Tarvastu

Vanasti oli Tarvastu valla lõunapoolseim talu Sõra ja põhjapoolseim Saba metsavahikoht. Nende kahe vahemaa oli 25 x 1066,78 meetrit. Kes soovib, võib läbi korrutada.

Targem on võtta kätte «Eesti entsüklopeedia» üheksas köide, kus on kirjas, et Viljandimaa suurimas, 409 ruutkilomeetrit hõlmavas Tarvastu vallas on Mustla alevik ja 36 küla ning enam kui neli tuhat elanikku.

Kuid on veel midagi, mis eristab seda teistest. Valla praegustes piirides paiknevad Tarvastu (Schloss Tarwast), Kärstna (Kerstenhoff), Vana-Suislepa (Alt-Suislep), Uue-Suislepa (Neu-Suislep), Saaremõis (Sarenhof) ning Vooru (Woroküll) ja Kuressaare (Kurresar) mõis.

See teeb kokku tervelt seitse mõisat ning need kõik võib leida vanadelt maakaartidelt. Võtaks õige kätte ja teeks ühel päeval neile ringi peale. Vaataks, mismoodi need välja näevad.

«Kui sa tahad na’ kik üte valgevaluga ära näta, sõs võta jala’ rätiga näpu otsa! Lõm’ps!» (Võta aru pähe: ühest päevast jääb väheks, et kõiki üle vaadata!) Kuressaare Pupsi talu peremehe Jaan Loosaare ütlemisi lihtkeelde ümber panna on nagu põrsaga võidu joosta. Puhas vigurijutt ehk lõm’ps, nagu sealkandis öeldi.

Jaani-taolise mehe kõnekäänud olid justkui näpuotsatäis soola igapäevase leeme sisse. Prostoi sõnnikuveo või sügisese rehepeksu muutis lustiliseks just Jaani osavõtt. Rahvas kutsus teda Pupsi Kapteniks. Oma lõmpsiga oskas ta upsakatele koha kätte näidata.

1945. aastal oli Jaan Loosaar üks esimesi, keda Vene võim nõukogudevaenulikus tegevuses süüdistas ja selle eest 10 + 5 aastaga karistas. Pärast amnestiat käisin temalt küsimas ühe mehe kohta, kes vangipõlvest tagasi ei tulnud. Minu vastas istus sõnaaher Jaan. Lõm’ps oli jutust kadunud.

Vanaaegse maakaardiga

Kes tahab seitse kunagist mõisat üle vaadata, võiks ehk alustada mõnest vähem tuntust, näiteks Kuressaarest.

Et Indrek Tarmo pojal Vassusel on sinna kanti asja, lepime sõidus kokku. Võtan kaasa vanaaegse maakaardi, millel on kirjas tuttavad kohanimed, teed ja asulad.

Sõidame Viljandis Paalalinnast üle Valuoja oru rajatud tammi. Enne Tallinna tänavat peatab meid valgusfoor. Tänavaristi vasakpoolsest nurgast turritab vastu aegadest räsitud kahekorruselise ehitise nurk.

Frontoonil võib aimata stukkdekooriga ääristatud vapikilbi asupaika. Ajaloolise hoone aknaavad on paraku laudadega kinni löödud või lausa purud. Miks või kellele ehitati see esinduslik maja?

Pärast Põhjasõda (1700—1712) jäid Eesti- ja Liivimaa pikaks ajaks Venemaa alla. Vene vägede kahuritulest purustatud ja mitmest katkulainest laastatud Viljandile andis Katariina II taas linnaõigused 1783. aastal.

Aadelkond säilitas eriõigused ning sai tagasi rootslaste võimu ajal kroonustatud mõisad. Viljandit hakati tundma saksakeelse Fellinina, kuhu lubati elama eelkõige välismaiseid ametimehi. Hulganisti kinnitasid siin kanda Preisimaalt saabuvad oskustöölised: kangrud, rätsepad, sepad, puusepad ja loomaravitsejad. Neid tuli ka Rootsist ja Soomest.

