Jõulud
Maalähedase jõulukombestiku alguse võib leida vanade germaanlaste ja muinasskandinaavlaste hulgas peetud jule-nimelisest festivalist, mis kestis detsembri lõpust jaanuarini. Tegemist oli ajaga, kui pikad ööd takistasid suuremate tööde tegemist ning talupoegadel oli aega lõõgastuda. Sõna "jõul" ongi eesti keelde arvatavasti laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. Väga mitmel pool Lõuna-Eestis kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega - talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad.
Jule’st ehk eesti keeles jõuludest kasvasid välja sellised traditsioonid nagu külast külla liikuvad maskeeritud jõulusokud, jõululaulud, jõuluhalud ja jõulusingid. Meile nüüdisaega pärandunud kommet jõulude ajal pisut liiga palju süüa ja juua võib kanduda muinasusunditeni, kus tooste tõsteti jumalate Odini ja Freyri auks.
Jõulud olid pühad päevad, mil üks aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.
Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ning lõppesid mõni päev peale uusaastat.
See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid.
Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu.
Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.
Sealiha võis jõulude ajal võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Seapea söömine oli Mulgimaal traditsiooniline toomapäeva (21.12.) ja tõnisepäeva (17.01.) toit. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Rikkalikku toitu sümboliseeris liha ja rasv. Oad-herned jõulutoiduna on tänaseks ununud, aga just Mulgimaa kihelkondades püsis ubade ja herneste söömise komme jõulutoiduna kauem kui mujal (Hiiemäe 2010). Soolaubade keetmise komme oli laiem, sellega olid seotud ka erinevad jõulumängud.
Jõululaual oli jõuluõlu - muistne ohvrijook, mida piserdati jõuluõlgedelegi. Ja sool. Puhastava ja tõrjemaagilise toime tõttu jäeti see ka ööseks lauale.
Meie rahvatraditsioonis on oluline pööriaeg, mis kestab mitu päeva. Pööriaeg algab astronoomilisel pööripäeval 21. või 22. detsembril ehk jõulukuul, ja lõpeb 25. detsembril – siis hakkab päike taas pikemalt käima, algab uus päikeseaasta. Jõuluaeg on päikeseaastavahetuse aeg (Kaasik, 2013).
Jõuluaeg algab toomapäevast, 21. detsembrist – see on suurpuhastuse päev, sest ees ootav püha aeg nõuab puhtust eluruumides ja ka hinges. Vana aasta praht aetakse välja. Toomapäeval pannakse üles ka jõuluohutised, mida me praegu nimetame jõulueheteks või kaunistusteks. Need on kõikvõimalikud krässid, riputised, märgid.
Kõrtest, roost, lõngast, õlgedest tehtud tähekesed, kuubikud, kroonid loovad argimõistes meeleolu. Krässi tegemiseks tuli torgata kõrred nagu kiired kartulist või kaalikast südamiku sisse. Kommet on seostatud päikesesümboolikaga, püüdega aidata pimedal ajal valgus võidule. Maausu mõistes on krässe mõtestatud aga ka kui ohutisi – kui kaitset loovaid esemeid, mis püüavad endasse pühal ajal kõik soovimatu: puhastavad eluruumide väge ja tekitavad inimestele turvalise tunde.
Kuna aastavahetuse aeg loob omamoodi kogu järgmist aastat, valmistab seda ette, siis on väga tähtis, et inimesed oleksid pühal ajal õigesti häälestatud, tunneksid häid mõtteid – siis on need valdavad ka eeloleval aastal ning see tuleb meeldiv ja kerge (Kaasik, 2013).
Et krässid koguvad endasse ka kõike negatiivset, halba väge, põletatakse krässid ja ohutised pärast jõulu ära. Suurtes linnades tehakse ju praegugi jõulukuuskedega sama: heidetakse nad suurtesse lõketesse. Halba väge kogunud krässe pole mõistlik jätta aastaks otsaks kuhugi kapi peale uusi jõule ootama. Jõulukuuske asendasid vanemal ajal jõuluõled. Kombe maagilisele tähendusele viitab tava õlgedele pisut õlut piserdada – see on vaadeldav ohverdamistoiminguna. Ent kindlasti oli õlgedel ka praktiline funktsioon – kuna põrandad olid enamasti soojustamata, oli külmal ajal nende peal hubasem olla (Hiiemäe, 2016).
Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis.
Jõulu õhtu hämarus. Laual on traditsionalselt paksud hapud kapsad sealihaga ja jämeda rukkileiwaga, õllekann kõrwal, ehk halwemal korral taarikapp. Kui küünlad olid põlema süüdatud, siis hakati laulma ja lugema. Pääle poolööd mindi kõige päält loomi waatama. Toodi leiba, lõigati peeneks ja riputati soolaga üle, ja siis jagati hobustele ja kariloomadele, ainult mitte sigadele. Siis lauldi ja loeti weel enne sööki ja asuti lauda. Suured puuwaagnad olid liha kuhjani täis; wõitagavara, mis sügisel korjatud, toodi ette; leiwad laoti üksteise otsa, sest jõuluaeg peab ikka niipalju süüa saama, kuni isu ära.
Ööseks jäetakse toit lauale, sest hinged on sel ajal kodus käimas. Meie rahvas on uskunud kaasajani välja, et hingede jaoks on hingede aeg ja nad tulevad koju käima terve sügise ja sügistalve jooksul – ajal, kui pererahvale on sobiv neid vastu võtta: on vaikust ja rahu ja midagi lauale panna.
Nagu iga teise rahvakalendri pühaga, seostusid ka jõuludega laulud ja mängud. Mängimine oli keelatud üksnes jõulaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul, muidu oli see aga üks peamiseid ajaveetmisviise noortele ja vanadele. Enamasti mängiti igasuguseid jõu- ja osavusmängusid, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamist. Et tööd ei tohtinud teha, siis oli mängimisel jõulude ajal oluline ajaviitmise ülesanne (BERTA).
Postimees. 5. jaanuar 1917 Kuidas enne Abjas pühi peeti.
Muidugi ei ulata mu jutulõng nõnda kaugele ajasse, kus weel kuuskede otsa roniti, et waadata, kas jõuludeks palju maad. Ei, nõnda kaugele mu teated ei ulata, aga lahedasti sinna ajani, kus weel härgadel kaswu jatkus ja tütarlastel weel häbi kadunud ei olnud. Aga härjad sõid õlgi ja jõid külma wett pääle ja tüdrukud „seisiwad söömata silewad.” Kui lugu selle poolest nüüd wastuoksa, siis on see ikka küll wanakurja süü. Wanal kurjal olnud nimelt ühel ilusal kewadisel ööl midagi ettewõtteks, kuid härgade müra ja tüdrukute laulukisa takistanud tema toimetusi märksa, nii et ta kukelauluni asjata waewa nähes wiimaks äraminekul pahaselt sülitades härgade kaswu kinni panna ja tütarlastel hübitunde wõtta lubanud. Ja wanapagan sai harudaselt sõnawõtlikuks: Küüt ei küüni künnihärjaks, Ädul ei häda häbeneda!
Ädusid ja Epusid küll enam Abjas ei ole, olla wanaaegsed nimed. Ja mis wanaaegne, ei ole enam moodus. Moodsatest kõige moodsam nimi on nüüd Sössi. Ja meieaegne Sössi on nüüd muidugi tragi küllalt, et enam hooletuse pärast nii hilja jõulu laupäewa õhtul sauna ei lähe ja teda wanatont sääl surnuks ei wihtle. Aga wanasti olnud tõesti sarnaseid juhtumisi, kus jõuluwiht töö pooleli olnud jätnud ja wihutule wiimase teekonna tolmu puhastuseks puusärki tuli ligi panna, ja tükike seepi, ja päähari, ja mõni waks rohelist lõnga: kandis ju iga korralik tütarlaps lõnga pääs, et juuksid silmade ette ei eksiks.
