Helme kihelkonna ajaloost
Helme kihelkond hõlmas Valga- ja Viljandimaal nüüdse Helme, Hummuli ja Põdrala valla ala, Tõrva linna ning Kärstna ümbruse (Tarvastu vald) ja Omuli (eesti keeles ka Hoomuli, Oomuli; Põhja-Lätis).
Helme kuulus varemalt Sakala muinasmaakonda, aastast 1224 Liivi ordule.
Muinaslinnustest oli Helme kihelkonna alal Tõrva Tantsumägi, võib-olla oli linnus ka arvatavasti 14. sajandi I poolel ehitatud Helme ordulinnuse asukohal.
Helme kohta puuduvad kindlamad andmed, kuid võib arvata, et samal mäekünkal võis kunagi seista ka muinaslinn. Arvatakse et Helme ja Karksi ongi need kaks Sakalamaa kantsi, keda Kaupo Läti Henriku järele aastal 1211 ära põletas, keda sel ajal Ovele ja Purke nimetati.
Kirikukihelkonnaks sai Helme arvatavasti 13. sajandil (esmamainimine 1329).
Kokku elab endise Helme kihelkonna territooriumil elik neljas omavalitsuses täna kokku ca 6600 inimest.
Helme kihelkond on tuntud ärkamisaja silmapaistvate tegelaste poolest, Eesti Kirjameeste Seltsi asutajatega, Kreutzwaldi ja Koidula käimisega Helmes, silmapaistvate kirjanike ja kirjandusteadlastega.
Helmet tuntakse Lõuna-Mulgimaana, mille pealinnaks on Tõrva (Eduard Vääri). Nende Eduard Vääri sõnade tõttu võiks just Väärit pidada üheks Lõuna-Mulgimaa mõiste kasutuselevõtjaks.
Liivi sõjas jäi Helme linnus imekombel puutumata, kuigi samas lähikonnas toimus 1560. aastal otsustav Härgmäe lahing, mida loetakse Liivi ordu lõpuks (ja vahel koguni keskaja lõpuks Vana-Liivimaal, sh Eestis).
Saatus soosis linnust ka Rootsi-Poola sõdade ajal 1600–20ndatel aastatel, mis mitmeid muid Lõuna-Eesti piirkondi laastas. Stefan Bathory valitsemise ajal kuulus linnus vendadele Stanislaus ja Peter Nonhardile.
1624. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf linnuse koos ümber asuvate mõisadega Liivimaa kindralkuberneri ametis olnud krahv Jakob De la Gardiele.
Helme linnus hävis 1658, mil oli käimas Vene-Rootsi sõda ning rootslastel ei olnud jõudu, et linnust kaitsta. Rootslased lasid linnuse õhku ning taganesid.
Paarsada aastat tagasi oli linnusest alles veel suur osa müüre üsna korralike aknaavadetega, kuid varemed on pidevalt lagunenud ning tasapisi kokku varisenud. Kui võrrelda praegu allesolevaid üksikuid müüritulpi näiteks 20. sajandi alguse fotodega, siis võib öelda, et linnusest on täna alles üsna vähe. Linnusevaremed on võsast välja puhastatud ning maanteelt vaadeldavana üsnagi atraktiivseks tehtud. Linnusemüüre konserveeritakse.
Asehalduskorra ajal 1783–1796 moodustati Pärnu kreisi kirdepoolsetest kihelkondadest Viljandi kreis ja Pärnu kreisist eraldati mitu kihelkonda. 1797. aastal asehalduskorra likvideerimisel kujunenes Pärnu-Viljandi kaksikmaakond, mille alad olid jaotatud kaheks sillakohtu piirkonnaks. Viljandi kreis eraldati taas 1888. aastal. Sellest kõigest tulenevalt kuulus Helme kihelkond 1621-1888 Pärnumaa, 1888-1920 Viljandimaa koosseisu (Eesti Entsüklopeedia). Aastast 1920 Valgamaale. Valga maakond moodustati enam-vähem tänapäevasel kujul 6. septembril 1920, mil Vabadussõja kulg ja kujunenud olukord nõudsid Valga kui tähtsa keskuse eraldamist teistest maakondadest.
Helme nimi on ajalooürikutesse kirja pandud juba 1329. aastal. Saksa sõna der Helm tähendab raudkübarat või kiivrit. Tol ajal oli Helmes orduloss, mis ehitati 1261. aastal, olles kindlaks "peavarjuks" ordurüütlitele. Võib ainult arvata, et sellest on tuletatud Helme kohanimi.
Talude päriseksostmine algas 1857 ja lõppes põhiliselt 1870. aastail. Rahvuslikus liikumises osalesid helmelased elavalt.
1870. aastail tekkinud Tõrva asula sai 1921 aleviks ja 1927 linnaks. Valga maakonna moodustamisel 1920/21 jäid Kärstna ja Põdrala Viljandimaa koosseisu, muud Helme kihelkonna vallad ühendati Valgamaaga.
Ajaloolisi pöördepunkte Helme nime päritolu kohta on teada kaks versiooni. Helmes asub allikas, millel usuti olevat eriline tervendav toime. Selle eest pidid aga naised allikale helmeid ohverdama. Teise versiooni kohaselt on paik oma nime saanud saksakeelsest sõnast der Helm, mis tähendab kiivrit ja just seda Helme mäed oma kujult meenutavad (Arvo Lasting, 2009).
1392. a septembris toimus arvatavasti kiriku lähedal lahing leedu Suurvürstiriigi ja sakslaste Liivimaa Ordu vahel.