Turuplatsi ümber kerkisid esimesed kivihooned: raekoda ning haridusameti maja. Peamine tegevusala oli kaubandus. Mitu korda aastas peeti laatu, kus kõige tähtsam kaubaartikkel oli maameeste kasvatatud lina.

Maarahvale, nagu eestlased end toona ka ise nimetasid, avanesidki linnaväravad üksnes laadapäevadel. Sunnismaised, nagu nad olid, ei tohtinud eestlased seaduse järgi elada linnas peenema rahva hulgas.

Laiduväärsetest eluviisidest hoolimata oli maarahvast pool miljonit ehk 95 protsenti Eesti alade rahvastikust, aadelkonda seevastu vähem kui protsent. Murelikult tõdeti, et aadlimehed ei ole huvitatud tõupuhtusest ja abielluvad saksa soost atsakate antvärgitütardega, ehkki linnatänavail patseerib silmahakkavalt palju laitmatute elukommetega aadlisoost vanapiigasid. See ei ole ometi seisusekohane!

Tänavaristil süttib roheline tuli ja meie selja taha jääb aastal 1800 linna karjamaale püstitatud lossitaoline, kunagi lumivalgete seintega hoone — aadlipreilide vanadekodu ehk pansionaat.

Rüütelkond pöördus omal ajal tsaar Paul I poole palvega määrata üks kroonumõis aadlineitsite toitjaks ja katjaks. Palvet võeti kuulda. Selle kohustuse sai Mustlast lääne pool asuv Kuressaare mõis.

Võtan reisipaunast maakaardi. Selle koostas aastatel 1798—1812 Ludvig August Mellin (1754—1835), kes sündis Tuhala mõisas, õppis Šveitsis ja oli Peterburis topograaf. Tema elutöös, 12 aastaga valminud «Liivimaa atlases» on 7100 Eesti alade kohanime.

Mellin pani need kirja saksa, eesti või muud keelt kõnelevate inimeste hääldamise järgi, kuid räägitakse ju enamasti ruttu ja lohakalt, sõnalõppe neelates.

Kohe jõuame Mustla peale. Tarvastu mõisaomanik Jacob (James) von Mensenkampff, kunagine Liivimaa õuekohtu assessor, oli majandusküsimustes väga asjalik mees. 1865. aastal valmis viinaköök, kus aeti kartulitest uudse tootmistehnika abil viina.

Tarvastu mõis ehitas tulu saamiseks 1871. aasta paiku Mustla maanteekõrtsi. Karl Feldmanni 1906. aasta fotol on jäädvustatud selle juures peetud laadapäev. Maja mõlemas otsas olid hobustele varjualused. Kõrts pakkus teelistele süüa, juua ja öömaja. Põllumajanduses oli kätte jõudnud linakasvatusest saadava tulu kõrgaeg. Ameerika Ühendriikide 1861.—1865. aasta Kodusõda tõi maailmaturul kaasa puuvillahulga vähenemise. Seda tühimikku asus täitma lina. Eesti aladel oli lina all umbes 15 protsenti külvipinnast.

Pidades silmas mööda Liivimaad liikuvaid linakaupmehi, laskis Jacob von Mensenkampff kohandada kõrtsi ligidal paikneva igivana aida või kiviseintega küüni lina kokkuostuks. Varasemas assessoriametis oli ta ehk kokku puutunud Pärnu kreisis Vigala ligidal asuva kuulsa Poti kõrtsi juures sügiseti peetud linalaadaga.

Aga tagasi Kuressaare mõisa juurde. Esimest korda on seda märgitud 1684. aastal Tarvastu kõrvalmõisana.

