Mulgimaa roll Eesti kultuuris
Sakala nr. 202, 28 detsember 1942 Mulgimaa osa Eesti kultuuris
Mulgimaa nime on meie ajalooliste ja kultuuriajalooliste uurimuste puhul korduvalt mainitud. Selle nime ja mõiste ümber on tekkinud ägedaid vaidlusi.
Ühelt poolt on Mulgimaad s.o tavaliselt Viljandi, Paistu, Tarvastu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkonda nimetatud eesti rahvusliku ärkamise hälliks või vähemalt selle tähtsamaks keskuseks, teiselt poolt on väidetud, et Mulgimaa tähtsust on liialdatud, ja et see nimi on kujunenud ainult mingi müütilise kõlaga terminiks, mil pole teaduslikult mingit väärtust.
Meie kultuurilooline uurimustöö on alles võrdlemisi algastmes, paljud küsimused on sootuks lahendamata. Lahendamata on ka kultuuriliste keskuste probleem ja uurimata, millist osa üks või teine eesti maakond või kihelkond eesti rahvusliku kultuuri arengus õieti on etendanud. Selliste küsimuste lahendamine nõuab suuri eeltöid ja ennekõike laialdase statistilise materjali läbitöötust, mille puhul tuleksid arvestamisele kõik majanduslikud ja kultuurilised tegurid.
Seni pole aga seda kuigi suurel määral suudetud teha, kuigi need probleemid on ahvatlevad ka uurija seisukohalt. Prof. Hendrik Sepp oma huvitavas kirjutises,,Lõuna-Eesti põllumajanduse arengu suund 1880-dais aastais" (ilmunud koguteoses »,Eesti Wjaduste Akadeemia Aastaraamat I. Tartu 1940:340—402) astub sammu selle küsimuse lahendamiseks, käsitledes siin ka Mulgimaa probleemi.
Ta nimetab Mulgimaaks laiemas mõttes ala, kus talumajapidamine suhteliselt kiiremini individualiseerus ja kus talude päriseks ostmine toimus varem kui mujal Eestis. See ala ulatub prof. Seppa uurimuste järele peale Lõuna-Viljandimaa ja Lõuna-Pärnumaa ka praegusele Valgamaale ja Lõuna-Tartumaale. On iseloomulik, et umbes nendes piirides toimus ka mulkide väljarändamine mineva sajandi kolmandal ja neljandal veerandil ühes linakasvatuse hoognemisega.
Nii võiksime sel puhul öelda, et Eesti põllumajanduse arenenumate alade hulka kuuluvad Lõuna-Eesti need osad, min on kas otse mulkide poolt asustatud või väljarännanud mulkide vahenditu või kaudse mõju ning seoses majandusliku tõusuga toimus ka vaimne ärkamine, nagu seda näitab kujukalt meie rahvusliku ärkamisaja kulg.
Aga Mulgimaa kohta ka otsese vaimse keskusena on olemas teaduslikult ümberlükkamatuid: andmeid, mis kerkisid esile eesti juhtkonna päritolu uurimise puhul. Võttes aluseks Eesti Biograafilise Leksikoni (EBL) koos täiendusköitega, kandis allakirjutanu kõikide seal esindatud eesti rahvusest isikute sünnikohad Eesti kihelkondade kaartile ja saavutas sel, puhul üllatavaid tulemusi. Eesti Biograafilise Leksikoni aluseks võtmine oli tingitud sellest, et vastav teos on meil ainuke teaduslikult koostatud ülevaade meie juhtivate tegelaste kohta kõikidel aladel. Kaartilt ilmnes, et eesti juhtkonda kuuluvate isikute sünnikohad ei jagunenud põrmugi ühtlaselt üle kogu maa, vaid koondusid silmatorkavalt tihedasti üksikutesse kohtadesse ja moodustasid teisal hõredaid alasid.
