Mulkide Selts
Seltsi eesmärk on koondada oma liikmeiks Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu kihelkondade mulgi päritoluga eesti soost liikmeid üle ilma, kelle esiisad on 1860. aastast seisnud nende kihelkondade valdade nimekirjas.
1990-2017 mulkide vanem Mulkide Seltsi Helme kihelkonna mulk Kaupo Ilmet.
Alates 2017 detsember on Mulkide Seltsi eesotsas vanemana Ene Saar, Paistu kihelkonna mulk (juured nii Helme kui Paistu kihelkonnas).
Mulkide Selts (MS) asutati Tallinnas 05.05.1934.a. Ohvitseride Keskkogu ruumides. Osavõtjaid oli Üle 400 s.h. Riigivanem K.Päts, kaitsevägede ülemjuhataja J.Laidoner ja Tallinna linnapea kindral J.Soots. Põhikirja sõnastasid J.Soots, A. Eckbaum, H.Perna, A.Asu, H.Kink, L.Nigol, A.Laos, E.Treufeldt, A.Joasalu. MS registreeriti 9.10.1934.a (nr.4463).
MS eesmärgid on tutvustada mulkide ajalugu, säilitada mulkide keelepruuki ja murret, kirjastada ajaloolist ja tänapäeva Mulgimaad tutvustavaid kirjutisi, tõsta ja hoida mulkide mainet Eestimaal ning levitada mulgi kultuuri, aidata kaasa Mulgimaa majanduse ja kultuuri arengule, edendada eestlaste rahvuslikke üritusi. Mulkide Selts Tallinnas suleti 06.08.1940 seoses NL okupatsiooniga.
MS taastati esialgu Kanadas, Torontos 1977. a ja 1990. a Viljandis. Tänapäeval ühendab MS Viljandi, Tartu ja Pärnu kogukonda ning Toronto ja Tallinna Mulkide Seltsi. MS viib läbi igal aastal kultuuri– ja kihelkonnapäevi. Annab alates 1936.a välja Mulkide Almanakki. “Kes sis muu mulkest piass kirjuteme kui mitte mulgid esi?” Nii kirjutas Mulkide Almanaki toimetaja L. Kahkra. Tänapäeval on almanakki toimetanud E.Nobel, E.Vääri, kujundas S. Väljal . 2004.a. anti välja mulgikeelne lugemik “Mulgi keelen ja meelen”. koostanud S.Väljal, L. Eelmäe, toimetaja E. Vääri. 2003. a.hakkas ilmuma ajaleht “Mulke Sõna”. MS on 242. liiget. MS vanemad: J.Soots, Ü.Ruubel, K.Ilmet.
Waba Maa. 31. oktoober 1934.
Mulkide „ühiskoda” Tall´nan. „Ku Tall´na linna pääl oll´ mu´du süümine”.
„Las sattap — saap põõnda” — ütleb pärismulk sarnase „koerailma” puhul, nagu oli eile õhtul, ja wiskab enese „jumala rahuga” sängule pikali ega mõtlegi minna wälja, kui pole just „roonu” käsk, wõi mõnda suuremat „rassakut”, olgu see siis matus, pulm wõi üldse midagi niisugust, kust on oodata „kõwa watsatäus ja tubli päätäus”. — „Ennemp wats rebenegu, ku hüwä ruuga üle jäägu” — see ju mulkide wana põhimõte. Kus sa siis wõid watsatäie küla pääle jätta!
Sestap eilegi õhtul Tallinnagi mulgid olidki platsis oma „märdiani õhtul” ja muidugi tegid puhta töö. Oli ju kutsegi nii weetlew ja isegi mulgilikult iseloomustaw. Lubati ju „käntsakas raswast anipraadi” ja egas mulk pole ju niisugune „ani”, kes seda enesele asjata öelda laseks.
Oh ei — kus juba raswane suutäis saadawal, seal mulk on ikka jaol! Sedaenam, et tawaliselt üks tõsine Mulgimaa mulk oma kodus hani waewalt sööbki — need wiiakse ju linnasakstele turgu. Mitte sellepärast, et hani mulgile ei maitseks — oh, just wastupidi! — , waid et mulgi arwates „kopik karmanin om iki änämp, ku ani aian.” Kus aga wõõras laud kutsub, noh — „sääl las' käwwä, egä katte kutsmist põle!”
