Anu Raud, Mart Raud ja Valda Raud
Anu Raud on sündinud 10.05.1943 Moskvas, Eesti tekstiilikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.
Elab Heimtalis Kääriku talus. Tema ema oli tõlkija Valda Raud, isa oli kirjanik Mart Raud, poolvend oli kirjanik Eno Raud.
Anu Raua looming on tuntud eelkõige tema vaipade poolest. Loodus, kodu ja rahvakunst on tema loomingu tuumikuks.
Perekonnanimi Raud on perekonnale antud Abja mõisniku poolt, kus Anu Raua vanavanaisa töötas sepana.
2013 Rahvusmõtte auhind, 1998 Valgetähe III klassi teenetemärk.
Anu Raua loomingu lätted (Tammiste, J. Diplomitöö)
Anu Raua kui mitmekülgse loovisiku kujunemine on saanud alguse vaimselt rikkast ja mõistvast kodusoojusest lapsepõlves. Lisaks isa kirjaniku Mart Raua ja ema Valda Raua tõlkijatööle lävis perekond väga erinevate vaimuinimestega. Kindlasti on mõjutanud loovuse arengut suur huvi loodusläheduse vastu ja vanemate suur toetus ja usaldus, lastes väiksel lapsel iseseisvalt looduse imesid avastada.
Haridustee valik ja valitud eriala sobivus. Head nõuanded, elutarkused: näiteks Olga Maasikult, kes soovitas valida tekstiilikunstniku eriala. Õpingud Eesti Riiklikus Kunstiakadeemias ja väga hea side prof. Mari Adamsoniga. Töökogemused ja käsitööinimestega suhtlemine Rahvakunstimeistrite Koondises „UKU“ süvendasid veelgi huvi ja kirge rahvakunsti vastu.
Anu Raud oskab tuua tarbekunsti väga elava seose rahvakunstiga, ta on ühteaegu nii humoorikas kui südamlik. Maaelu, Kääriku talu ja see loodus annavadki Anu Rauale jõu ja ideede külluse.
Kääriku käsitöötalus maaelu ja loomingu sidumine, näitab veelgi Anu Raua sisukat jõudu ja sädet. Ta on leidnud head abilised taluelu korraldamiseks ja tekstiilikunsti loomiseks. Taluperenaisena on tal ärivaistu, et majandada käsitöötalu ja tutvustada talukultuuri ja rahvusliku käsitööd. Ta on loonud väga eheda praktikabaasi tekstiilikunsti tudengitele.
Anu Raud on kogu oma elu süvenenud Eesti rahvakunstipärandisse. Sealt leitut on ta terviklikult mõtestanud oma tegevuses õpetaja, vaibakunstniku, kirjaniku, muuseumilooja ja talupidajana. Anu Raud on nõustanud kõiki suuremaid rahvakunsti ja käsitöövaldkonna rahvusvahelisi konverentse ning esitlenud sügavuti meie pärandit. Ta on pikaaegne Eesti kunstiakadeemia ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud ja emeriitprofessor. Kauaaegse õppejõuna on Anu Raud eesti juurte juurde juhatanud sadu kunsti- ja käsitöötudengeid ning teda võib kahtlusteta pidada ka terve põlvkonna esivanemate pärandit austavate tekstiilikunstnike innustajaks ja juhendajaks.
Märgilise tähendusega on Anu Raua vaibakunst, kus olulised püsiväärtused on valatud visuaalset emakeelt kõnelevasse vormi. Tema teosed peegeldavad isikupäraselt ja samas pärandit austavalt tema maalähedust ja koduarmastust, meie esivanemate elukaare märke.
Isiknäituseid: 2014 Viimsi Rannarahva Muuseum, 2012 Rakvere linnagalerii, 2011 Tarvastu kirik, 2011 Karsi valla kultuurikeskus, 2009 Kildu põhikool, 2009 Soome Fiskars, 2009 Tallinn Hobusepea galerii, 2009 Tallinn Lühikese jala galeri, 2009 Pärnu Uue Kunsti Muuseum, 2008 Soome Tabiola kiriku aula, 2008 Viljandi kunstisaal, 2007 Viimsi vabaaja keskus, 2007 Moskva Eesti saatkond, 2006 Ramsil, 2006 Heimtalis, 2005 Tartu maakonna muuseumis, 2005 Näitus Valga muuseumis, 2005 Tõrvas.