Nagu juuresolevalt kaardilt on võimalik jäl-i gida, osutub tiheda ala keskuseks kolm Viljandimaa kihelkonda Viljandi, Paistu ja Tarvastu: ning tihe ala ulatub peale Viljandimaa veel praegusele Valgamaale ning Lääne- ja Kesk-Tartumaale. Et täpsemalt uurida selle tiheduse suhet omaaegse rahvaarvuga, selleks on koostatud teine kaart, kus on arvesse võetud juhtkonda kuuluvate isikute sünnikohtade esiaevuse suhteline tihedus. 1881. a. vastavas kihelkonnas oleleva rahvaarvuga. See rahvalugemine on aluseks võetud sellepärast, et EBL-is esinevate isikute keskmine sünniaeg ühtub umbes selle aastaga. Teine kaart annab veelgi ilmekama ülevaate silmapaistvate isikute koondumisest teatavatesse keskustesse. Üldjoontes ühtub eesti juhtkonna sünnikohtade tihedus siis just alaga, mida prof. Sepp nimetab ..Mulgimaaks" selle sõna laiemas mõttes, ning mis 1880. a. paiku oli majanduslikult arenenumaid Eestis. Käesoleva uurimuse kohaselt on ta olnud silmapaistev ka vaimse arengu poolest. On kahtlematult selge, et teatava piirkonna vaimne erksus või loidus mõjub kaasa vastavas keskkonnas arenevate isiksuste elukäigule, tõstes neid silmapaistvate saavutustega esile teiste seast või loiduse korral mõjudes vastupidiselt. Vaimselt erk ümbruskond peaks andma suhteliselt enam juhtkonda kuulunud isikuid kui loid ümbrus. Muidugi võivad selle juures osa etendada ka tõulised probleemid võib ju oletada, et mõne maakonna või
kihelkonna rahvatõug on enesest sobivam juhtivateks ülesanneteks või kunstiliseks viljakuseks. Igal juhul on ilmne, et teatavad Lõuna-Eesti alad, eesotsas nn. Mulgimaaga on etendanud väga silmapaistvat osa eesti juhtkonna arengus. Selles suhtes moodustavad kolm Põhja-Mulgimaa kihelkonda Viljandi, Paistu ja Tarvastu eriti silmatorkava keskuse. Eriti tähelepandav on Paistu, mis on olnud sünnikohaks 33-le silmapaistvale eesti tegelasele, olles nii pindala kui rahvaarvu suhtes Eesti kihelkondade esirinnas. (A. Mägi)
Postimees nr 287, 5. detsember 1942 Eesti juhtkonna päritolust
Eesti kultuuriajaloo uurimisel on seni suhteliselt vähe pühendatud, tähelepanu statistilisele meetodile. Ometi võib statistiliste uurimuste najal teha kindlaks mõningaid seiku, mis muidu uurija silmade eest varju jäävad. Ajalooline materjal iseenesest ei paku (peale majandusajaloo) eriti tänuväärt materjali statistikutele. Kuid siiski leidub andmeid, mille statistiline läbitöötamine võib anda üllatavaid tulemusi.
Meie kultuuriajaloos on korduvalt üles tõstetud nn, juhtivate keskuste probleem. Korduvalt on vaieldud küsimuste ümber, milliseid alasid Eestis tuleb lugeda vaimseteks keskusteks. On tekkinud lahkarvamisi selle ümber, kas linn vöi maa on etendanud suuremat osa eesti kultuuriloos. Samuti on vaieldud Lõuna-Eesti ja Fõhja-Eesti suhtelise osatähtsuse puhul. Eriti aktuaalne on pikemat aega olnud niinimetatud Mulgimaa probleem.
Ühelt poolt on püütud väita, nagu tuleks Mulgimaad ühes sealt väljunud mulkidega hinnata äärmiselt tähtsaks teguriks meie ajaloo arengu jooksul. On leitud, et suurem osa eesti juhtkonna nimekamaid mehi pärinevat otseselt ja kaudselt Mulgimaalt, ja et Mulgimaa olevat rahvuslikust ärkamisajast alates esmajärgulise tähtsusega rahvuslik keskus. Teisalt on selle vastu väidetud, et Mulgimaa ja mulkide ülehindamine olevat tingitud ainult teatud kolgapatriootilistest motiividest ja teaduslikult täiesti põhjendamatu. Objektiivselt pole suudetud seda küsimust lahendada.
Allakirjutanu on püüdnud küsimusele läheneda teatavast eriseisukohast, mis laseb end hästi väljendada objektiivselt-statistiliselt ja aitab mitmeti kaasa selle lahendamisel. Sellega ei või loomulikult määrata ja hinnata kõiki esilekerkivaid probleeme. Käesolevas väikeses uurimuses on nimelt statistiliselt kasutatud eesti juhtkonna sünnikoht! kihelkondade ja linnade kaupa. Järelduste tegemine selliste sünnikohtade suhtelisest hõredusest või tihedusest võib meid viia lähemale teatud maakohtade seisukoha hindamisele eesti kultuuriloolise arengu raames.
On kahtlematult selge, et teatava ringkonna vaimne erksus või loidus mõjub kaasa vastavas keskkonnas arenevate isiksuste tulevasele elukäigule, tõstes neid silmapaistvate saavutustega esile teiste seast või loiduse korral mõjudes vastupidiselt. Vaimselt erk ümbruskond peaks siis andma suhteliselt rohkem juhtkonda kuuluvaid isikuid kui loid ümbrus. Muidugi võivad juhtkonna tekkimise
küsimuste juures etendada osa ka tõulised probleemid võib ju oletada, et mõne maavõi kihelkonna rahvatõug on enesest sobivam juhtivateks ülesanneteks või kunstiliseks viljakuseks. Siiski peaks just juhtkonna sündimiakohtade statistiline kõrvutamine paljastama mõndagi meie maakondade ja kihelkondade eripärasustest, eriti kui arvestada meie rahva silmapaistvate isikute eri lüke, kui vaadelda näiteks poliitiliste tegelaste, sõjaväelaste, kunstnike, kirjanike jne. päritolu.
