Väikesest Emajõest...
Rahva seas liikus vanasti jutt, mis kõneles Mulgimaa piiriks oleva Väikesest Emajõest ja mulgist: Kui mulk hakanud üle jõe ujuma ja uppunud, olla see õnnetus.
Aga kui mulk jõudnud üle jõe Tartumaale, olla see olnud katastroof - sest siis ta ostnud sealtkandi kõik viljakandvad põllud ära!
Pulmareis..
Võtnud Helme mulk omale naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu oli kostunud kuuldused peenest kombest – et noorpaarid käivad pulmareisil.
Otsustatigi minna pulmareisile pealinna. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi!
Folklorist Matthias Johann Eisen Toomemäest ja mulkidest...
on üles kirjutanud järgmise loo iseteadlikest mulkidest:
“Tartlane kõndinud Tartu Toomemäel ja vaadanud kiriku varemeid. Ütelnud viimaks: “Kes küll niisuguse toreda ehituse on ehitanud?” Mulk seisnud seal lähedal, kuulnud ja ütlenud: “Mida seal teada! Eks ikka mulk. Me ju kõikjal esimesed!”
Tite sünd...
Mulgi suuren talun ootsive kik latse sündü. Siss tulligi kätte aig, ku laits akkas sannan äält tegeme.
Peremiis juuss sanna manu ja kai ka oma esiklast. Tulli siss ussest vällä ja nägu olli nalla täüs. Sulane küsümä: „Mikeperäst
Sa nii rõõmusted?” − „Tallu sünds ju ehtne mulgi peremiis,” kost peremiis.
„Kost sa sedä aru said, et mulgi peremiis?” küsk suläne. „Noh, tal ollive mõlepe kämbla rusikan,“ vastas peremiis.
Piksele..
“Pikne lõi suure puu maha. Mulk ütleb: “Jah, jõudu sul om, aga raha Siul ei ole.”
"Mulgimaa rahva naljadel on lopsakust ja rammusust: ei kardeta piinlikkust ja julgetakse mängida piiridega," arvab Paavo Piik, üks naljapeo "Tallinn Comedy Festival" korraldajaist.
Kellele ma ääle annass?
August Kitzberg 1926
Sakala 03.10. 1925 nr 115
Mulk "siidipoes".
Mulk sõitis Wiljandi. Muuseas astus ta sisse ka ühte peenemasse kauplusesse ehk nagu neid wanasti nimetati - siidi poodi. Poes letil suur kangas kallist kalewit. Mulk waatab, silub seda ja pärib müüjalt: "Mes küünar massab kah?" See wastab pahaselt: "Wiis rubla küünar; mis sa pärid, ega sinust ostjat ikka ei saa". Mulk waatab upsakale müüjale kord põlglikult otsa ja lausub ükskõikselt: "Mõõda kaits küünart jalarätte jaos ..."
Mulgi kama.
Mulk ei saa kamata kuskil läbi. Kui kuskile sõidab, ikka kotiga kama kaasas. Kord talwel sõidab mulk põiki üle Wõrtsjärwe. Teel tuleb himu kama järele. Näeb augu jääs, kus lahtine wesi. Wõtab kama ja puistab jääauku, piitsawarrega hoolega segades, siis võtab lusika ja helbib hoolega Ise kiidab: „Peris ää, kui üle ulga aja jälle kama saab". Ta ei olnud õhtust, mil viimast korda kama helpis, hommikuni söönud . . .
Mulk kohwikus.
Möödunud aastasaja lõpikul, ühe laulupidu puhul on Tarwastu mulk Tartus ja astub sisse ka kohvikusse Näeb kuidas sääl pea kõik maasikaid söövad. Wiimaks küsib ettekandjalt, kes maasikad taldrikutega kandikul temast mööda läheb : „Mes ports massab?" See wastab kärsitult: "Sina neid ei söö; taldriku täis maksab üks rubla!" Mulk kutsub ajalehemüüja poisikese, asetab selle laua äärde istuma, wiskab wiis rubla ettekandjale ja hüüab: "Wiis taldrikutäit sellele sääl" ja näitab poisikese pääle. Ise astub kohvikust wälja ja wirutab ukse põrinal kinni ning pomiseb: "Näljawares...". . K. S.
