õpekeelega. Ka siin ei puudu saal pidude pidamiseks. Alkoholi hallikaid ei wõi ka nimetamata jätta: waksali alkoholiga puhwet ja õllepood.
Kolmandamaks elawamaks nurgaks wõiks Peraküla nimetada.
Omal ajal õitses siin laul ja muusika ja teadus ajas tubli raamatukogu kaudu wõrseid. Nüüd on see aeg mööda ja „Laulumaja”, mille tubli karsklane ja muusika armastaja Ruukli Henn oma poolt enese talu marjaaeda lauljate kooskäigu kohaks ehitas, seisab tühi; muusika riistad hallitawad ja raamatukogu? See pandi politilise surwe ajal aastat paarkümmend tagast kinni. Mitmed sajad raamatud kolletawad koolimaja juures kapis, palju neist on niisama laiali kantud, ka rublat 80 rahagi, mis omal ajal kogu täienduseks korjatud, pidada kellegi isiku käes hoiupääl olema. Kõige selle uuesti elustamiseks puudub eestwedaja.
Siin oleks Halliste Nooresoo Ühisusele osa lahtist tööpõldu ees.
Majandusliselt oleme siin üsna järje pääl: pea igas talus on siin rehepeksu masin ja muud uuemad põllutöö riistad. Põllutöö tõstmiseks töötab Abja põllumeeste selts ja karjakaswatust hakkas piimaühisus edendama. Peraküla oli ennemalt kõrwaline nurk, kuhu porisel ajal waewalt ligi pääseda wõis. Et siit nüüd minewal sügisel kihelkonna tegemise alla wõetud tee läbi läheb, tuleb endise wallawanema, Losu M. Iir'e arwesse panna.
Meie abjakad armastame kiidelda ja hoobelda, kas seks aga ka mõjuwat põhjust on, tahab enam kui kahtlane olla. Meie harime hoolega põldu, aga ka mujal tehtakse sedasama; meie koolitame lapsi, — wõiksime seda weel enamal mõõdul ja põhjalikumalt teha, warandust seks meil ei puudu; meie loeme ajalehti, — mitte just suurel määral, on talusid, kus peremehelgi leht puudub, weel wähem siis sulasel. Raamatuid meie aga ei loe, sest meil puuduwad awalikud raamatukogud, ka kooliraamatukogud; ja laulda meie ei mõista. Simmanist meie peame ja tantsime särgiwäel, paljajalu, kuni jõud kaob. Wiina, õlut joome kah, ja weel õige palju! Tooniandjad ees, tooniwõtjad järel. Seltskondlik elu on meil wõõras laps ja sõna „karskus" nii lõpmata, kauge, wõõras. Mujal pool meie kihelkonnas, nagu: Kaubis, Pornuses, Kaarlis, Wana-Karistes, Uue-Karistes, Penujas, töötawad juba mõni aeg, hariduse- ja karskuseseltsid ja lugemiseringid ja õige edukalt. Mis wõime aga meie neile wastukaaluks seadida? Wähe! Ei ole siis ka ime, kui meie oma asjaga wahel sassi läheme. Wäikene näitus: Warsti saab 25 aastat täis, kui meie wallakirjutaja herra Sepp selle ameti oma õlgadele wõttis. Et nüüd hra Sepp kõige selle aja truult oma ametit on pidanud ja kõike asjaajamist piinlikult korras hoiab, teeb abjakatele pääwalu: wana, auus teener, — ehk hakkab wahest, kui 25 aastat teenistuse aega täis saab, walla käest paiukit tahtma! Sellest siis tuli, et uute ametnikkude walimise ajal mõnede mõjumeeste poolt kirjutajale ette pandi: ta andku allkiri, et ta mitte pensioni ei taha, kui 25 aastat teenistuse aega täis saab. Et niisugust seadust olemasgi ei ole, mis kirjutajale walla poolt pensioni määraks, on neile teadmata. Tänuks pikaaja raske teenistuse eest on aga niisugusest ettepanekust wähe!
Päewaleht, nr. 150, 7 juuni 1925
Pärnumaalt. Halliste laulupidu.