Sellise uurimuse puhul tekivad teatavad raskused. Esmajoones on tarvilik kindel ja erapooletu kriteerium selle kohta, keda lugeda eesti juhtkonda või Silmapaistvate isikute hulka. Loomulikult ei saa siin arvestada meelevaldseid hinnanguid. Käesolevas uurimuses ott võetud isikute arvestamisel aluseks „Eesti biograafiline leksikon" (koos täiendusköitega), mis peaks andma objektiivse aluse isikute hindamisel, kuna selle koostamisel on arvestatud võimalikult mitmekesistel aladel tegelnud eestlasi. Vastava valiku üle võib loomulikult vaielda, kuid seni on see meil ainsaks teaduslikult pädevaks aluseks eesti tegelaste hindamisel.
Teos „Eesti avalikud tegelased" sisaldab ainult noorema põlve silmapaistvamaid isiksusi ja on pealegi koostatud kohati territoriaalse printsiibi alusel, sisaldades kohalikke tegelasi igast maanurgast, nii et nende arvestamine kipub üldpilti moondama meelevaldselt liiga ühetooniliseks. Nii on siis uurimuse tulemusena koostatud tabelis registreeritud kõik eesti rahvusest isikud, kes on leidnud mainimist „Eesti biograafiliseses leksikonis" (BBL) iseseisvate artiklitena. Vastavad isikud on registreeritud tabelis nende sünnikohtade järgi, misjuures nad on asetatud isa sünnikohta juhul, kui see on teada ja kui see erineb lapse sünnikohast, kuna selline menetlus igal juhul viib meid lähemale vastava isiku algsele territoriaalsele päritolule. Nii on linnadest kihelkondadesse asetatud isikud, kelle isa sünnikoht maal on teada; need aga, kelle Isad on sündinud juba linnas, on arvestatud linnort päritolevatena.
On põhjust oletada, et suurema osa linnas, sündinud isikute vanemad on maalt sisse rännanud, kuld kahjuks puuduvad suuremal osal neist andmed vanemate päritolu kohta, mis oleksid kahtlemata aidanud üldist pilti teravamalt iseloomustada. Praeguses olukorras tuleb kahjuks leppida sellega, et linnade osatähtsus näib tegelikust suuremana.
Meie tähelepanu paelub eriti silmapaistvate isikute sage esinevus Viljandi- ja Tartumaa Võrtsjärve lääne- ja idakallastel asuvates kihelkondades. Paistu, Tarvastu, Viljandi, Rannu ja Rõngu kihelkonnad moodustavad selles suhtes tervikliku keskuse. Selle keskuse ümber koonduvad kihelkonnad Ida- ja Lõuna-Pärnumaalt, kogu Viljandimaa (peale Kõpu), Valgamaa, suurem osa Lääne-Tartumaa kihelkondi ja mõned kihelkonnad Põhja-Tartumaalt.
Mida võime siis üldpildi põhjal järeldada?
Näib, et juhtkonna peamise päritolu kohad kipuvad teatud piirides langema kokku selle alaga, mida prof. Hendrik Sepp nimetab Mulgimaaks" selle sõna laiemas mõttes (vt. Eesti Teaduste Akadeemia Aastaraamat I. Tartu 1940. H. Sepp: Lõuna-Eesti põllumajanduse arengu suund 1880-ndais aastais. Lk. 340 402).
Prof. Sepp loeb nn. Mulgimaaks laiemas mõttes nimelt ala, kus talumajapidamine suhteliselt kiiremini individualiseerus ja kus toimus talude päriseks ostmine varem kui mujal Eestis. Teataval maarai nendes piirides toimus ka nn. mulkide väljarändamine, kuigi selle kohta puuduvad teaduslikud uurimused.
Igal juhul näib olevat selge, et eesti tegelaskonna päritolu on tihedas seoses just majandusliku arenguga. Eriti ilmne on Lõuna-Eesti edemus võrreldes Põhja-Eestiga Selles suhtes on senised väited osutunud õigeks.
Postimees 5. mai 1942 nr 106
Mulgimaa. Vaatlusi ja tähelepanekuid. Postimehelt" kirjutanud prol. dr. pliil. H. Sepp
Mulgimaa kuulub üldiselt enamtuntud Kesti aiade hulka, seda enam, et moodsa Eesti arengus sellel maanurgal on olnud isegi silmapaistev osa.
