Abja linavabriku hoonetekompleks
Abja linavabriku hooned ehitati aastatel 1913-1914. Kooost tootmishoonete rajamisega ehitati ka kontorihoone ja rida abihooneid.
Abja linavabrik, esimene soojaveeleotamisega linavabrik Tsaari-Venemaal, tegutses aastatel 1914–90, peamine tegevusala oli linavarte töötlemine ja värnitsa valmistamine.
Linakasvatus oli juba 19. sajandil saanud Mulgimaa arengu ja jõukuse aluseks. 1913 asutasid Halliste ja Karksi põllumehed Halliste Linaharimise Ühisuse (1918 muudeti osaühisuseks, 1926 nimetati Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuseks) ning otsustasid tsaarivalitsuse rahalisel toel rajada linavabriku. Ühisuse ja vabriku rajamise eestvedaja oli Mats Kissa, kes 1911. aastal oli lõpetanud Riia Polütehnikumi tehnoloogiainsenerina. Linavabrik ehitati 1913–14, koos tootmiskorpusega ehitati ka kontorihoone ning mitmed abihooned, sealhulgas töökoja hoone ning linaseemnete ladu. Esimene toodang valmis 1914, kuid edasine areng peatus seoses Esimese maailmasõja puhkemisega. 1919 algas vabriku hoogne laienemine, rajati jahuveski ning värnitsaosakond, 1920 valmis lauavabrik. 1923 osteti senise 135 hj aurukatla asemele uus 275 hj aurukatel. Samal aastal laiendati ka värnitsaosakonda: linaseemnete pressimise osakonnale ehitatati juurde linaseemnete ekstraheerimise osakond. 1935. aastal oli vabrikus 50 töölist.
Kiire areng toimus kõrgete protsentidega laenude abil, mistõttu sattus vabriku peatselt raskesse rahalisse seisu. Olukorda halvendas veelgi 1925. aasta suur põleng ja 1935 tulekahju, milles hävis katlamaja sisseseade. 1930. aastate majanduskriisi ajal kaotasid mitmed ühisuse liikmed, ümberkaudsed taluomanikud, oma investeeringu. Nii vabriku ärilist poolt kui tootmistegevust juhtis Mats Kissa, kes kuni ettevõtte natsionaliseerimiseni 1940. aastal oli vabriku direktor ja suuremaid aktsionäre.
Nõukogude ajal jätkas tegevus linavabrikuna, seda mitme erineva nime all: Abja Toorlinavabrik ja Tööstuskombinaat (1944–46), Abja Toorlinavabrik (1946–71). 1971 moodustati tootmiskoondis Lina ja Abja toorlinavabrik muudeti selle tsehhiks, 1977–88 kandis nime tootmiskoondis Lina Abja Linavabrik. 1976-78 tehti mitmeid ümberehitusi, laiendati tootmist ja lisati vabrikule mitmeid arhitektuurselt väheväärtuslikke suuremahulisi juurdeehitisi. 1990 lõppes vabrikus tootmine.
Linavabriku arhitektuur
Abja linavabriku hoonete uus elu 21.sajandil (esitlus)
Abja linavabriku algne kompleks koosnes mitmetest üksteise külge ehitatud tootmishoonetest: katlamaja, linaropsimise ja -leotamise osakonnad, värnitsaosakond. Valdavalt oli tegemist ühekordsete viilkatustega hoonetega, mille hulgast tõusis esile ümbritsevatest hoonetest kõrgem katlamaja. Tootmishooneid ümbritsesid abihooned: kontorihoone, töökojadlaod, saeveski jne. Vabriku sissesõidu ees on ühekorruseline riskülikulise põhiplaaniga historitsistlik tellistest kontorihoone. Vabrikuhoonete sisemist lahendust muudeti pidevalt 1920. ja 1930. aastate laiendamiste ning juurdeehituste käigus ning 1970. aastate põhjaliku rekonstrueerimise tulemusena. 2011 ning 2012 lammutati suurem osa linavabriku tootmiskorpusest, tänaseks on alles korsten ning osa ajaloolisest katlamajast. Rahuldavas seisukorras on ehitusaegsel kujul säilinud kontorihoone, ehitusaegses mahus on 2010–11 rekonstrueeritud endine linaseemnete ladu ning 2012 töökoja hoone (kohandatud korteriteks).
Vabriku taga paikneb omaniku villa nn Inseneri loss. 1922–24 ehitatud hoone arhitekt oli Heerwagen Münchenist, hoone ehitasid saksa töölised. Kõrge kivikatusega hoone on elavalt liigendatud, nurgad dekoreeritud sõõrmotiividega (sarnast motiivi võib ümbruskonna majadel veel näha). Esimesel korrusel olid kabinet, elutuba, kaks saali, veranda ja söögituba ning kolm magamistuba, teisel korrusel kaks külalistetuba, peosaal ja teenijatoad. Saalides oli pähklipuumustriga tammeparkett. Elutoas tammepuust lagi, muud laed olid kaunistatud kipsornamentidega. Kamin oli kaetud Meissneri portselanist kividega ja fuajee laes oli kasutatud klaasi. Maja juurde kuulus garaaž autojuhikorteriga ja prantsuse stiilis aed (EE).