14. juunil s.a. pannakse toime Abja gümnaasiumi (end. Abja mõisas) pargis ülekihelkondline laulupäew, mis algab kell 12 päewal ühendatud laulu-ja muusikakoolide rongikäiguga Abja-Paluoja alewist peoplatsile. Laulud kantakse ette ühendatud ja üksikute laulukooride poolt. Õhtu poole näitemäng.
Kaja, nr. 142, 9 juuni 1925 tr. 1
Suurem pidupäew Abjas.
Pühapäewjal 14. juunil korraldatakse Abja gümnaasiumi (endise Abja mõisa ilusas pargis Halliste kihelkonna laulupäew, mis esimene sellelaadiline pidupäew siinses kihelkonnas. Eeskawas on ettenähtud: rongikäik kell 12 päewal Abja-Paluoja alewist piduplatsie, Türi koguduse õpet. P. Kuusiku kõne, üldkooride ja üksikute kooride laulud ja wõimlemisettekanded Abja gümnaasiumi õpilaste poolt. Õhtul Abja gümnaasiumi õpilaste ettekandel A. Kitzbergi 3-waatusline naljamäng „Ullikene.”
Peoplatsil rikkalik einelaud, talutare kapakaljaga ja tantsusaal, kus mängib Abja gümnaasiumi õpilaste keelpillide orkester.
Abjakas.
Eesti Sõna. 28. september 1943.
Abja sammub jälle tõusuteed. Abjakas peab oma valda Mulgimaa südameks. Enamlus ei suutnud murda Abja suurte talude elujõudu.
Asjalikud teadusmehed on Mulgimaa piirid määranud kindlaks Paistu, Tarvastu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkondadega. Abjakas küll lepib nende piiridega, kuid jääb kindlasti uskuma, et see päris Mulgimaa asetseb siiski Abja vallas. Teised mulgid need on nii kuidagi kah-mulgid.
Abja oma 5500 elaniku ja 141,4 ruutkilomeetrilise pinnaga on üks suuremaid Eesti valdu. Valla üle 800 talundist omab 718 põhiraamatud. „Pealinnaks” on Abja-Paluoja alevik, mis oma 1100 elanikuga on mitmel puhul üritanud linna õiguste saamist. Et niikaugele pole veel jõutud, see abjakaid ei häiri. Nende arvategs on Pärnu, Haapsalu või Paldiski vaid kalurikülad nende Paluoja kõrval. Aga ega siin midagi imestada pole, piibelgi ütleb, et kõva usk liigutab mäed paigalt!
Kuulsaks sai Abja juba möödunud sajandi lõpul. Võrratu põllupind lubas mulkidel koguda salvedesse vara, mida koi ja rooste rikuvad. Seetõttu kasvas see maanurk teistest peajao üle.
Eestis ainulaadsena esineva mustmullapinnaga moodustab vald veel praegugi jõukaima põllumajandusliku ala, mida kadestavad paljudki teised põllumehed.
Kui jalutada mööda Mulgimaa põllupeenraid, näeb kõikjal eeskujulikult haritud põlde lokkava viljaga. Kiduraiks on jäänud viljad vaid uudismail. Seal kummitab sama viga, mis mujalgi - kunstväetise puudus. Üldiselt aga on uudismaad vähe, kuna üle poole valla üldpinnast moodustab põllu- ja aiamaa.
Mulgimaa põlde vaadeldes võib võõras põllumees kadestamise kõrval ka imestada. Nii korralikult haritud põlde ja korrastatud taluhooneid leidub mujal valdades tõesti vähe. Neid vaadeldes meenub kadunud mulgi kirjaniku Kitzbergi ütlus, et mulgi põllult ei leia sa kivi koera viskamisekski. Nii hull lugu just pole, kuid kivi otsimiseks kulub tükk aega. Seda eriti suuremate talude põldudelt.
Võõrast üllatab mulgi talu hoonestatud osa suurus. Korralik, põllupinnalt võib-olla vaid keskmine talu omab sageli paarikümne ehituse ümber. Lähenejale tundub see juba külana, kuid õue astudes veendud peatselt, et tegemist on vaid talu majapidamishoonete ja alataredega. Viimastes elas enne sõda talude põllutööhooaja tööreserv. Nüüd aga palju hooajatöölisi ei tunta, sest töökäte puudus on siingi terav.