Mulgimaa nimetuse algupära pole täiesti selge. Meie ei peatu nime etümoloogilisel tähendusel, küll aga sellel, kus see on tekkinud. Jälgides 17. sajandi maarevisjone ja 17. saj. lõpul koostatud kaarti Liivimaa kohta, leiame, et Mulgi-nimelisi kohti on ohtramalt Hallistes, peamiselt Abjas ja Karistes. Viimases on praeguse Uue-Kariste eluruumis koguni Mulg i s t e -nimeline külagl. 19. saj. algul on Abjas terve rida Mulgi-nimeiisi talusid. Peale Halliste esineb 17. saj. Mulgi nimi harva. Seega võiks arvata, et just Halliste kui mitte koguni Abja läbi on Mulgi nimi üldiseks saanud, nii et selle all tuntakse nüüd laiemat ala. Kui on juttu Mulgimaast ja selle minevikust, siis on ka juttu mulkide iseteadvusest ja jõukusest. Kuid kui mulkide majanduslikku ja vaimset tõusu asetatakse 19. sajandi teisele poolele, siis pole see päris täppis. Tõeliselt on sugemeid, mis osutavad sellele, et Mulgimaa oli jõukam ja majanduslikult enam arenenud kui muud Eesti osad jüba varem. Järelikult olid Mulgimaa kiire arengu põhjused ajaliselt sügavamad. V. Bruni n g k, kes reisis Eesti alal 1840-ndate aastate algul, märgib ära talude viletsust Tartu- ja Virumaal, kuid hoopis suuremat jõukust Viljandimaal ja sealt edasi Läti alal V o 1 mar 1 n i ja Ma z - Salac i n i. Ka 1850-ndates aastates oli erinevust Viljandimaa ja teiste Eesti maakondade vahel. See avaldus muu seas suhteliselt väiksemas suremuses ja sündimuses. _ Teame ka seda, et juba 19. saj. 20-pdate? aastates oli üsna suur iinaväljavedu Pärnus ja siitpeale on see aina kasvanud. Teame sdagl, et Pärnu väljaveos esines Mulgimaa j; osalt ka Põhja-Läti loodeosa lina. Järel!kui tohim» oletada, et Pärnu väljaveo tõus, mis toinr's 1 na arvel, on üsna oluliselt Mulgimaa teene. Ja kui linal on Eesti talumajapidamise emantsipeerlmisel mõisa võimust ja vabamaja-
pidamisele üleminekul vägagi tähtis osa, siis on kahtlemata suuremad teened selles suhtes just Mulgimaal.
Need on kinnistusraamatuisse kantud andmed, võib olla, et tegelik talude ost oli veidi varemgi. Igatahes on neist andmetest näha, et talude ost oli Hallistes võrdlemisi varajane ja kiire, eriti just Abjas ja Pen u j ai. Kus talud varemini osteti, seal vabanesid need varemini ka soodsate linahindade tõttu ostuvõlast. Kus talud varemini päriseks osteti, seal aktiviseerus kiiremini majanduslik tegevus ja tekkis palju ettevõtlikke talude ostjaid teistegi alade jaoks. Pole siis ime, et Halliste mulgid hakkavad rändama teistesse Mulgimaa kihelkondadesse, et seal talusid osta. Nii on läinud mulgid Suure-Jaani, koguni Tarvastusse gi, ka Tartumaale, Pärnumaale ja mujale. Sama taluostude palavik käis läbi ka Viljandimaa teistest Mulgimaa kihelkondadest. Igale poole, kuhu mulk läheb, viib ta kaasa tugeva linakultuuri, kuid ka oma vaated hobuste ja kariloomade kasvatuse kohta.
Kuid see pole kaugeltki ainult linakultuur, mis viib Mulgimaa Eestis juhtivale seisukohale. Ka põldude süsteem areneb taludes kiiremini kui mujal. Nii ei leidu siin 1880-ndate aastate algul enam kolme ega nelja põllu süsteemi, vaid see on asendunud 6 ja 7 põllu süsteemiga. Esirinnas sammusid selles arengus Viljandimaa lõuna- ja keskosad ning KaguPärnumaa.
Kartul aga pole Mulgimaa eelistatavam taim. Seda kasvatatakse kiili, kuid peamiselt oma vajaduseks, s. o. inimtoitviljana ja loomasöödana. Peamine kartulitootmine Viljandimaal kuulub rohkem üba-mulkide alale P 1 - listverre, Põltsamaale j. m. LõunaEestis üldiselt on aga kartuli tootmise aladena tuntud peamiselt Võru- ja Tartumaa, kus selle põlluvilja teene raharendile, talude ostule ja üldse põllumajandusele üleminekul pole väike, nagu Vastseliina kihelkonnas, Kodaveres, Maarja-Magdaleenas, Laiusel ja teistes kihelkondades.