On ju muidugi raske tõiwutada, kas just need põhimõtted kokku tõid Tallinna mulke, keda tõsine pärismulk õieti täismulkideks enam ei peagi, waid neid nimetab „äräkarand” mulkideks, nagu üldse kõiki linnamulkisid. Kuid teisest küljest oli kutses peale raswase hane siiski weel midagi ehtmulgilikult ahwatlewat. Nimelt see iseloomustaw lause: „Kutse, mis wõimaldab pääsu õhtule ja eelnimetatud toite tasuta, maksab kr. 1.50.” Mis on siis selles mulgilikku? Aga waat see toite tasuta! Kuigi mulk kunagi ei ütle toit, waid alati kas süük wõi ruug (roog), siis ometigi mulgi waim lööb siin kaugelmaalgi weel wälja selles, et sööki lubatakse tasuta. Nii see on Mulgimaalgi — „au ja uhkus massku mis massap, aga süwwä peap saama mu'du!”
Ja noh, kui juba „Tallna linna pääl on walla mu'du süümine,” kus siis mulk enam hoolib „koerailmast”! Ei aita — wana mulgi weri ei anna järele!
Aga mis ta nüüd oli see olemine siin wõõral maal. Ega ta ikka seda olnud, mis on Mulgimaal üks niisugune rassak! „Es ole iki seda süüki ega toda olemist!" — ütleks tõsimulk.
Wõi mis ongi see hani nende wesiste kapsastega, kui mulk hoopis rohkem lugu peab raswast „elisewast” paksust kapsa-tangupudrust sea tagumikuga, mis mõõdab oma 14 tolli pekk! Waat niisugune asi juba paneks mulgi suu wett jooksma. Wõi mis pakub mulgile kohwi-lörts, kui sinna kõrwale ei anta rüübata sulaselget piiritust, waid peab leppima igasuguste „diktustega” ja muu sarnase lahja kraamiga! Oleks siis, et antaks weel mesiwiinagi!
Hoopis ei mahu aga mulgi hingesse, et 150 sendiga oli kutsutud igaüks, kes aga ennast kuidagiwiisi mulgiks peab wõi teha saab, olgu siis isiklikult wõi naiste ja sugulaste-sugulaste kaudu, ühesõnaga — kutsutud olid kõik, kel terakenegi mulgi lõhna küljes ja 150 senti taskus.
„Om siss sii mõni kõrd?!" wangutab tõsine mulk pead. Wähe sellest, et ta linnamehi üldse tõsimulkideks ei tunnusta ja nad „ärakaranute” hulka arwab, nagu ta ka Põhja-Wiljandimaa mehi waid kesa- wõi ubamulkideks nimetab ja täismulgi wääriliseks ei pea! Asi on weelgi hullem! Sest kus sa lähed sellega, et kõik on ühesuguse õigusega ja sama hinnaga kutsutud! Waat see juba wihastab tõsimulki. — „Korrat, wai siss mea pea sauna-Jaaguga üten lawwan istma ja ütte rüüpi rüüpma!” — põrutaks kohe täismulk.
Jah, nii see on, et egas Mulgimaal ei ole seda demokraatlikku korda kunagi olnud, mis nüüd nagunii nässus on. Meie senine ühe koja süsteem on mulgile hoopis wõõras. Mulgimaal on igiwanast ajast saadik oma ülemkoda ja alamkoda olnud ning pererahwas ja töörahwas pole kunagi ühte lauda sööma mahtunud, rääkimata sellest, et „äärberi” ja sulasetare wahel ikka seisab tihe tarasaed!
Kus sa siis nüüd sellega, et igamees tuleb ja 150 sendi eest muudkui laristab, olgu ta siis kindral wõi kelner! Ei Mulgimaal niisugust kaupa oleks, seal on ikka ülemkoda oma lauas „saalin”, ja alamkoda omas — „taren”.
Ainult tantsupõrand oleks kõigile ühine, sest tantsitakse tõeliselt kojas — küünis wõi rehealuses ja pealegi igaüks tantsib ju omagu, nagu ütleb eht-mulgi laulgi:
„Mulk pastlaga, mulk wiisuga lööb tantsu oma Liisuga!”