Kuid olgu. Astume nüüd mõned aastakümned tagasi, minewa aastasaja poolepaiku. On weel alles tareelu ja hommikuti kütab uksest suitsu wälja, kuni ruum lahedaks läheb. Lapsed on seni lammaste laudas. Läwe on kõrge, et külm nii kergesti külaliseks ei tuleks ega ümberuitaw sigudik sisse ei poeks, nii kõrge, et harilikult üle läwe astuda ei saadud, waid ronida, ehk ka, kelle harud ei ulatanud, kopsakile kukkuda wõis. Alles siis oli karwapäält selge, mis kõnekäänd „Igaüks kes uksest sisse ukub” tähendas, ehk Abja murdes: „egaüits kes uksest sisse putub.” Parred on pühiks puhtaks pühitud ja kolgis puude lõugutused — sulase „supsaasaa" ja tüdruku „tirtilladi” — vaikinud. Peremees on hoolt kannud, et puhast haganateta leiba majas oleks, ehk isegi rõõskade tarwis nisu weskil jahwatanud, naised muidugi worstitangud walmis sõelunud, töö, mida sel ajal käsitsi toimetati. Püüli jahwatamine on weel haruldane ja seda oskasid ainult Saksa soost möldrid, wähe oli ka perenaisi kes siin nüüd nii lugupeetud magushapu rukkipüüli-leiba teha oskasid; kes seda oskas, weeti terwet kihelkonda mööda ümber, et „juurepanemis” näidata.
Sead on tapetud, põied tubakakottide tarwis kuiwama pandud ja peremees „tõpraraswast” künlad kastnud. Pühade laupäew on käes. Sulane on pika wammuse hõlmad wöö wahele pistnud ja lõhub hoolega ümargusi pakka, mis mitmetaolises pikkuses riidas lasuwad: on kirvega raiutud, sest saagi sel ajal metsas ei tarwitatud; suurte saagidega lõigati ainult ehitusel olewate hoonete nurki ja kutsuti neid sellepärast „nurgasaagidks”. Pereema kui ka popsinaine walmistawad toidupoolist, igaüks oma ette; tüdrukud puhastawad, pühiwad ja küüriwad. Wooditele, mis muidu harilikult walgete takuste palakatega kaetud, tuuakse willased waibad, linased linad; õled on uuendatud, kirbud hüppama pandud; naiste wanad kasukad aidade otsa ehk ka lumehangedele pahupidi paigutatud, et ------ sest ei või ju teada, -----”seemet” saadud! Ühiselu niisugune.
Kallis õhtu hakkab liginema, päewatoimetused rohkem raugema. Peremees peremehekene on nüüd muidugi saunas käinud ja asub jälle oma iseäraldi toas, „tagakambris”, mis otse rehetare ahju taha ehitatud; sääl on oma neli ruutu aknaks ja lagi paremal juhtumisel lubjatud, põrand on sawist. Kui tal nüüd ka sooniliste ustega kapp ei puudu, siis on tal sääl muidugi paar pudelit rummi tagawaraks: juudid wedasid seda salakaubana lahtiselt ankrutes ja wõtsid rubla toobist, woodi all aga on oma kümnetoobiline mõisa wiinawabriku sünnitust, mille eest tol ajal 70 kopikat maksti, ja käsikambris kihiseb wahtu wäljaajades õllewaat.
Aga ülewal kapi otsas leidub piibli kolmas trükk, 1835. aastast, mille kaanteks ligikorda pool saelauda ja teine pool härjanahka ära kulus, ja kõik see tüse kogu maksis kirikumõisas terwe hõberubla.
Kui wanaonu nüüd tuleb, siis on pühade lugemist wähemalt kalli laupäewa õhtust kuni teise püha hommikuni, kus külalised wahest segama tulewad, sest esimesel pühal ei käida külas. On wanaonu, kes laulma ja lugema tellitud, ju tulnud, siis tehakse weel wiimane toalett: wõetakse raske teraga habemenuga, mille nahksel tupel wahest „Army Razor” lugeda ja mis wähemalt oma kümne sugupõlwe habemeid wõib maha kaapida, ja asutakse näonoorendamisele. Abjas ju habet ei sallitud, wanasti weel kogunisti mitte. Habet kandnud sääl tol ajal ainult kaks Saksa soost meest, wennaksed Stützerid. Üks neist olnud mölder, teine metsasaks. Et need oma habemest wäga lugu pidanud ja rahwa nõudeid sellekohase näopuhastuse poolest naeruks pannud, siis saadud siin kawalusega toime: habemesse lastud juhtuwal korral wäikene „wirrits" nimetatud wibu, mis habeme hullusti keerdu käändunud ja koledat walu sünnitanud, nii et habe, tahtku, wõi tahtmata, maha tulnud wõtta. Niisugune oli wanade abjalaste näokultur sakslaste juures.