1702. a juulis toimus Põhjasõja-aegne Hummuli lahing, mille käigus venelased purustasid rootslaste väe. Aastail 1918–1919 peeti Helmemail Eesti Vabadussõja ja 1944. a Teise maailmasõja lahinguid.
Helme koguduse esimese õpetajana on kirjalikes allikates (1629) nimetatud Christoph Detri nime. Esimene eestlasest õpetaja oli aastail 1900–1914 Georg Koik. Pärast sõda asus kogudust teenima Valter Vaasa (1948–1996). Alates 1999. aastast teenib Helme kogudust õpetaja Arvo Lasting.
Helme kihelkond kuulus Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil jõukamate kihelkondade hulka Eestimaal. 19. sajandi teisel poolel tekkis Helme kihelkonda ohtralt jõukaid päristalusid, mis etendasid majanduselus määravat rolli ka 1930. aastail.
Kersti Lust, Tuna 2015 nr 4: Kas Eestis osteti päriseks oma esivanemate talud? Taluperemeeste vahetumisest 1840–1889
Tõrva algkooli juhataja, hilisem legendaarne Viljandi linnapea August Marfeldt-Maramaa:„(Paljud Helme talud paistavad möödaminejale silma kui väikesed mõisad: elumaja rehest lahus, akendega ja korstnatega karjalaut, kivist tall, elumaja juures vilja- ja marjaaed, akende all lillepeenrad; õue ümber ilupuud; elumajas ei puudu valgust ja ruumi; leidub ka puhas tuba ehk saal pehme mööbliga või vähemalt sohva lauaga, kus külalisi vastu võetakse, seinad on värvitud või paberiga üle löödud, peegel ja pildid ripuvad seintel, lilled akendel, põrmanduriided maas; valged, puhtad aknaeesriided meelitavad sisse astuma.
Riides käiakse pühapäeviti ja pidudel herraste-viisi, süüakse hästi, liha, heeringas, või, kohv ja tee on igapäevased söögid ja joogid, sõiduriistadeks on vedruvanker ja kõrge päraga raudkodaratega saan, halvemal juhul vedrukastiga vanker ja kõrge päraga regi. Sõidu tarvis peetakse üks hobune teistest parem ja siledam." . Marfeldt 1911: 314).
Helme kihelkonna kirikud
Helme Maarja kirik on ehitatud arvatavasti juba 13. saj, esimesest hoonest pole aga midagi säilinud. Taas ehitati pühakoda 14. saj. See sai ilmselt Liivi sõjas kannatada, sest 1613. ja 1640. a seisis ta varemetes. 1674 on kirik taastatud. 1702. a pärast Hummuli lahingut põletasid venelased kiriku. 18. saj keskel jumalakoda taastati (Arvo Lasting, 2009).
Viimati on Helme Maarja kirik purustatud 1944. a sügislahingutes. Esmalt kasutasid sakslased kiriku torni oma kahuritule juhtimiseks ja venelased püüdsid torni hävitada. Mõni päev hiljem võtsid kirikutorni oma valdusesse punaarmeelased ning sakslased pommitasid kiriku suunas. Nende võimas sõjatehnika suutis pühakoja purustada.
Koguduse sooviks on varemed konserveerida ja kasutada vabaõhukirikuna. Praegu kogunetakse igal aastal 15. augustil maarjapäeva jumalateenistusele kirikuvaremete juurde parki.
Issanda Ihu kabel paikneb Maarja kirikust 500 m lõuna pool. Ehitatud on see ilmselt hilisel keskajal. Siin kirikus käinud eestlased, kuna suur Maarja kirik olnud sakslaste kasutuses. Kui suur kirik 17. ja 18. saj varemeis oli, käisid kõik kabelis. Issanda Ihu kabel süttis ja hävis 1744. a välgust.
Helme kirik, endine vennastekoguduse palvemaja, on ehitatud 1847. Hoone sai 1918.–1919. a kannatada, tehti korda ja taaspühitseti 1928. a. 1944. aastast toimuvad Helme kirikus igapühapäevased luterlikud jumalateenistused ja siin asub ka Helme koguduse kantselei.
Tõrva kirik on ehitatud 1905 tsaari venestamispoliitika ajal Mulgimaa kauneimaks õigeusu kirikuks. Helme - Tõrva apostliku õigeusu Kristuse sündimise kogudus loodi 19. saj. Kogudus hakkas 20. saj kiiresti kahanema. 1944 sai kirik kannatada ja kogudus lõpetas oma tegevuse. Kirikuhoone taastati 1986–1990. Nüüd toimuvad Tõrva kirik-kammersaalis üritused ja jumalateenistused koostöös linnaga.
Riidaja Gerdruta kabeli lasi ehitada (aastail 1777–1864) mõisaproua Gerdruta von Stryk oma varalahkunud tütrele Louise Hedvigile. Kabeli ümber rajati mõisapere kalmistu. 20. saj jäi kabel hooletusse. Von Strykkide pere taastas hoone 2001. aastaks ja nüüd toimuvad siin jumalateenistused kord kuus.
Gertrud on meremeeste, kangrute ja pidalitõbiste kaitsepühak ja tema nimepäeva peetakse 17. märtsil.
Taagepera Jaani kiriku lasi ehitada mõisnik von Stackelberg 1674. a. Algselt oli tegemist Helme koguduse abikirikuga. Iseseisev Taagepera kogudus loodi 1928, kuid jumalateenistusi on siin pidanud ikka Helme koguduse õpetajad ja köstrid. Praegu toimuvad jumalateenistused kaks korda kuus.