1880-ndates aastates on Lõuna-Eestis Mulgimaa kahtlemata põllumajanduslikult juha :s kogu muust Eestist; Mulgimaa peremees on individualistil kurn, julgem ja ettevõtlikum. Ta oskab kiiresti orienteeruda ja majadamises suuremate ülesannetega ratsionaal;malt valmis saada kui nii mitmeski palgas
Tööjõudu oli Mulgimaa talus rohkem ja •iin töötati intensiivselt. Talupoisski oli edasijõudmisest innustunud. Temagi kogus ja korjas raha, tegi palga arvel palju linu maha, ja kui oli kogunenud väike summa, läks teisale,
kus julgust ning hoogu oli vähe, ostis seal talu ja muutus seega omaette majapidajaks. Mulkide ettevõtlikkust ei jätkunud üksnes põllu jaoks. Mulk pidas lugu ka heast sõidu- ja tööhobusest ning kariloomadest. Ka see oli mulgi talu tõeline uhkus nagu nägus sõidukki. Muidu aga mulk küll linlikust uhkusest palju ei hoolinud. Oma rõivastus mulgi hame ja vammus oli küllalt armas.
Jõukuse tõusuga pidi kaasa sammuma ka mulgi õu ja tare. See oli enesestmõistetav. Ei saadud ju enam leppida seega, et kogu talu rahvas elas, sõi ja magas ühes ruumis, kus kellelgi polnud õiget elamist ega olemist. Nii siis kujunesid uued, 3—4-toalised eluruumid nende otsa ehitatud rehetarega. Kõige suurem ruum jäi tagakambrites elas peremees oma perega. Viljandimaal elati 1880-ndate aastate algul teenijasperest lahus kõige enam vakumaatsiludes Tarvastu s, nimelt elati lahus 140 talus, koos 24 talus, puuduvad andmed või majandati teenijateta 24 talus. Pärnumaal elati lahus kõige enam Hallistes, lahus 147 talus, koos 97 talus, andmed puuduvad või majandati teenijateta 8 talus, Need nimetatud kaks kihelkonda omasid siis ka kõige enam erilisi eluruume teenijarahva jaoks.
Kuigi lahuselamine oli kaunis tugevasti levinud, sõi peremees enamikus siiski perega veel koos. Kõige enam teenijasperest lahus söömist esines siiski Paistus. Läti alal oli aga perest lahus söömine hoopis enam arenenud kui Eesti alal.
Sel ajajärgul kujunevad mulkide tare taha tare ja õue iluks uibuaiad, kuhu talutares! viis sageli klaasrõduga esiku kaudu eriuks Nii võidi ise või soovi korral külalisega astuda otse toast uibuaeda. Ja sügisel saadi siis rikkalik õunasaak. Söök oli Mulgimaal juba hoopis varem parem ja mitmekesisem kui mujal Eestis Teenija perelaual oli toit hoopis animaalseni kui teisal. Ja toitusid armastati siin valmistada maitsekamalt. Kunagi ei unustatud traditsioonilisi korpe ja pühade puhul õlut. Pidu oli mulgi talutares ikka individualistlikuni kui Fõhja-Eestis, kus pulmaks oli ette nähtud sügis, millal aidad ja muud panipaigad olid täis nii endal kui lähedatel sugulastel ja naabritelgi, kes tulid pulma ettenähtud külakostiga. Individualistlikus mulgi talutares polnud see enam nii. Külla tulles toodi küll veel külakosti, nagu see oli endiselt toimunud Igivana sissejuurdunud kombena, kuid pulm polnud siin mingi kiila,k o n n a, vaid ikkagi talu pulm ning pidu, kuhu kutsuti sugulasi, naabreid ja muid tuttavaid.
Seega esines siin pulmakostitajana ainult individualistlik talu.
Selle individua&smi üle ei saa imestada oli ju iga krunditud mulgi-talu ja selle maastik maailm omaette, kuigi mitte nii nagu Madal-Eesti põlislaantes loigumetsade taga, aga siiski omaette oma põldude, niitude ja kodutalu saludega.. Siin poldud igaühe jalus.
Selles individiüälistlikus talus arenes ka oma talutunne ja uhkuski. Siin pidi nagu parem olema kui mujal. Tööd siin telliti, kuigi oli pärast esimeste rühmajate põlvi rajidki, kelle käed jäid valgemaks. Kuid need. põlved ei suutnud küllalt energiliselt talu eidasi arendada. Elu murdis sisse ja mulk on ;ikka pidanud tööd tegema, ja uued põlved tõusevad uue jõu ning hoolega, töötades vanal mulgi tare eest, tuues talu ellu uuendusi.
Mulk pole kunagi uuenduste vastu, kuigi ta vahel on veidi 'isemeelne ja ei hakka otsekohe uskuma, mäda talle pajatatakse. Majanduslikest uuendusist on mulk aga sageli paremini aru saanud kui paljud teised. Kuid ta armastab h/ead äraolekut oma mulgimaal! ses traditsionalismis, mis väga palju ei hooli urbaansest ja suburbaansest kultuurist. See sliburbaanne (poollinlik) kultuur on oma formaalse veidrikkusega mulgi arust vähesisaldaVi ja ei paku talle suurt elulõbu. Ja nautida mulk tahab, sest üldiselt pole ta ju sugugi vaikiv, vaid seltskonda vajav. Ta armastab mõnusat palget, mitte aga tigedat salakavailust. Mulk on sageli tõukamises haruldaselt õnnelikult tabav.
