Lihavõtted, kevadpühad, kiigepühad, ülestõusmispühad, munadepühad
Kevadpühad on need pühad seetõttu, et neid peetakse kevadel ja tähistatakse uue kevade ja looduse sündi. Kuigi tegu on liikuva pühaga, jäävad nad kevadesse ja selle ootusesse.
Kiigepühad märgivad kiikumise kommet. Noormehed olid ehitanud kiiged ning neiud kinkisid neile selle eest mune, meesaia või kindaid. Usuti, et kiikumine toob head viljaõnne, pikka linakasvu. Kiige juures tantsiti ja mängiti ringmänge, tähtis osa oli noorte kooskäimisel. Lõuna-Eestis tähistas kiigepüha kiikumise perioodi algust. Kõik noored ja vanad pidid sel päeval kiikuma, et kindlustada enesele hea ja tugev tervis järgnevaks aastaks.
Ülestõusmispühad on pühade kiriklik nimi, mis viitab Kristuse ülestõusmisele ning kristlik maailm loeb seda oma aasta olulisimaks pühaks.
Munadepühad märgivad ristiusus ülestõusmist ja taassündi. Rahva seas tuntakse muna kui loomise, viljakuse, kasvu ja tärkava elu sümbolit. Muna on näiliselt elutu asi, aga selle seest tärkab ikkagi elu – tibu.
Mune keedeti maaperedes palju, sest värvilised ja kirevad munad toovad edu ja õnne. Neid värviti värviliste lõngade, taimede ning riideribadega. Sibulakoortega saab kollaseid ja pruune mune, madarajuured värvivad munad punaseks, värsked kaselehed ja kivisammal teevad roheliseks. Lisati tanguteri, et munadele jääksid vahvad täpid, mune keedeti ka heinapebres.
Kristlikus kultuuriruumis eksisteerisid paralleelselt uute kujunditega ka varemjuurdunud sümboolika, nende hulgas ka jänes, kui germaani traditsioonis populaarne viljakuse sümbol, kes kristlikus traditsioonis lihavõttepühadel headele lastele korviga lihavõttemune toovad.
------
Kige suurembe pühä om ollu jõulu, jaanipäev ja munapühä. Sis kui es ole viil neid ajaviitmise masinit (televiisur, arvuti), ollive kik vanaaigse pühä rohkemb oodet nõnda laste kui suurte inimeste puult. Sii tõi ellu pal`lu rõõmu ja vaheldust. Kui jõuluaig olli alati täädä (kindlal aal), sõs olli lastel selle munapühäde uutmisege peris tegu (egäl aastel esi aal). Küll an`d sis uuta ja tänni suurte
käest, et kunas na tuleve. Me latse täädsime, et pääle palmipuudepühä omgi munapühäde (lihavõttepühä, ülestõusmispühä) nädäl.
Palmipuudepühäde aal tuudi sissi pajuurvaksit ja tetti nendege viil siast nal`la, et anti a`ta – a`ta vastu peput. Sii pidi laiskuse
väl`lä aama. Kambrese tuudi ka mõni puulaastuke ja kujunu puuossake. Sis pidi suvel löudmä pal`lu linnupesi.
Enne munapühi akass üits suur koristus ja puhastus joba nädäli keskel. Nelläbe koristedi ja riisuti usseaida. Kui lumi olli ärä sulanu, sis pühiti usseaid peris luvvage puhtass. Suurel riidil siast musta tüüd es tetä, es peete ääss kombess sel päeväl kollate või mürräte. Lauba olli kammerde mõskmine ja saia küdsätemine.
Tetti mulgikorpe, mis ollive mannakorbi, kohupiimakorpe kutsuti paksupiimäkorpess ja nii es ole mulgikorbi. Võeti ärä topeltakne (talveakne). Ja kui kevädine päev paist puhtase kambrese ja vällän kik puhas olli, sis olli küll armas keväde ja pühäde tunne.
Kõneldi, et munapühä ommuku päev tõusup tantsen või mängen, kudas kunnigil kõneldi. Mia es saa kunagi nõnda vara üles, aga üitskõrd siski saie. Miaes julge tõistele ütelde, et mia küll tantsu es näe. Pühäbe ommuku värviti mune. Ku ma peris tillike olli, sis ollive munalaki. Peräst es ole neid saia ja tetti sibulakoordege. Jänes käis salamahti ja tõi raasike maiusi, mis ollive ärä paetet, neid pidi esi otsma. Aig olli vaene ja jänes suuri kingitusi es tuu. Ma ei tää täembese päeväni, mesperäst jänessele sii au om antu. Aga ilus komme sii olli ja ma ole esi kah oma järglastele sedä jänesse janti tennu. Ommukusöögi aal koksiti mune, mida kutsuti munade
ragelemisess. Võidumiis olli sii, kelle munakuur katik es lää.
Viil miilde tuletuses, et sel aal kutsuti Mulgimurden munakõllast „sora” ja munavalget „pilv”.
Olli viil üits ilus komme, midä emä kõnel. Ta olli perit Tarvastust Mustla lähikselt Kägara talust. Temä nuurusaal ollive edimisel munapühäl (neid olli mitu) käinu noore poisi kamban müüdä talusit, kus olli kah nuuri tüdrukit, mune otsman. Kige ilusamb muna kingiti sellele, kes kige rohkemb miildis. Olli ju peris selge, et kodude pidive sis puhta ja kõrran oleme, tüdrukil ja poistel pühapäevärõõva sellän. Kes sis mustast kodust naist taht võtta?
