Kombeid ja pärimusi

Hingedeaeg

Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani ning sel ajal võib iga päev olla hingedepäev. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Just siis jääb piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku.

2. novembril üle maailma erinevas vormis tähistatav hingedepäev jääb Eesti rahvakalendris suurema hingedeaja sisse. Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid.

Võrreldes mardi- ja kadrisantidega on sanditamiskombestikus haruldasemad hingesandid, rahvapärase nimetusega hinged, kes olid vähemalt rahvaluule kogumisperioodil tuntud peamiselt Mulgimaal.

Laulutekstid olid lühikesed ja pigem naljatlevad, neis mainitakse Paistu kabelivahti Kella-Ritsu (Taive Särg). Nagu mäletavad kohalikud elanikud, olevat ta surnud möödunud sajandi lõpul. Niisiis vähemalt need konkreetsed laulutekstid (võib-olla ka ebatavalise kujuga viisid) on uuemad ja pärit pigem Paistu poolt. Karksi hingesandilaulude teadjad on sündinud aastail 1883-1893, nii võib olla tegemist lauludega, mis olid tuntud küllaltki lühikese perioodi jooksul.

Viisiga hingesantide laule on teada vähe. Refrääniks on uu-uu-uu, mis meenutab hauatagust häälitsust, kõla ja struktuuri poolest ka slaavi tavandilaulude huikerefrääne (g)u-u-u. Viiside poolest sarnanevad hingesantide laulud üldiselt Mulgimaa vanemate kalendrilauluviisidega, kuid viisikujud kalduvad kesksest traditsioonist kõrvale.

Hingesandi laul Karksi kandist

Mall Hiiemäe peab võimalikuks, et komme ise on lauludest palju arhailisem ning seotud hingede ärasaatmisega, sinna juurde kuulusid iseloomulikud häälitsused ja rääkimisest hoidumine. Muistsel hingedeajal kehtis üldse vaikusenõue. Mõnel pool siiski tantsiti ja mängiti pilli. Laulude asemel on üldisemalt levinud kõnelised pöördumised hingede poole, otsekui suunamaks külaliste tegevust ning ka soovid, et hinged edaspidi põldu ja karja hoiaksid.

Hingedepäevad on udused-sombused-vaiksed päevakesed, mil pered saavad oma esivanemate hingi kombekohaselt vastu võtta ning hingedel on kerge tulla.

Tava kohaselt tapetakse hingede tulemise päeval loom. Mõnel pool kana või kukk, mõnel pool jälle tall või põrsas. Värskest lihast valmistatakse road, millega kostitatakse surnud omakseid. Seejuures tuleks pakkuda kõike paremat, mis majapidamises on.

Tavakohased hingedepäeva toidud on veel rammus leemesupp, verikäkid, tangupudru, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib. Mulgi tava ei luba hingedele pakkuda herneid ja ube. Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba).

„Sis viiti ingedele syya. Ingedepäe olli kohe kaks nädalt peale mihklepäeva. Kanu ja kukka tapeti ja limbisuppi tehti ja viiti yles tare otsa pääle, et tulge nyyd kõik sugulased, sõbrakesed, õeksed ja vennaksed otsma. Kui inged jälle ära läksid, siis tapeti lammas ja tehti verikäkki ja viiti neile jälle seda.“ Viljandi.

Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Päewaleht, nr. 289, 20 oktoober 1934 
...Hingede aeg. See on harras ja pühalik aeg, kus kõik elawad on üllalt ja siiralt meelestatud, looduski on waikne ja sume. Siis hinged tulewad koju omaste manu wõõrsile.
Pereisa wõtab külalised lahti uksi wastu, terwitab... Kogu hingede aja wõi wähemalt „hingede õhtul” tehakse nendega juttu, hüütakse nimepidi, küsitellakse ja kõneldakse oma elust, hoitakse tare puhas...

Erinevate allikate põhjal koostas ülevaate Kaja Allilender