Mulgi kirjandus ja muusika

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru

Jaan Rannap

Agu Sihvka annab aru

168 lk

ERRs

ISBN: 9789949550753

Pegasus 2015 (mitmes kordustrükk)

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluva raamatu „Agu Sihvka annab aru” uustrükk on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade täielik kogu, milles on nii kolmes eelmises väljaandes kui ka kogumikus „Koolilood” ilmunud lood, samuti varem avaldamata lugu „Kuidas ma purustasin koolilõuna vitamiinirikkuse lootuse”. Lisaks kahekümnele Agu Sihvka seletuskirjale on raamatu kaante vahel ka neli Edgar Valteri koomiksit, kolm neist on varem avaldatud kogumikus „Koolilood”, üks – „Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut” – ilmub esimest korda.

Kohtumisel lugejatega Abjas tõdes kirjanik Rannap, et ikka on päritud, kas Agu Sihvka ja Salu Juhani juhtumised on tema endaga aset leidnud. «Abjast on minu raamatutes päris palju. On palju pisiasju, mida praegu enam ei avasta, aga minu kaasaegsed ilmselt teavad neid hästi,» kergitas kirjanik saladuse loori.

Õnnetust kelgusõidust sündis jutt

Lahkelt rääkis ta loo, mis on temaga juhtunud ja mis ilmselt tuleb Agu Sihvka juhtumistest kangesti tuttav ette.

Kui Jaan Rannap läks Abja kooli, otsis ta esimesena üles puhkpilliorkestri juhi, sest tema suur unistus oli sinna mängima saada. Pornuse koolis oli teda liiga pisikeseks peetud ning pilligi polnud anda. Orkestrijuht pakkus poisile tuubat. See oli küll kolkida saanud ja loperguseks läinud ning ka vask oli tuhmiks tõmbunud, kuid klahvistik õnneks töötas.

Poiss võttis pilli vastu ja hakkas hoolega harjutama, varsti kuulus orkestrissegi. «Ega bassil olnud suurt muud mängida kui takti algul või lõpul teha törts või paar. Olin enne mänginud mandoliini ning oskasin nooti lugeda,» meenutas Rannap.

Puhkpilli peab kogu aeg harjutama, muidu huuled pikema mängimise peale nõrkevad. Nii vedaski mängumees pasunat koju Hallistesse ja proovide ajaks Apja. Pisike poiss nägi sellega kõvasti vaeva. Kui lumi maha tuli, sõitis ta Hallistest Apja tõukekelguga, pill nööriga istme külge seotud.

Ükskord proovist koju sõites jõudis poiss Kariste käänulisel teel järele hobusemehele. «Mõtlesin, et vaat kui tore, siit edasi saan priiküüdiga, ning sidusin nööri lehvsõlmega ree külge,» jutustas kirjanik.

Kui mäest oli üles saadud, tuli tasane tee, aga hobune käis ikka sammu. Poiss imestas, miks loom jooksma ei hakka. Hobusemees oli magama jäänud ja ohjadki olid käest libisenud. Kelgul külitava pasuna huulik aga ulatus poisile täpselt suu kõrgusele.

«Huvitav, kui pasunat puhuda, kas hobune hakkaks kiiremini liigutama...» mõtles poiss ning tõmbas kopsud kõvasti õhku täis, sest bassi ei saa vaikselt puhuda, külmas õhus pealegi.

«Kui käis törtsatus, ei, see oli pigem röögatus, tõmbas hobune jalad kõhu alt välja ja hakkas lõhkuma. Ma ei saanud nööri lahti tõmmata, pidin hoidma kramplikult kinni, sest hobune läks tohutu galopiga,» kirjeldas kirjanik meeletut teekonda.

Võib-olla oleks hobune väsimiseni galopeerinud, aga õnnetuseks tuli tema kodutee nurk. Nii kui hobune täisnurkse kurvi võttis, käis kelk külili ja poiss pikali, aga nöör lahti ei tulnud ning nii põrkas kelk koos pasunaga mööda kõvaks sõidetud lumist teed.

Lugu lõppes sellega, et poiss korjas täie häälega nuttes teelt kelguosi ja pasunajuppe. Pasun sai vähe kannatada — see oli kolmeks tükiks —, aga kelgust olid alles vaid jalased. Nii läks ta linta-lonta koju, jalased nööriga järel ja pasunatükid kaenlas. Meistrimees küll lohutas, et kõike annab parandada ja kui suurt pasunat tükkidest teha ei saa, siis ühe väiksema ikka.

«No see oli udujutt, ei saanud sellest