Vallas puudus kevadel 500 põllutöölist. Selle puuduse lahendamisele asus vallavalitsus energiliselt juba Abja-Paluoja aleviku tööjõulised isikud, kes polnud mingisuguse tööga seotud, suunati taludesse tööle. Abi saabus ka väljastpoolt, ja nii on töödega kuidagi toime tuldud. Mitme tööga on teistest ettegi jõutud. Sellest hoolimata et mulgi taludel lasub tootmisjõule vastav müügikohustus, seisab vald normide täitmise ja ületamise suhtes esimeste hulgas. Kuritahtlikke kohustustest kõrvalehiilijaid leidub vähe sest mulgi iseloom juba ei luba midagi anda „untsantsakatele”, kes tumedate tagamõtetega tulevad kotid seljas „palverännakule”. Neid mehi armastavad eriti vaid mulkide koerad - pureda muidugi.
Abja-Paluoja alevik võlgneb ema elanikkonna rohkuse eest tänu vaid linavabrikule, kus paljud tööd ja äraelamist leiavad. Alevik on kujunenud ka kogu ümbruskonna hariduskeskuseks. Algkooli kõrval tegutses Abjas juba ammu oma gümnaasium. See suikus küll unne, kuid alustas pärast aastaid kestnud mulkide visa vägikaikavedamist jälle tegevust. Haridustempli vastaste väide, et õpilastest tuleb puudus, ei pidanud paika. Algkooli uude hoonesse mahutatud kool alustab selgi sügisel tööd ülekoormatusega, seejuures tuli võistluseksameil pealegi jätta ukse taha veel pooled õpilastest. Möödunud aastal laskis kool välja 80 gümnaasiumi alamastme lõpetanut. Mainimist väärib asjaolu, et kooli külastavad õpilased ka Võrtsjärve kaldailt.
Mulkide „põhjalikkusest” annab selge ülevaate ka lugu nägusa ja moodsa algkoolihoone ehitamisest. Nimelt otsiti koolihoonele kohta kaheksa (!) aastat. Teadmata on, kelle jonn peale jäi, kuid siis ehitati valmis maja, kus nüüd leidub ulualust mitmele õppeasutusele korraga. Algkoolihoones töötab veel osaajaline põllutöökool, kuna vana algkoolihoonet kasutatakse talvel internaadina.
Peale mainitud kolme kooli töötab endises Abja mõisas kõrgem naiskodumajanduskool, mida mulgi vanapoisid nimetavad „pruutide kooliks”. Põllumajanduslike teadmiste tõstmisele osutatakse erilist tähelepanu ja seepärast asutati endisele kolmele praktikakohale valla piires juure veel kolm. Oma erineva keelemurde ja suure individualismiga tunduvad mulgid algul küll nagu teise rahvusse kuuluvat, kuid lähemal uurimisel osutuvad nad samasugusteks eestlasteks nagu me seda kõik oleme. Seda tõestasid nad eriti punaste võimupäevil ja tõestavad seda praegugi relvaga käes rindel ja sahakäsipuuga peos kodupõldudel.
Enamlus jättis vallale sügavad jäljed. Küüditamiste ajal viidi kaugele teadmatusse 48 erksamat seltskonnategelast ja eeskujulikumat põllumeest. Teiste hulgas viidi ära ka kauaaegne rahvaesindaja Christian Arro koos naise ja kahe lapsega. Samuti veeti vastu surmale endine Harju sõjaväeringkonna ülem kolonel Schwartz, kolonel Liibus ja rida agaramaid talupidajaid ning haridustegelasi.
Enamlikud mobilisatsioonid ei ulatunud abjakaid rüüstama. Kutsealused suudeti küll kokku kutsuda, kuid teel Pärnu hüppasid needki mehed rongist ja kadusid metsadesse. Ainult üksikud saabusid kohale ja pidid alustama teekonda Venemaale.
Suurema kahju on punane võimuaasta aga teinud põllumajandusele. Suured talud tükeldati. Loomad jagati kümnetesse kätesse ja külvikorrad aeti segamini. Nüüd on paljud talud peagu karjadeta, inventar lõhutud või laiali kantud ja põllud tublisti kurnatud. See aga mulki ei kohuta. Ta teab, et hoolsa tööga saavutab ta talu peatselt jälle endise hiilguse.