Kui mia nuur olli, sis olli sii komme piaaigu kadunu. Sel aal ollive nii pühä keelet ja koolin es või kah sellest kõnelde. Koolin olli ateistlik kasvatus, midä mia kui vana nõukogude pedagoog äste tunne ja tää. Ma ole läbi tennu mitu ateistliku kasvatuse kursust. Nii mõnigi läits selle „kasvatuse” nahka. Aiteh emäle, kes selle ilusa munapühäde kombe alla oid. Mu`du ei oless mia kah mõistan oma järglastele neid pühi ilusass tetä. Oiame iki vanavanembide ilusit kombit. Sii tiip elu parembes ja rikkambes.
Virve Alt, Suistle mulk.
Sakala, 22. aprill 1943. Vanu lihavõtte kombeid Mulgimaal.
Kevadised pühad algasid vanasti sellega, et palmipuudepühal toodi urvad tuppa. Helmes ei tohtinud neid enne viimast püha välja viia, sest siis viiks kull kanapojad ära. Samal päeval ka urvitati, s. o. löödi üksteist pajuokstega. Helmes arvati, et noorte tütarlaste urvitamine edendab nende kosimist.
Kogu suurel nädalal urbepühast vaikse laupäevani nõuti kodakondsetelt erilist tagasihoidlikkust ja vaikust; müra, vallatused ning naer õlid kõvasti keelatud. Põltsamaa pool nõuti suurel nädalal iga päev leivaküpsetamist. Olid saiad, leivad ja kaljapätsid valmis ja ei olnud enam midagi muud küpsetada, pandi ahju kaerakakud. Abjas valmistasid nii vanad kui noored terve nädala jooksul pastlapaelu. Pühade ajal käisid poisid karja kaupa neid otsimas, üteldi, et need on „Jeesuse ristilöömise kablad”.
Kõpus pandi kolmapäeva õhtul koer neidudele kosilasi ennustama. Iga neiu pani tapetud vasika sääreluu uksepakule oma nime peale. Kutsuti koer ja vaadati, kelle nimele pandud kondi ta kõige enne võttis, see sai kõige enne mehele.
Suure neljapäevaga on seotud juba rida kombeid, millistest loodeti peaasjalikult tulunduse edendamist. Helmes ihud suure neljapäeva hommikul enne päikesetõusu taskunuga. See nuga torgati suvel tuulispaska, et see põllu õnne ja tulu ära ei viiks. Hallistes loodeti õunapuule verevad õunad kasvavat, kui sel päeval laotada puule punane riie. Helmes tehti ukse piidale punane rist, et see kaitseks kurja vaimu eest. Suure-Jaanis peksti öösi lauda uksi pajuvitstega haiguste peletamiseks. Paistus ennustas päikesepaiste sel päeval head viljaaastat. Tarvastus pandi õhtul kolgispuu aia taha; üks sidus selle vööga kinni, teine aga küsis läbi aia:”Mis sa teed seal?” Esimene vastas: „Susi suud seon!” Nõnda tehes ei tulnud suvel hunt karja murdma. Helmes pesid neiud suure neljapäeva õhtul nägu ja heitsid kuivatamata näoga magama, lootes, et peigmees tuleb unes nende nägu kuivatama.
Erilise vaikusega pühitseti suurt reedet. Suure-Jaanis sel päeval isegi ei söödud, vaid paluti päev läbi Kolgata sündmuste mälestuseks.
Vaiksel laupäeval tõid Helmes poisid-tüdrukud kolm korda „saiapuid”. Toas vaadati toodud halud järele, olid need paaris, oli toojal lootusi abielusadamasse pääsemiseks, vastasel puhul mitte. Samas pandi õhtul ilma kellegi teadmata hõberaha vette; hommikul kõige esimesena selles vees pesev neiu arvati veel sel aastal mehele saavat.
Esimese lihavõttepüha hommikul kanti vanasti Hallistes valgeid rõivaid, millele olid mustad ristikesed peale õmmeldud; neis mindi kirikusse.
Mida jõuludele jõulupuu, seda kevadpühadele munad! Hallistes värviti munad enamasti punaseks, mis pidi meenutama Jeesuse verd. Selleks tarvitati naistepunalilli. Helmes loodeti, et ilusate munade puhul saabuvad suvel ilusad ilmad.
Kõikjal Eestis alustati vanasti lihavõtte-pühade puhul kiikumisega. Arvati ju ka päikest sel päeval kiikuvat suurest rõõmust Kristuse ülestõusmise pärast. Helmes lasti neide kiigele ainult siis, kui nad annetasid mune. Abjas tantsis rahvas kiige juures pajuvile saatel.
Nõnda pühitsesid vanad mulgid lihavõtteid kõigiti mõttekalt, kus igale asjale nii ette nähtud loomulik koht: hardusele, siirale rõõmule, ürgsele ühtekuuluvustundele loodusega. Samuti mõeldi sel puhul ka majanduslikule edasipüüule ja naissoo kohustustele rahva tuleviku vastu. Nende positiivsete tegurite edendamise ja süvendamise tähe all saadetigi kevadpühad väärikalt mööda.
O. Kuningas.
Teksti kokku pannud Kaja Allilender