Jõulu õhtu hämarus. Laual on traditsionalselt paksud hapud kapsad sealihaga ja jämeda rukkileiwaga, õllekann kõrwal, ehk halwemal korral taarikapp. Süüakse waikselt, tõsiselt, harilik lauatagune tühja-tähja kõne on ära jäänud. Pererahwas on omad paremad hilbud ümber pannud ja wastsed parknahka pastlad jalga; mehed kannawad pikki muste, naesed walgeid sukki, mille säärtel natuke ülewal pool pöida harilikult mustjassinine kirjawööt kollaste ja punaste täppidega ilustus. Naeste pastalde paelad olid lumiwalgeks pleegitud, mehed kandsid rihmadega pastlaid ja walgeid willaseid „kaltsu” kirjaste säärtega, mille mood wõib olla sellest ajast pärit, kus Paolo Veronese oma kuulsaid piltisid maalis. Kandis ju ka Prantsuse kuningas Hendrik, kes paar aastat ka Poola ja ühe osa Liiwimaa üle walitses ja oma edewuse poolest kuulus oli, niisuguseid säärikuid.
Jõululapse sündimise mälestuseks toodi rohkesti õlgi ehk ka heinu tuppa, kuhugi seina äärde. See oli „udsi”, kus lastel ja noorematel lausa lust oli püherdada, mis nalja poolest oma kõrgema tipuni tõusis, kui esimene püha oma palwusliste nõuetega oli lõpule jõudnud ja wallatus wõimust hakkas wõtma: keerutati õlgedest „patsideks” nimetatud pikad wäänud ja katsuti nendega üks teisele pihta patsutada. Seda rüselemist ja rabelemist, mis siis tõusis, nii et tuba tormas, nagu rehetapmel! Peaaegu kuni liiategemiseni ja peksmiseni, kus mõni pahatahtlik koguni kiwi oma õlepalmikusse oli põiminud, nii et weriseid worpa saadi. Teoorjuse aja toorus, mis muud!
Kui küünlad olid põlema süüdatud, siis hakati laulma ja lugema, palwetama. Keegi oli ettelugejaks, kas peremees ehk mõni wanem sugulane. Lauldi ja loeti ühtesoodu terwe öö, isegi põlwili. Kuid poolööks tukkus nii mõnigi kareda aja waewatud tegelane omast wäsimusest, noorukene omast nõrkusest; nii mõnigi andis oma pühade tundmustele maad, lehitses aukartuses ettelugejalt silmapilguks wabanenud piibelt, kus kõik tarkus sees, ehk mõtles ka mitmesuguste üleloomuliste wõimaluste pääle, mis sel pühal kõik sündida wõis: õnne ja õnnetust, rõõmu ja kurbtust, need hirmu ja õudsuse jutud ja tontide lood, need wiirastused ja nägemised!
Näe, sääl istub keegi noor tütarlaps kusagil üksikus talus laua ääres sa sorib lauluraamatu kallal; ta on wäsinud, silmad tahaksid kinni minna, kuid kõik teised on unele uinunud, keegi peab ometi kallil jõuluööl walmama? Tal ei ole tegewuse ega huwide waheldust, ja üksi on nii igaw! Korraga kääksub wäline uks ja sisse astub wana hall mees, raudne kepp käes. Ta tuleb rüsinal laua juurde ja koputab korraks kepiotsaga õllekannu kaane pihta: sinna jääb ristimärk järele, nagu tulise rauaga põletatud. Wanamees kaob kiiresti. Kohkunud tütarlaps kõneleb lugu pererahwale. Seletatakse, et keegi wist nende talust surma läbi peatselt lahkuwat. Ja surnudki warsti selle järel neiukene. Aga meie päiwil ei taha lapsedki jõulumehe sisse uskuda.
