Matused
Alma Utt Hallistest. Surnuid pesema kutsuti mõni vanem inimene külast. Varem viidi taresse ja aeti vihaga vett peale, hiljem saunakambris kaltsuga. Surnu pesemise viht ja seep pandi kirstu kaasa. Surnule pandi selga uued puhtad rõivad, alusrõivad olid ammu selle jaoks valmis tehtud ja kirstuga koos. Mehele pandi kübar pähe, naistele pearätt pähe ja rätik ümber. Palveraamat pandi kirstu kõrvale. Kui surnule midagi uut õmmeldi, siis seda ei palistatud.
Matused peeti nii suured kui sai – kõik kutsuti kokku. Matusel laotati hauda uus tekk. Kodust minnes seoti risti külge suur valge rätt ja vöö. Leinaajal jagati vaestele surnuaial saia, sest sellest ei tohtinud midagi alles jääda. Arvati, et kui matuserongkäigu ajal tuul tagant oli, siis viis lahkunu õnne ära. Kui oli vastu, siis saatis õnne koju.
Tavanditoidud...Hingede toidud ongi vaadeldavad matusetoitude täienduse ja jätkuna. On mõningaid teateid Mulgi murdealalt, milles kõneldakse eelmise “hingeaasta” (aeg ühest hingedeajast teiseni) jooksul surnute mälestuseks korraldatud peost, nagu järgmine:
Vanast peeti peiet. [---] Ku täo talve surri, sis sügüsel aeti sugulase kokku, peeti pidusid engeaeg. (AES, I < Karksi)
Karksi pool oli jõukama rahva juures viisiks mööda läinud aastal ära surnud ligimeste sugulaste mälestuseks peiesid pidada, mille tarvis õlut tehti, kuhu kõik sugulased kokku kutsuti, jooma ja sööma surnu mälestuseks, kus ainult surnutest ja nende tegudest, mis nad elus teinud, kõnelti. (H, Kase 97a < Halliste, Karksi)
On ka üleskirjutusi, mille kohaselt suguvõsa tuli kokku ka siis, kui keegi polnud aasta jooksul surnud:
Neli nädält aiga o enge aiga. Pääle mihklepäivä üits nädäl tulep ja enne märti üits nädal lääp ärä. Ku enge otsan om, siis tetti peiet. Kutsuti sugu summ kokku, saadeti engekse minemä. Ernit ei võivet keeta enge aig, siis olevet lastel pallu rinde tõbe. Vanast peeti, nüüd es pia kennigi änäp. (AES < Karksi, Ainja – L. Lepp (1932))