Muidu aga päris tore asi see mulkide ühiskoda siin kaugel wõõral maal. On nagu segasem ja päris harras tunnegi rinnus, kui arwad, et nüüd nagu oleks tükikene kodumaad koos kes teab kus maailmanurgas. Ja egas selles mulgi härduses polegi midagi imestada, kui isegi mulgilaulik laulab:
„Üits einanutt ek kõrreke,
Ku kodunt siia kaugele
Lind noka otsan tuuss!”
Küllap aga on kadedaid, kes sarnases mulkide ühiskojas jumal-teab mis tonti näewad.
Wõi ehk tõsiseltki sellest mulkide ühiskojast peab saamagi see „plaanimajanduslik ülemkoda”, mis kord ilma jutumärkideta kirjutatakse. Sest kui sa siin mulkide ühiskojas ringi waatad, siis waimus nagu näed suure hulga neidsamaseid nägusid selles lootuste-ülemkojaski.
Mulk Mulgimaalt.
Kaja nr 19, 23.jaanuar 1934: Mulkide kooswiibimine Tallinnas.
Esmakordselt korraldasid Tallinnas wiibiwad mulgimaalased ühise koosviibimise laupäeva õhtul Seltskondlikes majas. Kooswiibimine kujunes ootamatult rohke osavõtuga. Külalisteraamatusse kogunes üle 250 nime. Koosviibimisest wõttiS osa riigivanem K. Päts, kelle ilmumist kaasmulgid tervitasid püstitõusmisega ja kiiduavaldustega.
Teistest üldtuntud mulgimaalasest olid kohal kindralid J. Laidoner ja J. S o o t s, kolonel L. Jakobson, kol.-leitn. A. Schworz, p.k. «Estonia" direktor K. Unt, konservatooriumi direktor prof. J. A w i k, Tartu panga direktor A. R e n n i t, end. Eesti panga direktor J. K i w isild, tööstur A. Tõnisson, riigitrükikoja juhataja Th. Kääri k, dir. J. Sonin, teedeministri abi K. J ü r g c n s o n ja ministeeriumi juhtivad ametnikud insenerid J. Sakleus, J. U-lk, J. Roosson, statistitabüroo direktor A. P u! l e r i t s ning peale nende rida adwokaate, ajakirjanikke, kunstnikke, lavategelasi, kaitseväelasi, ametnikke ja vabakutselisi. Naispere tuntud tegelasist olid kohal pr. Mari R a a m o t, pr. A. W a r m a, proua Mari M a r t i n s o n ja hulk noorema põlve esindajaid. Külalistele pidas huumoririkka kõne kindral J. S o o t s, kes selgitas mulgi mõistet ja Mulgimaa geograafiat nii, et saal aina rõkkas lõbusast naerust. Kiüdralihärra armas kinnitada võivat, et «mulgi" sõna tuleb araabia keelest, lus tema tähenduseks on «härra" wõj «käskija". Seda olewat üks Saksa professor välja uurinud. See seletus olevat ka tõenäoline, kui meeles pidada, et mulgid on olnud araablastega ühenduses Tänasilma jõe kaudu, nagu kinnitavad õp. WestrenDolli uurimused.
Mulgimaa piire on kaardil raske kindlaks määrata, kuid umbkaudu saab mulkide asumisala piiritleda isesuguste toitude lewimisega. Kõigepealt mulgi korbi tarwitamine on üheks tundemärgiks, mis näitab Mulgimaa piire. Ehtsa mulgi korbi pealine peab olema nii paks, et hammustades jääb nina jälg kohupiimasse. Ka kama on tüübiline Mulgimaa toit, kuid nüüd on suur kamawabrik asutatud Põltsamaale, kust toda toitu levitatakse üle riigi ja seega aetakse Mulgimaa piirid segi.
Kooswiibimist kaunistasid ettekannetega mitmed kaasmulgid. Pr. T o i-P u s k a r ja Jaan Willard «Estonia" teatrist ning hra Unt konservatooriumist esitasid soololaule, Peeter Elias esines tshellol ning prl. E, Riiner wiiulil.
Lõbusas meeleolus kestis kodune kooswiibimine kuni hommilutundideni. Järgmise kokkutuleku korraldajaks waliti wiieliikmeline toimkond. Seekordne kooswiibimine kutsuti kokku nooremate mulkide algatusel.