Põletamisi ja purustamisi pole punased suutnud Abjas praktiseerida. Tule ohvriks langes vaid Abja võrdlemisi väike jaamahoone ja paar talu. Otsustavat osa mängis siin Saksa vägede kiire lähenemine ja abjakate püssid. Poisikestest kuni raukadeni asusid need oma relvadega vastu punasõdureile ja hävituspataljonlastele. Need pagesid paanikas, kui eest ja tagant hakkas raksuma nende ridadesse kuule segamini haavlitega. Need kaks aastat pärast enamluse alt vabanemist on Abjas olnud tugevad tööaastad. Kõikjal püütakse elu juhtida võimaluse piires normaalseisse rööpaisse. Suured teened sel alal on vallavanemal Sosil, kes on valla eeskujulikemaid talupidajaid.
Maa Hääl: maarahva ajaleht. 10. veebruar 1936
Edukas elutee algab wallakoolist.
...Kaaluwate wilistlaste poolest ei suuda wist küll ükski teine algkool Eestis wõistelda Pärnumaal asuwa Pornuse algkooliga (endine Halliste kihelkonnakool). Seal on õppinud kirjatarkust endine wälisminister ja praegune saadik Soomes Hans Rebane, kohtukoja liige Hugo Kasse, arst Jaan Masing, Tallinna majaomanikkude tuntud tegelane, Tallinna tapamaja juhataja dr. Jaan Rabisson, doktorid Jaan Piiskop, Martin Kuiwas, Artur Tamm, Narwa linnapea Jaan Luts, adwokaadid Jaan Reisik ja Hugo Naaris, kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Jaan Maide, prowiisor Peeter Rink j.t.
Uus Eesti Pärnu Uudised. 9. veebruar 1938
Päew abjakate keskel.
Sõidul Pärnust Wiljandi — teete hästi, kui Mõisaküla raudteejaamas ära annate oma platsi 2.kl. wagunis, et siirduda 3.kl. ruumidesse. Juurdetulnud wäikesed ebamugawused tasutakse teile üsna pea ja mitmewõrdselt. Juba esimesel ekslewal pilgul leiate seal eest mõne pesuehtsa abjaka. Näete, seal ta istub keset pinki, lambanahkne kasuk seljas, jalad laiali. Pehme mulgimurdeline ja lai jutt täidab kogu waguni.
— Mis see maailm ikka massab! arwab alati abjakas ja tema ise tunneb end maailma kestusena.
Nende ridade kirjutaja leiab ühest wagunist toguni neli abjakat. Seisatan, kuulatan. Jutt areneb kohtuküsimuste ümber. Kuidagi et taha abjakaile meeldida, jsk. kohus asub Mõisakülas. Põhjust seks palju. Sõiduplaan ei ole sobiw. Sõit Mõisakülla läheb wara ja alles hilisõhtul pääseb tagasi. Siis Mõisaküla asukoht: kesk soid ja metsi. Ja Lätimaa piir kulgebki otse alewi aia tagant. Ning peaasi: abjakas on suur protsessi mees, kes wajab kohut pea igal sammul. Pealegi on Abja, Karksi, Kariste, Penuja ja Halliste üpris rahvarikkad paigad.
Kohus peaks ikka olema rahwa sean, seletatakse mulle, kui söandan omalt poolt lisada, et Mõisaküla ju trügib linnaks saamisele ja et nii on mõnusam, kui kohus asub linnas.
Oi, see on torkamine erilaste pessa. Nüüd läheb wagunis lahti otsekui Ateena rahwakoosolek, kus kõik püüawad rääkida korraga. Abjakad naeravad oma laia, üleolewat naeru, nagu tahaksid öelda: könnid!
— Näe kuramust, pole omal linnale nimegi anda. Tuleb sedagi oma naabri, abjaka, kapsaaiast näpsama, seletatakse mulle. On abjakail teisigi põhjusi mitte sallida oma läänepoolset naabrit. Seal on abjakail tuliselt südamel oma keskkooli asi. Näe, sedagi tahtnud Mõisaküla rahwas omale. Aga ega nad ikka abjakate wastu et saa, kinnitatakse.
Laatres siirdun ühe waguni edasi. Seal kohtan Abja tuntuima mehe. end. Sakala kaastöölist Lossman Sakalat, nagu see nimi seiswat ka mulgimaa ainsa prohweti passilgi. See on seitsmekümne aastane, terawate, lõikawate pilkudega kõbe ja žestiderikas wanamees. Tema lai, robustilt järsk kõne on läbi põimitud ewangeeliumi tsitaatide ja tänapäewa ühiskondliku pale walju kriitikaga. Julged ja hukkamõistwad on tema prohwetlikud seisukohad.
