Mulk muigab

Mulgi nalju ajalehen"Sakala"

Sakala nr 115, 3. ooktoober 1925 Mulgi nalju

Mulk sõitis Wiljandi. Muuseas astus ta fiese ka ühte peenemasse kauplusesse ehk nagu neid vanasti nimetati siidipoodi. Poes letil suur kanga kallist kalewit. Mulk vaatab, silub seda ja pärib müüjalt: "Mes küünar massab kah?"  See vastab pahaselt: .Wiis rubla küünar; mis sa pärid, ega sinust ostjat ikka ei saa". Mulk waatab upsakale müüjale kord põlglikult otsa ja lausub ükskõikselt: .Mõõda taits küünart jalarätte jaos ..

x

Mulk ei saa kamata kuskil läbi. Kui kuskile sõidab, ikka kossiga kama kaasas. Kord talvel sõidab mulk põiki üle Wõrtsjärwe. Teel tuleb himu kama järele. Näeb augu jääs, kus lahtine vest. Wõtab kama ja puistad jääauku, piitsavarrega hoolega segades, siis võtab lusika ja helbib hoolega Ise ütlep: „Peris ää, kui üle ulga aja jälle kama saab!". Ta ei olnud õhtust, mil viimast korda kama helpis, hommikuni söönud . . .

x
Mulk kohwikus.
Möödunud aastasaja lõpikul, ühe laulupidu puhul on Tarvastu mulk Tartus ja astub sisse ka kohvikusse. Näeb kuidas sääl pea kõik maasikaid söövad. viimaks küsib ettekandjalt, kes maasikad taldrikutega kandikul temast mööda lähed : „Mes ports massab?" See vastab kärsitult: .Sina neid ei söö; taldriku täis maksab üks rublat' Mulk kutsub ajalehemüüja poisikese, asetab selle laua äärde istuma, wiskab wiis rubla ettekandjale ja hüüab: .Wiis taldrikutäit sellele sääl" ja näitab poisikese pääle. Ise astub kohvikust välja ja virutab ukse põrinal kinni ning pomiseb: . . 

Sakala 66, 13. juuni 1936 

Äärmine häbematus

Tüse daam lahkub Viljandis „Mulgi ekspressist" ning pöördub kohe jaamaülema poole: Härra jaamaülem, pean kaebama teile konduktori pääle, kes selles vagunis kontrollis piletisi. Mis see kontuktor siis tegi? Ta oli minu vastu äärmiselt ebaviisakas. Kui ma tõusin oma istmelt, et vagunist lahkuda, hüüdis ta püstiseisjaile: Astuge, palun, edasi, siin sai kolm istekohta vabaks!