Paistu naiste kasukad
Veel 19. sajandi lõpus oli meie kliimas talvisel ajal valdav ülerõivas rukkijahuga valgeks pargitud lammanahkakasukas (Kodavere, ERM KV 237: 84) ehk lambanahkne kasukas. Kasuk oli ja on külma ilma rõõvas. Olema pidi neid vähemalt kaks. Üks puhas ja teine töökasuk. Kui töökasuk nii ära lõppes, et paigata ka enam ei saanud, võeti kirikukasuk igasspäevass. (Nõo, ERM KV 463: 50)
Kiriku- ehk pühapäevakasukad olid enamjaolt värviliste nahk- ja tekstiilkaunistustega ja nende lõiked sarnanesid vastava piirkonna pikk-kuubedega. Rikkalikult kaunistatud kasukat sai endale lubata vaid jõukam rahvas. Sageli saadi esimene kaunistustega kasukas pulmadeks.
Kasukate kaunistamine on piirkonniti väga erinev olnud. Peamiselt on neid kaunistatud värviliste ilma karvata naharibade ehk liignahkadega, millega kaeti kasuka õmblused ja ääred. Mõnes paigas nimetati selliseid kasukaid rihmadega kasukas. Väga levinud kaunistusdetailiks olid veel puhud – orava-, rebase-, hundi- või mõnest muust paremast karusnahast ääred, mis jäeti kasukaserva alt välja paistma. Puhud olid hõlmadel, varrukasuudes, kaela ümber, allservas ja puusalappidel (Made Uus).
Kõige uhkemateks võib nimetada Paistu khk naistekasukaid – kasuk, kassk, mis kaunistati punaste ja mustade või tumeroheliste liignahkade ja pika karvaga puhkudega. Erilist tähelepanu pöörati hõlmade rihmadele. Kasuka esikinnise juures ja küljelõhandikes olid ilusad värvilised võrelid. Kõigile Paistu naistekasukatele on omane ka erivärvilistest nahksugadest põimetis (I. Manninen, Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927: 211), millega on kaetud nii külje- kui õlaõmblused, sageli ka krae. Väga silmatorkavad on ka selliste kasukate puusakaunistused.