Juba peatume Abjas. Tean, et siin tasub weeta wähemalt päewagi. Kohalikkude elanikkudega westeldes tulewad jällegi kuuldawale nende palawamad soowid:
— Kohus Mõisakülast Apja, oma keskkool Apja, uus raudtee Abjast Walka. Jaoskonna arst ja haigla tuua Hallistest Apja. Abjakatele alles jätta nende nimi jne.
Need mured-asjakesed on abjakail südamel. Neist waimustutakse. Eriti keskkooli küsimus näib arenewat tõhusalt. Keskkooli ühing registreeriti nowembris-detsembris ja nüüd on koos üle 30 liikme. Kuigi tuleb liikmeks astumisega ära anda 32 krooni, ei kohkuta sellestki tagasi. Kui läheb kõik hästi, siis pannakse järgnewal sügisel keskkool käima, hoolimata sellest, et maawalitsuski waatab keskkooli mõttele umbusklikult. Abjakas ei jäta oma jonni.
Libistan keskustelu kirikuküsimustele, teades et Halliste koguduse ümber lained tõusid terwe rea aastate vältel üsna kõrgele. Nüüd olevat seal waiksem. Noor, tragi õpetaja, sama noor energiline köster-laulujuht korraldawat asju tasa targu. Ainult minewikuwarjud kummitawad wahetewahel üsna tugewasti. Mõnelt poolt lubatawat tagasi tuua jälle õpetaja Kõiw, kelle pärast murtud palju piike. Ja see waim kollitab, meelitab, awatleb. Nii ei ole wist küll koguduse-elu sügawustes weel päris waikne.
Kuidas arenewad teised üritused kohapeal, usutlen. — Läheb nagu lepase reega. Male on siingi suur isand praegu. Neil päewil lõpetasid Kariste mehed suurema maleturniiri ja Hallistes arendati äsjasel pühapäewal suurem katsumine maleilma paremiku wahel kohapeal. Sport, laul, näitemäng läheb oma tawalist käiku. Puhtwaimseile harrastusile ei ole abjakas, hallistlane wäga maias. Referaat, diskusiooniõhtu toimub harwa. Seks on sinne rahwas liig suur materialist.
Nõnda siis elab Abja, Halliste. Seal on muresid, rõõmusid, jonni ja uhkust. Külluses lootust ja töid. Kõiki eht abjalikult.
Ed. W.
Postimees, nr. 3, 4 jaanuar 1940
Ringi ümber kodumaa. Abjast ja abjakatest.
Mulk ei sõida uue raudteega „Waeste Walga Liina”!
Mulgimaa on suur ja lai. Peale Wiljandimaa loewad endid mulkideks osa pärnakaid ja walgamaalasi. Kuid kui tahad õiget ja pesueht mulki näha, siis wõid seda näha waid Abjas. Rohkesti eht mulgi tüüpisid on loonud oma teostes wanameister Aug. Kitzberg, kes selles ärkamisaja jõukamas maanurgas elades tundis abjakat paremini kui keegi teine. Kitzberg iseloomustab oma „Mälestuste” 1. osas abjakat wäga tõetruult.
„Kui rikast ja iseteadlikku Abja peremeest waatasid: tublisti toidetud keha sirgeks lükatud, habemest puhtaks aetud nägu külm ja rahulik. Pöidlad taskutes — siis teadsid juba, mis ta mõtles: „Mina, mina ja jälle mina olen Abjast pärit, mujal kui Abjas ei olegi eestlasi, mis on, on kes teab mõned orjaaegsed segawerd jätised — Abjas üksi on tarkust, raha, wara, hobuseid — mehi!”
Nüüd on küll juba seda abjaka iseteadlikkust wähemaks jäänud, kuid teda on siiski weel õige tublisti olemas. Kui abjakas läheb kohalikku apteeki, ei wõta ta mütsi maha, waid lausub apteekrile: „Aga nää, mütsi ma siu ees maha ei wõta!” Apteeker lausub kangele mulgile: „Ärge wõtke pealegi.” Mulk wastu: „Mette ei wõta! Mikä koradi perast pea ma siu ees mütsi maha wõtma!”