Oma talu jsemaailma kippuv ja talu tsentraalselt mõtlev mulk näib vähe kalduvat ühistegevusele. Eriti ilmnes see mulkide tõusu klassilisemal! ajal, kui lina hästi kasvas, laialt raha sisse tõi ja polnud veel põhjust ega vajadust Põllumajanduslikuks ühistegevuseks. Seda eniam, et linakuituuri kõrgtõusu ajajärgul iga korralik talu ainuüksi valmis sai majandusliku kapitali paigutamisega. Teisiti kujunes- see siis, kui mindi üle karjamajandusele ja.j oli vaja ühismeiereisid. Ning ongi huvitav itiärkida, et karjamajandusiik ühistegevus ei arenenud sisemulgimaalistes j vaid übamulkide alal Pilistveres, Põltsamaa. 1 ja KoigaJaanis.
Nüüd on aga tõsine mulk juba ammu üle saanud oma eraldavast taluuhkusest ja harrastab samuti piimatootmist ning sigade kasvatamist ja õieti tagajärjekamalt kui teised. Sest ega mulgil ole puudu mõistusest ja tõsine mulk ai taha kaotada jalge alt oma talu ja kodukotust. (Järgneb)
Postimees 6. mai 1942 nr nr 107
Mulgimaa Vaatlusi ja tähelepanekuid «Postimehele" kirjutanud ptol. dr. phil. H. Sepp II
Aga võitlus käib mulkide taludes endi- ' sell edasi. Slin-seal tekivad uued jnajapidamlsvilsid. Uuendajad tunduvad vanamoeliste keskel julgete pioneeridena ja rikastavad mulgimaal!st: miljööd. Just selles vanatarede ja uute mitmekeskluses ongi nüüdisaja mulgi elu omapära ja kaasakiskuvus, nagu ka selles künklikus maastikumlljööski, mis on tõsiniulglvnaalistes kihelkondades nii ilmeline, i Tõesti, on nii palju huvipakkuvat ja tuumakat uutes majapidamistes ja selles vaimus mis sea) pulbitseb. Kuid on nii palju kodust, idüllilist ja armast ka Halliste 3—f-toalistes talutaredes rehetoa küljes. Tunned, et siitkaudu on aastakümneid tagasi Eesti eiu tugevasti pulbitsenud ning meid edasi viinud. ]a see vaim viib meid veel nüüdki edasi, samuti kõik see, mis tõsi eestiline-talupoeglik, mis seotud meie elu ja loodusega. Mulk ei püüa, nagu juba öeldud, üleliigse moodsusega onia nahast välja, seepärast ta pi linnastu. Tema ..meelen' 1 on ikka ja aina oma ~kodukotus", mis tema arust on hoopis armsam kui mingi muu maanurk, kõnelemata linnast. Tõsi kiili, ega me tänapäeval Mulgimaal näe enam vammuseid ega ka kaltse, aga siiski küllalt mulgi kasukaid ning kindaid ja õige kirjusidki veel. Neil on juure.? oma mõnu ning kodu- ja esemete-tunne, mida mulk p nnaštab. Kõiges selles on nii palju tõsimulgiiist head niõnus.at äraolemist. Mulgi keelgi on nii mõnus ja pehme. Kõiges selles on palju hubast ja lämmit. Ka sobib see mulgi keel nagu mulgi meelgi nii väga kodusel-, mulgi taredesse ja nõlvadele. Mulk mõtleb kiiresti, ta kõnegi on kiirem kui paljudes teistes paikades. Julgelt ja otsekoheselt ütleb ta oma arvamuse. Oled sa mõistnud aga mulgi meelt, on tee mulgi, hinti' 71 ja südamesse avar. Mulgimaalt ses lõbusa - meelsuses pole inimestes igavust ja üksluisust, nagu pole seda. Mulgimaa looduseski metsad, metsatukad, salud, ürgorud, metsa peitu pugev tee ja taamal jälle sellest põlluvahele 'täija looklev. Nii on see eriti Halliste kihelkonna loode- ja põhjaosas. Tõesti, siin võib
rännata päevi, monotoonsus ja kurvameelsus ei rõhu sind kunagi. Mulgimaal pole suuri looduslikke fenomene. Madal-Eesti. metsad oma ürglaante luulega ulatuvad ainult Mulgimaa äärtele, nagu näiteks Halliste põhjaosas. Loodus pole seepärast siis siin ka nii valdavalt tugev ja mattev kui seal, kus rannikut uhuvad mere vägevad veed. Ka ei kuule sün peagu kunagi Pärnumaa ürglaante kosmilist võitluslaulu. Siin pole loodus Inimesest nii üle kui näit. Saarde kihelkonna laiades laantes, kus kevade. tuleb põlisläande vägeva vetemängu uputusega.
niisiis tõsimulgi hing ei kuulu laanele, ürgsetele soodele ja rahadele, vaid oma kodukotusele. Mulgi omapärased talu tüübid pole põlislaante tüübid loigumetsade ürgsuse tagant. Mulk näeb kõik üle, kuigi kõik pole tema talutare ulatuses.
