Tarvastu naise rahvarõivad
Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad.
Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga.
Pikk-kuub (vammus, särk, pikksärk) õmmeldi Tarvastus mustast täisvillasest kodukootud toimsest riidest. Toimse riide eelis seisnes selles, et see sai paksem ja pidas kauem vastu. Riide värvimist nimetati kahjamiseks. Värviks kasutati peamiselt lepakooremusta või poevärve. Enne mustaks värvimise kommet olid kuued enamasti loomulikku pruuni värvi ehk nn. lambapruunid. Vanim vahend pruuni ja musta värvi saamiseks oli lepakoor. Kasutust leidsid nii hallika koorega hall- ehk valgelepp kui ka sang- ehk mustlepp. Koort kasutati nii toorelt kui kuivatatult. Eriti sügava musta saamiseks kasutati materjali korduva keetmise ja kuivatamise meetodit. Värvitud materjali hautati ahjus või pleegitati päikese käes. Musta värvi tugevust suurendati nii, et segati lepakoort näiteks paakspuukoore ja leesikavartega. (Taimedega värvimine 1972: 39).
Kuue valmistamiseks kulus 3,7–4 meetrit 90 sentimeetri laiust toimset vanutatud kangast, 5 sentimeetrit punast kalevit, 5 sentimeetrit tumerohelist või sinist sametit ning kaaruspaela valmistamiseks punast ja sinist pehmet kolmekordset villast lõnga (Rooma 1937: 115). Mulgimaal pidi pealmine vammus kaaluma 10 naela, vastasel korral polevat teenijad seda palgana vastu võtnud (Konsin 1979: 56). Kas põhjuseks oli telgede laius või kokkuhoidlik elulaad või mõlemad, aga kangas kooti juba sellise arvestusega, et selle laius jäi kuue seljalaiuseks. Oluliseks sai õmbleja nupukus: vajaminevad siilud, varrukad jm. tuli väga oskuslikult riide laiusesse paigutada. Juurdelõikusest üle jäänud ka kõige väiksemad tükid õmmeldi omavahel kokku ja sobitati kuue hõlmadele sisevoodriks – tugevduseks. (Kuusik 2000: 8).
Riiet vanutati (uhuti, villati), et villane kangas vastupidavamaks muuta. Selleks sobisid mitmesugused kodused vahendid, mis võimaldasid riide põhjalikumat hõõrumist. Seebitatud kangast nühiti kummuli keeratud suurema puuanuma põhjal, vankriredelite vahel, nööridega mähitud laual, ukse või karuäkke peal ja linalõuguti vahel. Spetsiaalseks vanutusvahendiks oli vanutusrull. Vanutamisel kasutati seepi ja leelist, mõnikord lisati ka lihasoolvett. Vanutustööd võeti ette kevadtalvel saunas või saunakojas. Kuna töö oli raske, tehti seda tihti talgute korras. Kokku tulid peamiselt noored külanaised. Vanutatud kangas loputati, mähiti ümber kaika ja pandi pärast leibade väljavõtmist linase riide sisse keeratult 2–3 tunniks ahju õlgede peale kuivama. 19. sajandi viimastel aastakümnetel hakati riiet vanutama juba vesiveskite juures. (Konsin 1979: 40).
Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta moodustusid kühmud, nn. puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Punane, sinine ja roheline kaarusnöör kattis musta kuue hõlmade ääri õlast kuni vööni, rohelist või sinist kraed, taskuavausi puusadel ja lõhandikke kummagi hõlma allääres ning varrukasuid. J. Hurda rahvaluulekogudes säilinud andmeil pandud naiste vammustele rohkem kaarust, rinna ette lisaks punasele ka rohelist ning tehtud lõngast ilunöpsid. Kui meeste vammustele pandud raiuste peale punane kalev, siis naiste omadele sageli kard. (Voolmaa 1990a: 30). Öeldi: mida rikkam mees, seda uhkem kuub (Pärdi 2000: 23). Igal kihelkonnal oli oma nöörilustiste seadmise viis. Nööride rohkus väljendas kandja jõukust. Kaunistati nii naiste kui meeste vammuseid, kuid naiste kuubede kaunistused olnud rikkalikumad. J. Jungi järgi levis rahvasuus jutt, et nöörkirjad määras mõisahärra. See võimaldanud omasid orje teiste omadest kergemini eraldada. (Jung 1900: nr. 26). Värvilised kaaruspaelad tekkisid pikk-kuubedele 18. sajandil, olles ilmselt vene algupära (Manninen 1927: 191). Sellised kaunistused ja lõiked, mida me praegu muuseumikogudes säilitatavatel pikk-kuubedel näha võime, kujunesid lõplikult 19. sajandil (allikas: Viljandi muuseum).
Pikk-kuued tehti üsna pikad, Tarvastus ulatunud need poole sääreni (Voolmaa 1990a: 30). Kuue all kandsid naised värvilist kaelarätti, mille otsad harilikult selliselt rinnale seati, et nende vahelt hõbedased rinnaehted paistma jäid (Trees 1957: 35). Pikk-kuue hõlmade kinnitamiseks kasutati vaskhaake. Haakide arv oli suuresti erinev. Leidub ühe haagipaariga kuubesid, aga ka selliseid, millel oli neid 12. Tihti grupeeriti haagid kahe- ja kolmekaupa, kuid ülemist haaki ei pandud kunagi kõrgemale hõlmasiilu tipust. Kui siilu polnud, siis ei pandud seda kõrgemale kohast, kus siil pidanuks olema.
Sügiseti ja kevaditi jahedamate ilmadega nagu ka talvel kanti kuue all vööst allapoole ulatuvat kampsi, mis tehti kuueriidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana (Voolmaa, Trees 1957: 47). Naised pikk-kuue peal vööd ei kandnud. Lapsed said kuue leeriajaks ja kaunistusi tehti nende kuuele vähem.