Kui küsida kohapealsetelt inimestelt ühte kui teist, siis wõib kuulda weel õige palju lugusid, kus abjaka uhkus lööb tihti lõkkele.
Abjaga suuremaks wõistlejaks on Karksi ja Mõisaküla. Kuigi Karksi on Abjale naaber ja kuulub Wiljandimaale nüüd, ei tunnista abjakas karksilast õigeks mulgiks. Anekdoot räägib, et kui kitsal teel juhtuwad nad üksteisele wastu sõitma, siis peawad üksteisele rahakotid ette näitama. Kel wähem raha, see annab teisele teed.
Abjakate pealinn — Abja-Paluoja alewik tahtis möödunud kewadel kõwasti linnaks saada, et abjakatel oleks uhkustada ka oma linnaga. Teda aga weel ei saadud ja nüüd on linnaks saamise jutud waibunud. Selles suhtes peab Abja oma lähemale linnale Mõisakülale esialgu alla wanduma. Kui aga Mõisaküla tahtis keskkooli saada, siis abjakad tulid kokku, lõid wastawa ühingu ja otsustasid enne Mõisaküla keskkoolihoone ehitada. Hakatigi suure hallooga pihta, kuid keskkooli ei saanud kumbki. Pikapeale on jõutud too Abja „keskkooli” maja katuse alla saada, kuid see saab nüüd algkooli majaks, millist hädapärast waja. Algkool töötab praeguseni endistes niiskeis kõrtsiruumes.
Kõnetades Abja mulki praegu päewakorral olewa Walga—Abja raudtee asjus, ütleb mulk: „Ah tuu raudtii, tu on ehitusel olnu joba kümme aastat, aga walmis ei saa. Meil teda tartwis põle. Ega mi sinna waeste Walka kunagi ei sõida. Meil on oma Abja ja Wiljandi.”
„Aga Pärnu on ju teie maakonna linn,” ütlen wahele.
„Ei mia tolles räimelinnas põle käinu, egä lähä kah, nemä wõiwa omi piire ajada kostahes, aga meie Mulgimaa piiri jääwa ikä kindlas!” wastab mulk uhkelt. Edasi seletab mulk, et uus raudtee olewat neile nuhtluseks, rikkuwat kõik nurmed neil ära. kust see läbi kulgeb.
Muide Abja-Paluoja alewik ei saa uhkustada ei millegi muuga, kui oma kangete mulkidega. Kogu alewikus on waid kaks tänawat ja sügisel õhtuti on need nii pimedad kui neegri öö. Ilma laternatuleta ära püüagi niisugustel õhtutel välja minna, muidu ei tea, kuhu kukud või wastu põrkad.
Kuid mulk on harjunud neil tänawatel käima, lööb laia laulu, kas „Wiljandi paadimeest” wõi „Mulgimaale” ja on uhke pealegi, et tema sarnast meest ei ole maailmas. Tiit.
Sakala, nr. 25, 20 juuni 1900
1. juulil s.a. pakutakse Halliste köstri juures köstri maja ja leeritua vundamendi ja keldri ehitus wälja. Ehituse meistrid, kes seda tööd soowiwad oma pääle wõtta, tulgu nimetatud päewal kell 11 e.l. sinna. Tarwilised tunnistused olgu ligi ja ka 200 rbl. raha kautsjoniks.
Hallistes, 10. juunil 1900. Kiriku eestseisus.
Sakala. 15. oktobril 1902.
5. oktobril wõttis Halliste kiriku konwent uue leeritua ehituse töö, mis 2 aastat kestis, ehitus meistri hra J. Ruubel´i käest wastu. Ehitus on telliskiwist, kõigiti tore ja suur. Ehituse töö makswat 3000 rbl., ruumid on suured, isegi köstri hra Kirseli tarwis olewat 7 tuba. Sisse õnnistamine toimetatawat kuulu järele oktobri kuu lõpul. Endine wana leerituba müüdakse enampakkumise teel ära.
1930. aastatel kolis ruumidesse Pornuse 6-klassiline algkool. Õppeasutusena
tegutses hoone 1990. aastate keskpaigani. 2017 avatakse renoveeritud maja taas!