Et kõik pole otse oma talutare läve ees, selles ongi tõelise mulgi talutare ..kuldse kodukotuse" omapärane luule. Ja mulk seda armastabki. Halliste loode-põhjaosade mulk armastab oma talumetsa, ja tõesti vähe on teisal nii palju ning hästi säästetud talumetsa kui siin. Kuigi selles metsade säästmises on omajagu majanduslikku, kalkulatsiooni, on selles siiski ka hinge. Vanad Kariste talutaadid ei rutta kunagi oma talu metsade sularahaks realiseerimisega las parem kasvab veel!
Ja seal kasvavadki I!!vastel küngastel kui osjad sirged männid, pole. puudu ka kuuse- ja kase-segametsadestkä, kui ■ pinnas selleks sobiv. Jäägu metsale metsa aur ja hiilgus ning rüü- ja kesvanurmele oma au ja. hiilgus. Põld pole ju Mulgimaal nii kitsi kui paljudes paikades teisal. Seegi on mulgi enesetunnet arendanud. Ja põllu käsitsuses oilakse siin kodus. Ega sa põllult muidu saa, kui ka ise ei anna. See põline tõde on tuttav nii mulgile, kui ka igale eesllasele-talupidajale. Et põld saaks oma osa, selleks on vaja loomi ja ikka jälle loomi. Eks laudasõnnik ole ikka see pea and, mida põllumees võib anda harimise kõrval igal aastal oma põllule. Loomulikult on siis püüdlikumate mulkide mureks, kuidas jagu saada loomulikkude heinamaade kehvast iieinasaagist. mis õieti ei taha tasuda töövaevagi. See tõde tungib aina tugevamini mulgi ja üldse eesti põllumehe teadvusse. Palju ja väärtuslikku heina tähendab aga hästipeetud loomi, nüüd muidugi ka peale sõnniku palju väärtuslikku ja rammusat piima. Vaat siin on mulkide meeles ja mõttes tulnud muutus. Aastakümneid tagasi tõsine .mulgi peremees nagu häbenes karja saadustest saadud raha, kõnelemata kanamunade müügist. Ta nidas seda mitte küllalt sobivaks
sissetulekuks talule, arvates, et talu õige sissetulek on ikka linast ja viljast. Ka siin on mulk ajaga kaasa läinud. Tõsimulkide läve ees seisab Viljandimaa põhjaosa, s. o. übamulkide maa. Siin läve taga ulatub asustus Suure-Jaanis ja Vastemõisas põlislaande, nagu ka Põltsamaa põlismaade tagamail ja Kolga-Jaanis. Siin on loodus ja mineviku elutingimused toonud ellu teisi sugemeid kui tõsimulkide alal. Neis kõrvemais võib areneda, teislaadiline inimene ja ongi tegelikult kujunenud. Siin on ürgne loodusjõud inimese psüühlle olnud lähemal ja kõnelnud teist keelt kui künkalisel põlisel Mulgimaal, kus pole nii põhjatuid metsi, soid ja loigupealseid. Vastemõisa sügavikus! põlvtigb Johan Köler, ja on andmeid, et tammsaarelik algupära esiisade kaudu ulatub Vastemõisa laan-
Kas see laante algupäm pole jälgi jätnud Tammsaaregi Loomingusse? Kas pole Tammsaarele võõras ratsionaalsus?
Tammsaare ei armasta vormi äärmist viimistlemist. Tundub, et mediteerimise tajumise taga on iirglaant, selle mõõtmatust ja seda, mis kutsub mõtlema ja tundma suures ruumis. Tõde ja õigus, mitte aga vorm ja vormi käsitus pole tammsaareliku loomingu peavoorused. Ja mis on põhiloomult see Tammsaare Vargamäe, Andrese ja. Pearu tahimaailm? Kas ei sisalda needki laanetalu pstiühi?
Andres on uudismaa raivaja, soo ja metsaga võitleja. Olgugi et Vargamäe võib olla Albust, kuid see sobib ka Vastemõisa, laante sügavikku. El tabaks uskuda seda, et see. kes ise või esivanemate kaudu on kuulanud laante ürgset viisi, et see taotleks esijoones vormi. Säärase isiku hingelätted viivad teislaadiliste nautimisallikate juurde. Ollakse nagu igaviku mõtetele, peamiselt aga tunnetel® lähemal, nagu ikka siis, kui ollakse ürgsetel:; loodusjõududele lähemal.
