Kävardi talu
Elumaja on projekteeritud 1936. aastal Berni arhitekti Hans Streitil poolt. Valminud 1937. aastal, pilt on aastast 1938.
Vana-Kariste kroonumõisale kuulunud 120-hektarise talu ostis 1884 Baltimaade Riigivara Valitsuselt 2175 hõberubla eest Hendrik Kevard (ka Kevart v Kävart). 1908 ostis talu oksjonilt 10 643 rbl eest endale talupoeg Aleksander Roger. Kui vanaperemees 1924 suri, pärisid talu tema pojad Oskar ja Alfred.
1935 ostis Oskarilt mõttelise poole ära Šveitsi kodanik Hilda Heuberger-Kapsta (EAA 3760.3.2797).
1940. aasta suvel talu sundvõõrandati. 1946 loodi Kävardil Abja Invaliidide Kodu koos abimajandiga Kävardi. Hiljem kandis ta nime Abja Internaatkodu (1981), Vana-Kariste Internaatkodu (1983), Vana-Kariste Hooldekodu (1992).
Kui talu 1997 pärijaile tagastati, kolis asutus Kävardilt välja. Hoone on olnud kasutusel suvekoduna.
Kävardi kuulub Leida Kapsta-Wüthrichi vanema õe Hilda Kapsta-Heubergeri tütrele Heidile.
Kävardi oli enne sõda isemajandav ettevõte, kus leidis tööd seitse inimest. Koristustöödeks võeti juurde abilisi.
1939. aasta suvel põllumajandusloenduse ajal täidetud talundilehelt on võimalik jälgida majapidamise seisu täpselt üks aasta enne sundvõõrandamist.
Ajaloolise dokumendi koopia on Max Wüthrichi kokku pandud kroonika üks lisasid. Selles on kirjas talu isikkoosseis, külvipindade suurus, loomade tõud, põllutööriistade margid, kasutatavad väetised ja tagavarad.
Kui 1940. aasta 23. juulil Kävardi valdused natsionaliseeriti, lahkus selle perenaine Greta Kapsta ööpimeduses kiiruga kokku kahmatud varanatukesega talust ja põgenes oma poja Hansu juurde Sürgaverre.
Ta mees Peet Kapsta oli surnud 1922., esimene poeg Osvald 1931. aastal. Tütred Hilda ja Leida olid aga ometi kaitstud, sest mõlemad viibisid sel ajal juba Šveitsis.