Kuressaares oli 15 suurte peredega üksiktalu. Vene keisrikoja toetusega sai pangast ehituslaenu. Fellini aadelkonnal tuli leida rentnik, kelle hoolde kroonumõis anda. Rentnik omakorda pidi otsima valitseja, opmani, kupjad ja aidamehe, kes tagaksid teomeestele töö. Tehti korda või ehitati karjalaudad, tallid, linnumaja ja aidad.

Hästi majandav mõis eeldas tugevat vesiveskit. Kuressaare ettevõtlikule rentnikule Blossfeldtile hakkas silma nelja versta kaugusel Tarvastu jõel paiknev Pikru (Pikver, Pickfer) veski.

Hoone oli ehitatud XVII sajandi algul Poola valitsusajal. Selle seinad, vundament ja paisjärve piirdemüür olid maakividest ja meetripaksused. Vesi kukkus jõuallikale ligi nelja meetri kõrguselt.

Veskisse otsiti head möldrit ning leiti Ida-Preisimaalt pärit Traugott Leberecht Hohl­feldt. Eesti keelt ta ära ei õppinud, aga Pikrus jahvatatud jahust tehti head eesti leiba. Enam ei tehta: praegu müüb Pikru jõujaam Eesti Energiale elektrivoogu.

Tarvastusse sattudes otsige kalmuaial kabeli lähedalt üles kolm kõrvuti seisvat kiviristi: seal puhkavad mölder Traugott, tema naine Charlotte ning nende tütar.

Kui Kuressaare mõis oli ostnud Pikru veski, avati ka seal kõrts. Kõrtsimeheks palkas mõisavalitseja minu emapoolse vanavanaisa Jaak Antoni, kes oli pärit Kärstna kandist.

Pikru veski tagatoas tuli 1881. aasta 5. mail ilmale tüdruklaps Anna, minu vanaema. Pärast sünnitust saadeti sulane Tarvastu kirikuõpetaja Eisenschmidti järele, et teha hädaristimine: laps oli nii õbluke.

Kroonuväe asupaik

Kuressaare on olnud ka kroonuväe asupaik. Katariina II valitsemisajal seati Baltimaadeski sisse sõjaväekohustus. 17—38-aastasi noori mehi hakati krabama teenistusse, mis kestis 25 aastat. Esialgu võeti 500 elaniku kohta aastas kaks-kolm kutsealust, aga siis hakati nekruteid võtma mitu korda aastas.

Mõisnikud olid selle vastu, sest ei tahtnud tööjõust ilma jääda. Talupojad omakorda tegid kroonusse mineku vältimiseks kõik mis võimalik: jätsid puid lõhkudes «kogemata» kirve alla parema käe pöidla ega saanud enam püssi lasta või hõõrusid keha toore raudrohu ja tulililledega leemendama nagu nakkushaigusest tabatul.

Kui Napoleon Venemaale kallale tükkis, ei olnud siiski enam pääsu: maamiilitsa üksustesse võeti nii linnadest kui mõisatest lausa sunniviisil 18—52 aasta vanuseid mehi.

Üks õppelaager pandi püsti Kuressaare mõisale kuuluvas Savi (Sawwi) karjamõisas. Laagri ümber ehitati tara, väravatel seisid tunnimehed. Mehed elasid suurtes telkides, relvadeks vanad püssid ja täägid, rõivaiks vanad mundrid või omaenda ihukatted.

Laagriülemad, kaks ohvitseri elasid eraldi majades. Õppusi korraldasid kutselised allohvitserid. Rividrill, relvaõppus, köögi- ja majandustoimkond käisid röökimise ja venekeelse sõimu saatel nii suvel kui talvel.

Raske laagrielu, kehv rõivastus ja kasimatus põhjustasid haigusi ning palju mehi suri. Koolnud maeti lähedal oleva Mängle talu põhjapoolsele mäeküljele ühishauda. Hiljem tekkis laagri kohale talu, mis sai nime Roodu. Praegu on sellel kohal mets.