Anu Raud on ise öelnud: Olen ostnud muuseumi ja rahvamaja ja kinkinud muuseumi riigile. See on praegu Eesti Rahva Muuseumi osa ja arvan, et see on parim variant, mis saab olla. Ma tahan, et muuseum ja seltsimaja areneks edasi ka siis kui mina enam ei jaksa. Minu unistus on, et talu jääks loomeinimeste taluks, kuhu saaks tulla loominguga tegelema, teadustööd tegema, joonistama, maalima, pärandit korjama. Ajal on aega küll, ainult inimesed kiirstavad ilmaasjata.
Mart Raud 14.09.1903-06.07.1980 oli eesti luuletaja, prosaist ja näitekirjanik. Anu Raua isa.
Ta debüteeris luuletajana 1919. aastal. Esimesed värsikogud "Kangastused" (1924) ja "Äitsmik" (1925) sisaldavad murdekeelt ja esitlevad autorit romantiliselt igatseva luulelaadi viljelejana. Lüürikueeldusi tõendasid looduspiltide plastilisus ja sõnaleidlikkus. Kogus "Rusemed" (1927) leidub groteskseid pilte, on märgata autori liikumist sotsiaalsema luule suunas. 1920. aastatel alustas ta paralleelselt värsiloominguga ka lühiproosa avaldamist, järjejuttudena ajalehtedes ilmusid asunikuromaanid "Metsa Manni" (1924) ja "Uued inimesed" (1925), "Videvikust varavalgeni" (1927) ja "Tuulte teedel" (1928, pseud. Villem Sarapik). Samal perioodil katsetas arvustajana.
Mart Raud oli Eno Raua ja Anu Raua isa ning Rein Raua, Piret Raua ja Mihkel Raua vanaisa.
Valda Raud 29.01.1920 - 08.10.2013 tõlkija, tõlkis valdavalt inglise ja vene keelest. Anu Raua ema.
Valda Raud ütleb, et noorena tahtis ta saada kooliõpetajaks, täpsemalt keeleõpetajaks. “Ma soovisin seda kaljukindlalt. Läks aga veidi teisiti. Ometi sain töö, mida olen eluaeg mõnuga teinud,” räägib ta.
Kui paluda Valda Raual korraks mõelda oma elu jooksul eestindatud ingliskeelse kirjanduse peale ja küsida, mis talle esimesena meenub, ütleb tõlkija: "Jerome David Salinger."
"Kahtlemata on Salinger ja ta raamatuist saadud kirjanduslik elamus mind kõige rohkem mõjutanud," ütleb Valda Raud. "Salingeri loomingus on väga vähe ballasti, iga sõna on ta teose idee teenistuses."
Salingerile 1951.a. maailmakuulsuse toonud romaani "Kuristik rukkis" tõlkis Valda Raud eesti keelde 1961.a. 1973.a. ilmus Valda Raua tõlkes Salingeri loomingust juba mahukas kogumik mitme ta kuulsa novelli ja jutuga.
Kui Valda Raua silmad pisutki paremini näeksid, tõlgiks ta kindlasti veel inglise nüüdiskirjaniku Penelope Lively loomingut.
Penelope Lively "Kuutiigri" saatsid Valda Rauale kõigepealt lugeda ta inglise sõbrad. Nimelt oli 1987.a. ilmunud "Moon Tiger" pälvinud Bookeri preemia ja toonud selle autorile suure populaarsuse. Eestikeelsena sai teost näha juba 1991.a.
"Kuutiiger" jäigi Valda Raua töölaual üheks ta viimaseks tõlgitud romaaniks, aga jah, Penelope Livelyt oleks ta tahtnud veel tõlkida.
Ka keldi palved on need, mida Valda Raud tõlkijana nimetamata ei jäta.
Kirikuõpetaja Jaan Tammsalu oli see, kes pärast Shotimaal viibimist kaks raamatukest kaasa tõi. Ta ulatas need Valda Rauale, et kas too ei tõlgiks pisut, et saaks sealt midagi ehk jutluses kasutada.
Valda Raud pistis nina raamatuisse ega saanud sealt enam silmi üles. Palve järgnes palvele. Varsti oli tal neid tõlgitud juba 70.
Nüüdseks on eesti keeles "Keldi nägemus" ja "Keldi palved". Kahes pehmes köites on aga tegelikult vaid väike valik 1832.a. Shotimaa läänerannikul Hebriidi saarel sündinud Alexander Carmichaeli kogutud palvetest ja õnnistussoovidest.
Need imekaunid tekstid, täis lihtsat igapäevaelu poeesiat ja usaldust Looja vastu, on põlvest põlve Shotimaa lääneranniku saartel suuliselt ringelnud juba sadu aastaid.
"Need palved on mullegi palju õpetanud," tunnistab Valda Raud ja räägib natuke keldi rahvast, keda palved saatsid sünnist surmani, rõõmust ahastuseni ja talvest sügiseni. Loe nädala portree