Warsti pääle poolööd tõusid magajad jälle üles. Mindi kõige päält loomi waatama. Toodi leiba, lõigati peeneks ja riputati soolaga üle, ja siis jagati hobustele ja kariloomadele, ainult mitte sigadele. Ja siis saadeti keegi noor ja karsk perekonnaliige kaewule wett tooma, et nägu loputada: seda tegid ka need, kes harilikult näopesemisest, „suumõskmisest” ei hoolinud: seisid kui kured reas ja pesid ühe ainsa weega, kuni järg kellegile kätte tuli, ilma riideid maha ajamata, suuga wahwasti kaasa puristades. Siis lauldi ja loeti weel enne sööki ja asuti lauda. Suured puuwaagnad olid liha kuhjani täis; wõitagavara, mis sügisel korjatud, toodi ette; leiwad laoti üksteise otsa, sest jõuluaeg peab ikka niipalju süüa saama, kuni isu ära. Lõunaks tulid muidugi raswased worstid, mis tareahjus õlgede pääl küpsetati, mille läbi sagedasti suitsuwingust ja raswahaisust nii mõnigi terweks pühade ajaks pääwalu ja südamepööritust sai. Õlut aga joodi mõistlikult ja oma kodus ei jäänud palju keegi purju. Ise-asi oli muidugi, kui sel ajal pidusid peeti: siis joodi ja söödi, mängiti torupilli, löödi hundiratast, aeti tiritammi, tantsiti konnatantsu ehk lasti ka labajalawaltsi, kuid seda tegid ainult meesterahwad; endise aja Abja naesterahwad ei tantsinud ialgi ega käinud ka kõrtsis, nagu mujal. Aga kui tuju iseäranis hää, rakendati sälg „kanakorju” ette ja sõideti Kariste poole neidusid waatama. Säälseid neidusid peeti natuke edewamateks ja kommete poolest peenemateks. Harilik oli kõnekäänd: „Ku Abja oorik kalsa jalda aab, sõs saab ta Karistest iki naese.” Ju nad siis said.
Pühade aegu mindi õige warakult kirikusse. Kukk oli siis ajamõõtja, esimesed seinakellad tekkisid Abja pool talumajadesse alles aasta seitsmekümne eest. Jumalateenistust olla wanal ajal mõnikord isegi peerutule walgel peetud. Kuid see oli muidugi õige wanast. Ja nägemisi olla nähtud. Minu wanaema kõneles tihti, et kui ta tüdrukupõlwes Uue-aasta hommiku koidu-ajal Kariste järwe jääst üle kiriku poole sõitnud, siis ta korraga natuke maad teest eemal Saksa riietes ketrajat näinud, kes wokki tulise kiiruga wuristanud, nii et sädemed lennanud; nähtus aga kadunud jällegi äkki. Kas minu wanaema wahest oma sõidul weidike „aound” ei tukistanud? Oli kuidas oli, aga see oli küll paha, kui kass ükskord põlewa raswaküünla laualt napsanud ja sellega tagaajajate eest lakka heintesse põgenedes terwe talu maha põletanud.
Parem oleks juba jõuluküünlaid haljal kuusekesel põletada. Mõisas olnud 1853. a. suur jõulupuu, kuhu terwe walla lapsed kokku olla kutsutud. Jõulupuude algus Abja talumajades ulatab ju wiiekümne aastani; siiski leidub siin praegugi mehi, kes niisugust asja kui kõlbmata edwistust oma majas ialgi sündida ei laseks.
Jaan Ratas.
Sakala nr 201, 23. detsmeber 1942 Jõulude juurde kuuluvad vorstid
Sõnake mulgi mõukudest
Heinad või õled maas, magus vorstilõhn kambris see iseloomustab jõule vanas talus. Jõulupuu oma hiilgavate ehete ja küünlasäraga on ju alles uuema aja komme. Seevastu tuntakse meil jõuluvorsti juba sajandeid, selle olles üks rahvuslikumaid toite.
Heal lapsel mitu nimel Mulgimaal olid nendeks orst ja mõuk, Hallistes ka rabavorst. Väga vana on väikese kõvera vorsti nimetamine kõverikuks, mida mainib juba Gösekeni grammatika a.1660. Tänini on see käibel ainult Suure-Jaanis, esinedes läinud sajandi lõpul veel Tarvastuski. Vorsti täidist nimetati Mulgis vorstisöömaks, vorstitegijat vorstmaakriks. Kui Põhja-Eestis on ülekaalus valge vorst, siis Lõuna-Eestis koos Mulgimaaga domineerib kindlalt verivorst.