Niisugustest õppelaagritest käis aastatel 1811—1815 läbi umbes 10 000 meest. Kes ellu jäi, võeti 25 aastaks väeteenistusse ning naasis kodukanti võõra inimesena.

Tarvastu kalmuaia kabeli idakülje vasaku nurga juures seisis sügavalt maasse ulatuval sepistatud raudkronsteinil katusega rist nagu katoliiklikes maades. Rahvasuu räägib, et selle olevat kadakapuust meisterdanud väljateeninud soldat. Seljas pikk sinel ja rinnas mitu auraha, olevat too käinud taludes külakorda. Teda peeti hullukeseks.

Halliks luitunud värvimata puust ristile oli kirjutatud musta värviga vaevu aimatavalt GENEPAL MAIOP EГО ВЫСОТСЕСТВА ТSARIA ИОГАН LATTIK

Aastaarve polnud, ladina ja slaavi tähed olid läbisegi.

Katuseta rist oli alles veel Saksa okupatsiooni ajal. Nüüd on see kadunud.

Krimmi sõjas Inglise, Prantsuse ja Türgi vägedelt lüüasaamisest mõjutatuna tegi tsaar Aleksander II teoorjusele lõpu ning andis talupoegadele passiõiguse ja liikumisvabaduse.

1866. aastal moodustati Kuressaare vald, valiti volikogu ja vallakohus. Vallavanemaks sai Kitsi talu peremees Tõnis Tamm. Kui Kuressaare kroonumõis tahtis rendimakse omavoliliselt tõsta, hakati vastu ning koostati palvekiri Liivimaa kubernerile. Petitsioon reisipaunas, rakendas vallavanem hobuse saani ette ja sõitis ühe vahepeatusega 160 versta, et pääseda Riias kuberneri jutule.

Peatanud hobuse rahvast täis platsil, tõusis ta saanis püsti ja hõikas mitu korda: «Kas keegi kõneleb eesti keelt?» Lõpuks vastas üks mees: «Noh, mis sul vaja on?» Tõnis rääkis ära ja ta juhatati kuberneri juurde.

Lossis luges saksa keele tõlk kirja kubernerile ette ja Tõnis Tamm seletas, kui veel midagi küsiti.

Valla talud said üleliia kõrgetest maksudest priiks. Õiglus seati jalule. Nii on oma mälestusteraamatus kirjutanud Tõnis Tamme tütar Mari.

Uuemeelne noorparun

Kuressaare valduste hulka oli ammustest aegadest kuulunud Võrtsjärvega piirneval pooleldi soisel, pooleldi metsasel maa-alal paiknev Orava (Orrawa) karjamõis. Karja seal, peamõisast kaugel, ei peetud.

Seal tehti heina.

Juba ülikooliajal peremeheõigused kätte saanud Tarvastu noorparun Karl von Mensenkampff tegi uusehituste plaane. Talle sai selgeks, et viinaajamine võib anda rohkem tulu, kui viia toodang Venemaale.

Selleks oli vaja rajada juurdepääs laiarööpmelisele raudteele.

Noorparun võttis vähe tulu andva Orava karjamõisa pikaajalisele rendile, ehitas sinna avarate eluruumide ja suure rehealusega kõrtsihoone ning pani püsti paar abihoonet. Fellini ja Jurjevi aadelkonnalt sai ta üle Võrtsjärve Orava kõrtsi juurest Tartumaal asuva Tamme kõrtsini kulgeva jäätee kasutamise ainuõiguse.

Orava täieõiguslikuks rentnikuks kutsus ta Pikru kõrtsimehe Jaak Antoni. Lasterikkal perel oli siin avar olemine. Tarel oli vihmase ilma puhuks lai räästaalune. Aias kasvas õunapuid ja marjapõõsaid. Metsani ulatus avar lagedaks niidetud heinamaa, kuhu rästikud pelgasid tulla. Jalas villased sukad ja säärsaapad, võis otsida hõreda metsa alt õrnalt lõhnavaid ööviiuleid ja käokingi.