Sakala nr 115, 3. ooktoober 1925 Mulgi nalju
Mulk sõitis Wiljandi. Muuseas astus ta fiese ka ühte peenemasse kauplusesse ehk nagu neid vanasti nimetati siidipoodi. Poes letil suur kanga kallist kalewit. Mulk vaatab, silub seda ja pärib müüjalt: "Mes küünar massab kah?" See vastab pahaselt: .Wiis rubla küünar; mis sa pärid, ega sinust ostjat ikka ei saa". Mulk waatab upsakale müüjale kord põlglikult otsa ja lausub ükskõikselt: .Mõõda taits küünart jalarätte jaos ..
x
Mulk ei saa kamata kuskil läbi. Kui kuskile sõidab, ikka kossiga kama kaasas. Kord talvel sõidab mulk põiki üle Wõrtsjärwe. Teel tuleb himu kama järele. Näeb augu jääs, kus lahtine vest. Wõtab kama ja puistad jääauku, piitsavarrega hoolega segades, siis võtab lusika ja helbib hoolega Ise ütlep: „Peris ää, kui üle ulga aja jälle kama saab!". Ta ei olnud õhtust, mil viimast korda kama helpis, hommikuni söönud . . .
x
Mulk kohwikus.
Möödunud aastasaja lõpikul, ühe laulupidu puhul on Tarvastu mulk Tartus ja astub sisse ka kohvikusse. Näeb kuidas sääl pea kõik maasikaid söövad. viimaks küsib ettekandjalt, kes maasikad taldrikutega kandikul temast mööda lähed : „Mes ports massab?" See vastab kärsitult: .Sina neid ei söö; taldriku täis maksab üks rublat' Mulk kutsub ajalehemüüja poisikese, asetab selle laua äärde istuma, wiskab wiis rubla ettekandjale ja hüüab: .Wiis taldrikutäit sellele sääl" ja näitab poisikese pääle. Ise astub kohvikust välja ja virutab ukse põrinal kinni ning pomiseb: . .
Esmaspäev: piltidega nädalleht, 20 mai 1939
Rändtsirkusega läbi kodumaa. Suurlaadad kaovad, kuid palagan jääb edasi laada „naelaks".
...Erietendus abjaka hobusele.
Abjas leidus jälle niisugune kange mulk, kes laskis oma hobusele korraldada erietenduse. Kui etendus rahwale oli juba läbi ja artistid tahtsid minna koju, sõitis telgi ette keegi tüüpiline mulk ja küsis: „Palju te wõttas, kui näitate mu täku Millale tsirkust?” Olles arwamisel, et mees teeb nalja, wastati: „Kolm tuhat marka”. „Lääb walla”, kostis kange abjakas, ladus raha peo peale, tõi hobuse seisukohalatrisse, ise aga istus esimesse ritta ja etendus algas. Kui see oli läbi, hüüdis mees hobuse poole: „Nägid nüüd, korrat, mes ilman tettas. Opi, korrat, ja tii molle ka sellega raha!” ...
Läänlane viiakse Mulgimaale heina tegema.
Õhtul ütles peremees läänlasele: "Võta reha ja vikati, pane vankrisse, sõida een heinamaale, me teised tuleme homme perrä!"
Läänlane võtab ühe reha ja ühe vikati, sõidab ees heinamaale mitme versta kaugusele.
Teisel hommikul peremees viie, kuue heinalisega järel. Lähevad läänlaselt vikatid küsima. Sel kõigest üks vikat ja reha kaasas.
Peremees kurjustama: "Eks sa lurjus kuulnud, et ma ütlesin: oota reha ja vikati kaasa! Sa oled kõigest ühe reha ja vikati võtnud!"
"Just nii, peremees! Tegin, kudas kästi."
"Käskisin sind ometi iga töölise jaoks kaasa võtta!"
"Mõtlesid vist. Saagu neist mulkidest see, teine aru! Neil oma keel! Mõtlevad seda, räägivad teist. Käsivad reha ja vikati kaasa võtta, aga mõtlevad palju rehasid ja vikatid."
Allikas: Eisen, Eesti naljad