Tammsaare Vargamäe pole põliselt Mulgimaalt, nagu ka mitte Andres ega Peatugi. Nad pole ka Põhja-Eesti põlisalalt. Tammsaare Vargamäe on laanemaailmast või selle servalt ja Indrekki on mingi laanest!guvõsa ehtsaim esindaja, kuid abstraheerunud karmist, raskest ja ärplevast tänapäevast, abstraheerunud Vargamäe tõest ja õigusest. Ja kas pole seda sugestiooni oma hinge võtnud ka Peipsi-äärseist madalmaist meie tuntud luuletaja Juhan Liivgi? Tõsi küll, mitte kõik teatud ala loovad vaimud ei too täiel määral oma kodunurgaliõngu kaasa, selleks on vaja eeldusi, tundlikkust. On aga tõsiasi, et psüühilised eeldused ja olemasolevad miljööd, olgu Selleks loodus või selle rüpes kuju-
nenud inimesed, aimavad ikkagi selleks peagu ainuvõimaluse. ,
Igaüks meist kannab eneses minevikku, oma esivanemate verd ja seda miljööd, mis neid ja meid endid ümbritsenud. Kui läheme teistesse olukordadesse ja teistesse miljöödesse, kanname seda oma alateadvuses kaesas ja meenutame seda paratamatult,
Mulgimaa põhialade ürgorgudele ja küngastele järgnevad ääremaade madalalad ühes sinna tungiva põlislaanega. Kui kõneleme ja tajume mulke, siis tajume ikka neid, kes on põlisalalt. Mulk põlisalalt ei lähe heameelega põlislaande. Kuid need, kes on seal Vastemõisa läänepoolsed ääremail, need pole kartnud asumisraskusi põlislaaneski, Pärnumaa laanemaailmas kõneldakse heast maismaast, s. o. põllust, mis harva ikal- , J Öeldakse seejuures Mulgimaa põllsaladele, kus põhjavesi ei kipu põllule liiga tegema ja kus pinnaski pole nii heitlik kui seal kus palju-liivamaid,-ja kõneldakse pinnase suurest teras,-, agist. On arusaadav, et seal sus käis igatsus maismaa järele, kus elu õieks kergem, kui seal, kus külm põhjavesi pinnasele on nii lähedal.
Kui aastakümneid tagasi taheti saada snn rikast naist, siis sõideti Mulgimaale Nii oh siis Mulgimaa eriti tol ajal ihaldatud Ja oligi sLin siis kõik nagu pairem: mulk läks edasi, oli iseseisvam, jõukam, ja ka hariduses pääses varem haljale oksale kui mujal Mulgi talupoeglikust miljööst on tulnud palju haritlasi. Nende arV ei piirdu mitte ainult Mulgimaa territooriumiga, vaid neid on palju ka teistelt aladelt, kuhu mulgi perei a J U }? Seä Y äl J a rändasid, peamiselt mmdugi Tartumaalt See oli üldse aeg,.millaleest! haritlaskonnas oli suures ülekaalus Kouna-Eesti element.
Eesti Mets nr.8, August 1921
...Mulgimaal, mille rahwas rikkaks on saanud oma töö ja kokkuhoidmise tõttu, tarwitakse põletispuid ainult leiwategemiseks (maaoludes); ruume köetakse ja toite walmistakse, tarwitades hagu; selleks weetakse talwel talu õue ja laotakse suuri riitesse hagu, kus neid tarwiduse järele katki raiutakse, põhja Eestis tarwitakse hagusid wäikeste kubude näol, et neid kergem transporteerida. Head, kuiwad haod põlewad paremini, kui praeguse aja küttepuud, mis tihtipeale toored. Iseäranis peaks waesem rahwakiht rohkem hagu tarwitama, mis odawa hinnaga ehk koguni tasuta metsadest wälja antama peaks.
Wäljawalitud okaspuu-hagusid tarwitakse ka teede ehitamiseks, ja iseäranis heade tagajärjedega pehmel ja soosel pinnal: laotakse tubli kord hagu maha, weetakse mättaid, mulda ja kruusa peale, sillutakse ära ja odaw tee ajutiseks tarwitamiseks on walmis.
Wanal heal ajal, kui põldude ja heinamaade kraawitamine päewakorral oli, tarwitati Mulgimaal okaspuu hagusid sawitorude asemel: tuli palju odawam ja niisugusel kraamil on ka oma wastupidawus (20—30 a.). — Praegu, kus sawitorusid saadawal ei ole, ehk nende hind liig kõrge, mõni heinamaa ehk põllutükk kraawitamist aga tingimata nõuab, wõiks jällegi hagu tarwitada. Siis ehk leidub weel teisigi teesid hagude ärakasutamiseks. Aga neid otstarbeta häwitada, kordan weel kord, on rahwa wara raiskamine.