Kuid mitte kuldkollaste ummiskingataoliste õitega lilled ei ahvatlenud ettevõtlikku parunit Orava-maile. Kui jää juba kandis, märkisid kõrtsisulased sellele kuuseokstega tee. Kindlal päeval käsutati viinaköögi juurde 30 talumeest. Viinavedu oli tõsine ja vastutusrikas töö, mille eest maksti hästi. Vaadati üle reed, hobused ja hobuseriistad. Kabjaraudadesse kruviti jäänaelad. Ülevaatus tehtud, aeti regi viinaaida ette ja veeretati vaat reele.

Veneaegne piiritusevaat mahutas 40 pange ehk 12,4 toopi piiritust. Tärklisevabriku juhataja Adolf Lilienberg jutustas, et olnud ka 60-pangeseid vaate.

Laadimine kestis terve päeva. Ühes vooris oli 30—35 vaati piiritust. Tulirelvad võeti kaasa ja silmad hoiti lahti. Meestel olid seljas maani ulatuvad lambanahksed kasukad, peas läkiläkid ning jalas nahktaldadega vildid.

Voor läks Oravalt liikvele varahommikul, kui taevas veidi hahetas. Mehed kõndisid regede kõrval. Muu reisivarustuse hulgas olid meestel kaasas peened puurid. Kui kaldast oli kaugemale jõutud, lasti need käiku. Rannaäärsest roost saadud kõrred aitasid imeda külma kaitseks lõuatäie piiritust.

Siis võeti karmanist varem voolitud puupulgad. Vasara või kiviga koksiti augud kinni, heledad pulgaotsad möksiti märkamatuks. Rahvasuu teab rääkida: «Kui üks vaadiots ära võeti, olnud vaadi seinad seestpoolt nagu siili kasukas.»

Tamme kõrtsis puhati öö ning varavalgel asuti taas teele. Puhja kõrtsi juures tehti veel üks peatus. Magati relvastatud valve saatel. Kumu, et piiritusereed on teel Jurjevi ehk Tartu poole, liikus voori ees suust suhu. Jurjevis laaditi vaadid vooriliste silma all vagunitesse ning siis sai asuda tagasiteele.

Piiritusetulu eest ehitati Tarvastu-maile uued tootmishooned: tallid, tõllahooned, laudad ja suure kuivatiga ait. Need seisavad meie silme all kui ehitusmälestised.

Ratsahobusel Karl Anton

1888. aastal sündis minu vanavanavanematel Jaak ja Liis Antonil Orava karjamõisa kõrtsihoones tütarde kõrvale poeg Karl. Tema õppis Fellini kreiskoolis ja oskas vabalt kolme vajalikku keelt. Mensenkampffi hea tuttav krahv Berg kutsus ta Sangaste mõisa valitseja abiliseks. Kolmeaastase praktikumi järel olid mehel taskus ametipaberid. Ees ootas valitsejakoht Tarvastu mõisas.

Karl olnud hea matemaatik. Asju ajades eelistas ta liiklemisvahendina ratsahobust.

1911. aastal olnud Liivimaal hea linasaak. Tarvastu von Mensenkampff jättis linakaupmeestega suhtlemise valitseja hooleks. Peterburist pärit magnaadile saadeti Fellini raudteejaama vastu mõisahärra tõldauto — üks esimesi Fellini kandis, valmistatud 1910. aastal Riia autotehases. Ootamatuste vältimiseks eskortis Karl Anton autot tuulise ilma kiuste ratsa. Äritehing läks korda, aga valitseja murdis maha kahepoolne kopsupõletik.

Vanaonu maeti 1912. aasta veebruaris Tarvastu kalmuaiale Antonite hauaplatsile. Tean temast vanaema jutustuste ning säilinud kirjade ja postkaartide järgi.