Kuna jõulud olid vorstideta kujutlematud, seati selle järele tapmise-kalendergi: mihklipäevaks tapeti oinas, edasi mardiks hani, kadriks kana, jõuluks siga, lihavõtteks vasikas. Pühade tulekul lauldi Kolga-Jaanis; .Jõudnud juba jõulupäevad", saanud suured sünnipäevad, pühad päevist paremaida. Antke s ahjust vorstivüädid, keresselta ratasrõngad, pannidelta punast putru. Sööme sõbrad sea verda, sea liha libekesta, vorstinahka venitame. Hambad tangul tehku tralli, keel see maitsku mahla mag ust, mis on nõrjund põrsa põuest!" Vorsti tegemise kohta öeldi Tarvastus: ..Painid käänmä, piipe kõverdama, laste rõõmu valmistama, suormid raiskama, jõululuoke painutama." Üldiselt peeti sellega seoses olevaid toiminguid nii tähtsaks tööks, et sellest võis sõltuda abieluõnngi; ~Kes tüdrukutest oskab villast või kotikangast kududa, leivaahju luuda siduda ja seasoolikaid harutada, see võib mehele minna!" (Kolga-Jaani). Kes ei oska, ei tohi mehele minna, ~sest ta eksib alles seasoolikatesse."
Enne pannide tarvituseletulekut (mis toimus alles möödunud sajandi teisel poolel) küpsetati (küdsatati) vorste kuivalt rehealuse õlgedel, heintel, puupulkadel või kapsalehe peal. Kolga-Jaanil tehti seda nõnda: õled pandi kuuma ahju, vorstid sinna pealeja torgati siis tuli otsa. Ainult vorsti alla jäid õled, et vorstid vingumaiku külge ei tõmbaks, kui õled ise põlema läksid, kui anjuuks suleti ja suits ahju jäi. Jõuluks tehtud vorstitagavarast jäikus peale talu oma pere teistelegi. Sotsiaalse ühtekuuluvuse erksust tõendab, et näit. Hallistes kutsuti seda parimat pühaderooga sööma ka ala tare inimesi või saadeti neile koju. Samas öeldi sügisel lahkumise puhul karjaselegi, et tulgu see jõuludel vorstide järele. Pilistveres antud talle tavaliselt 3 rõngast, vaestele 1 rõngas. Kus see jõuluheldus aga unuma kippus, seal võeti kavalus appi. Viljandi ümbrusest põlveneb rahvajutt, kus külakarjus näitleb ennustajat, et oma saamata palka, mida makseti natuuras, katte saada. See sündinud ajal, mil talud müümata ja maa mõõtmata. Jõulude eel olnud vanal KarjaMikul nälg käes. Jõuluõhtul roninud ta keset kula suure kuuse otsa ja hüüdnud sealt: „Hada tuleb, häda tuleb!" Ise küsinud moonutatud häälega, mispärast, ja vastanud: ..Vana Miku palga pärast!"
Esimese jõulupüha hommikul käinud kõ.k küla perenaised Karja-Mikul külas, jättes talle kaasatoodud kompsukesed, milles vorstikesed, liha jne. Kui mõnegi moodsa kummitusjutu taga ei peitu sama motiiv, et saavutada kergeusklikelt maiseid hüvanguid! Ühenduses hüva roaga anti mitmesuguseid mõistatusi. Ajalt, mil vorstisuu suleti puutikuga (vorstiorgiga) pärineb mõistatus: ..Paa sehea keedets, liua sisse pandas, lavva pääle tõstets, maha visats? (Halliste).
Laialt tunti veel järgmist: „Nahkait, puulukk?" Kui tänapäeval rindesõdur leiab pühadepakist maitsva mulgi verivorsti, mõtleb ta tänumeeles seda valmistanud virgale noorikule või peretütrele. Kaevikute raudses külmuseski õhkub sellest nagu veidi jõuluõhtu soojust. Ja isamaakaitsja teab,et ta võitleb selleks, et eesti kodus võidaks pühitseda jõule, mida punane lohe kord oma jumalasalgamises tahtis ära keelda, ja ka selleks, et eestlase jõululaual oleks alati ..leib ja liha omast käest.' O. Kuningas.
Ülevaate koostanud erinevate allikate põhjal Kaja Allilender
