Heimtali juustukoda elik viinaköök
Historitsistlikus stiilis kõrvalhoone silmapaistev näide mõisaansamblis, ehitatud 1832.aastal. Heimtali mõisa ajal tegutses hoones meierei ja juustukoda.
Historitsistlik nelja ümara nurgatorniga (tõmbekorstnaga) maakivist hoone meenutab keskaegset linnust. Hoone oli väidetavalt algselt viinaköök, 1860. aastaist meierei ja juustukoda, mis tegutses kuni 1938. aastani.
Hoone restaureeriti 1984. aastal.
NB! Eravaldus.
Härrastemaja koos kõrvalhoonete ja pargiga on muinsuskaitse all. Park on looduskaitse all aastast 1958, selle pindala on 72,3 hektarit. Heimtali mõisa park asub Viljandi maakonnas Loodi looduspargis, ajalooliselt Viljandimaal Paistu kihelkonnas.
Esimesed teated mõisast pärinevad 1528. aastast, kui see kuulus Õisu mõisa koosseisu. Alates 1744. aastast kuulus mõis von Siversite perekonnale, 1789. aastal jagati mõis pärijate vahel. Iseseisvaks saanud mõisa lasi omanik P. R. von Sivers ümber nimetada oma varalahkunud armastatu Luise Heimenthali auks Heimtaliks. Nimi kinnitati ametlikult 1793. aastal. Mõis oli von Siversite käes võõrandamiseni 1920. aastal.
Esimesed teated mõisast pärinevad 1528. aastast, kui see kuulus Õisu mõisa koosseisu. Alates 1744. aastast kuulus mõis von Siversite perekonnale, 1789. aastal jagati mõis pärijate vahel. Iseseisvaks saanud mõisa lasi omanik P. R. von Sivers ümber nimetada oma varalahkunud armastatu Luise Heimenthali auks Heimtaliks. Nimi kinnitati ametlikult 1793. aastal. Mõis oli von Siversite käes võõrandamiseni 1920. aastal. 1932. aastal asus peahoonesse Heimtali kool, tänapäeval Heimtali põhikool. Mõisasüdamest loodi riigimõis, kus tegeleti sordiseemne paljundusega. Aastal 1941 tehti Viljandi sovhoosi Heimtali osakond, Saksa okupatsiooni ajal jälle väike riigimõis. Aastal 1944 asutati Heimtali sovhoos, mis 1972. aastal muudeti Viljandi Näidissovhoosi osakonnaks.
Peahoone on Eesti mõisaarhitektuuris erandlik. P. R. von Siversi jooniste järgi aastail 1855–1857 ehitatud härrastemaja keskmist kahe- ja kolmekorruselist osa ühendavad ühekorruseliste tiibehitistega galeriid. Hoone keskosal ja galeriidel on lamekatused, tiibadel viilkatused. Esiküljel on uhke klaasveranda, uste ees on õhulised varikatused. Taastatud on munakivitee peahoone loodeküljel. 19. sajandi keskel kuulus mõisaansamblisse üle 40 kõrvalhoone. Esinduslikud hooned ehitati H. F. G. von Siversi ajal.
Silmapaistev on aastail 1858–1861 ehitatud karjakastell, kus asusid hobusetall, lehmalaut, sigala ja tallimehe ruum, aga ka tõlla- ja vankrikuur. Müüris olevad tellistega raamitud võlvkäigud asetusid nõnda, et siseõuest sai vajadusel otse läbi sõita. Enam kui 200 meetrit pika 15-nurkse maakividest ja tellistest ringmüüri sisse on rajatud kooli spordihoone, mõned klassid ning raamatukogu (arhitekt P. Jänes, 2009).
Omanäoline on kahekorruseline teenijatemaja. Huvitava kogumi moodustavad nõlvale ehitatud ait-kuivati-kelder, kus kelder asub aida all, tiibhoones on kuivati ja sorteerimisruum. Mõisasüdamest mõnesaja meetri kaugusel tee ääres asub oru servale sobitatud juustukoda (1858; restaureeritud 1984, arhitekt A. Vaarpuu). Historitsistlik nelja ümara nurgatorniga (tõmbekorstnaga) maakivist hoone meenutab keskaegset linnust. Maja oli algselt viinaköök, 1860. aastaist meierei ja juustukoda, mis tegutses kuni 1938. aastani.
Regulaarne haljastus peahoone ümbruses oli olemas juba 18. sajandil, siin võis olla barokne terrassidel asunud ehisaed. 19. sajandi esimesel poolel kujundas P. R. von Sivers Raudna jõe ürgoru nõlvadele suure vabakujulise maastikupargi. Laialehist metsa harvendati, jättes kasvama ilusamaid puuderühmi ja salusid. Avati vaateid, romantilised looklevad rajad viisid ühe paviljoni juurest teiseni. Üle sälkorgude viisid rippsillad ja trepid, kaugemal olid seenekujulised lusthooned, onnid ja grott. Oru vastasnõlvadele istutati puudegruppe ja rajati puiesteid. Mõisasüdamikku suunduvate alleede kogupikkus oli 5,6 kilomeetrit.