Haridushimuline rahvas

Vallaõigused saanud Kuressaares hakati kohe mõtlema kooliõpetuse peale. Mõisa vana rehetare ühte otsa ehitati nii klassiruumiks kui õpetajale mitu kambrit. Vallakool jagas teadmisi aastatel 1870—1902.

Pikka aega pidas õpetajaametit Vaigu talu perepoeg, luuletaja ja kirjamees Andres Rennit. Tema luuletusest «Mul meelen kuldne kodukotus» on aegade jooksul kujunenud Kuressaare hümn. Renniti õpilastest said hilisemas elus õige mitmel elualal tuntud vaimuinimesed.

Tokerpilli talust võrsunud teadusmees doktor Mihkel Pill pühendus Jõgeva sordiaretusjaamas nisu ja rukki aretamisele. Jaan Tamm jagas oma elu ja oskused õppejõu ning Tallinna konservatooriumi direktorina eesti muusikale ning Mari Tamm-Raamot naiskodukaitse loomisele. Mari ja tema abikaasa Jaan Raamot asutasid ühtlasi Sahkapuul kodumajanduskooli.

Kuressaare Soe talu peremees Andres Utso ja tema poeg Jaan ehitasid oma kätega viljapeksumasina ning selle käimapanemiseks vajaliku aurukatla. Soe meeste viljapeksugarnituur tagas rukki- ja tõuvilja õigeaegse masindamise.

Nõukogude ajal kulakuks tembeldatud ja Kasahstani küüditatud, panid isa ja poeg seal püsti korraliku elumaja. Kui tuli amnestia, sai Andres Utso uudismaa ülesharimise eest medali. Kuressaares ehitas ta laiali tassitud Soe talu kohale mitu hoonet, kuna poeg Jaan tegi korda lohakile jäetud Nahkle vesiveski ja mölderdas seal viimase elupäevani.

Kui ma 1966. aastal Soe talus käisin, pakkus Andres Matu-Antsu pojale, see tähendab mulle, vana kivikeldri harjal äsja valmis saanud toa ja köögiga majakest «mõnikõrd suvitamisess». Hea südamega mees oli Andres Utso.

Olga talu Jaan Rennit sai eeskujuliku majapidamise ja omakaitsesse kuulumise eest 25 + 5 aastat. Jaanil oli viis klassi kihelkonnakooliharidust, aga kui kellelgi tekkis masinaga mure, otsiti kohe Olga-Jaani, sest temal öeldi olevat röntgensilmad: «Kaeb üte kõrra ja asi klaar.»

Jaan oli samasugune masinahull kui Soe mehed. Põllutöö tegid sulased, peremees juhtis majapidamist ja andis tehnilist nõu. «Miul om ollu mitu riistakuuri. Edimene tassiti laiali 1945. aasta kinnipaneku a’al. Teine tööriistaait jäi «Vene vangi». Sääl ollive mul kik väljamaa riista’,» rääkis ta.

Pärast Stalini surma amnesteeritud, pani Jaan Olga riistakuuri valvama kaks Kaukaasia murdjakoera. Päev otsa sõitis ta autoga abipalujate kutsel kas või Lätimaani välja. Minu silmis oli ta abivalmiduse eeskuju, kes ei unustanud ka ennast.

Seisime 1962. aastal Matu poollagunenud veskitammil. Jaan oli toonud mu autoga vaatama veskihoonet, kus kunagi sündisin.«Sul es ole maamehe olemist. Sina es oless talupidamisega hakkama saanu,» ütles ta mulle puhtsüdamlikult.  

«Kuldne kodukotus» Kuressaare on jäänud käidud radade taha. Oleme tagasi Mustla peal. Meie ees on kevadesse pürgiv Posti tänav. 2011. aastal võtab ta seda vastu uues ülikonnas ehk antsuhhis, nagu öelnuks Pupsi talu peremees Loosaare Jaan.