Taagepera loss
Esimesed teated Taagepera mõisast (saksa k Wagenküll) pärinevad 16. sajandist. 17. sajandi algul kuulus mõis von Rehbinderitele. 1674. aastal omandasid mõisa von Stackelbergid, kelle kätte jäi see 18. sajandi lõpuni. Sealt pärineb eesti keelde mugandatuna ka mõisa eestikeelne nimi, samal ajal kui saksakeelse nimena jäi käibele vana eestikeelne kohanimi (Vaoküla).
1819 sai pankrotti mineva mõisa omanikuks kreisipealik ja Riidaja mõisnik Bernhard Heinrich von Stryk (1746–1829), kes oli 1782. aastast abielus Friedrich Joachim von Oettingeni õe Anna Elisabeth von Oettingeniga (1763–1825). 1822 andis tema mõisa omakorda üle oma pojale Magnus von Strykile (1795–1827). Temalt päris mõisa ainus poeg ja pärija Bernhard von Stryk (1827–1912), kes omakorda 1909. aastal kinkis 370 000 rubla väärt mõisa oma pojale Hugo von Strykile (1860–1941).
Hugo von Stryki ja tema 1896. aastal Taageperal sündinud poja Percy von Stryki kätte jäi mõis 1919. aasta maareformini.
20. sajandi algul alustati Taageperas Eesti ühe esinduslikuma ja suursugusema juugendlossi ehitamist. Hoone projekti autoriks oli arhitekt Otto Wildau, kes on projekteerinud ka lähedal asuvate Holdre mõisa ja Karki mõisa peahooned (viimane asub Läti aladel ja on kaasajal varemeis).
Väga liigendatud ja sopilise hoone fassaadi ilmestavad kaks hiigelsuurt viilu. Parempoolses nurgas paikneb sihvakas ümar läänetorn, mis ulatub 40 meetri kõrgusele. Mõisahoone suursugusust võimendab selle paiknemine kõrge künka tipus. Hoone katus oli algselt kaetud kiltkiviga. Kaasajal on hoonel plekk-katus, kuid algne kiltkivi on säilinud kahes juugendlikus väravaehitises.
