Koorküla Valgjärv
Järv asub Helme vallas.
Järve pindala on 44,1 ha, sügavus on kuni 26,8 m. Kuulub Eesti 10 sügavaima järve hulka.
Valgjärvon oma nime saanud selge ja puhta vee järgi. Vee läbipaistvus on kuni viie meetrit.
Kalu on järves üsna rikkalikult. Rohkesti on latikat ja särge, arvukuselt järgnevad haug, ahven, linask, roosärg, kiisk, koger, luts.
Ligikaudu järve keskel paikneval veealusel seljandikul võib vaikse ilmaga näha üksteise kõrval lebavaid palke ja palgijäänuseid. Nendega on rahvas seostanud Valgjärve teket – selle kohta on kirja pandud päris mitu muistendit, neist tuntuim pärineb rahvaluulekogujalt Matthias Johann Eisenilt.
Eiseni ülestähenduse järgi olnud praeguse Helme Valgjärve ehk Koorküla järve asemel tore loss. Seal elanud oma õega rikas härra, kelle südames löönud lõkkele keelatud armastus õe vastu. Hea maksu eest olnud preester valmis neid paari panema. Siiski ei julgenud ta päris omapead noorpaari laulatada, vaid käskinud paavstilt luba küsida. Noor mõisnik läkitanudki paavstile ohtralt kingitusi ja saanud seepeale ka loa. Seejärel pikalt aega viitmata saatnud ta ümberkaudsetele mõisnikele sõnumid ja palunud neid pulma. Samuti kutsunud peigmees kokku noormehi ja neidusid talurahva hulgast, kellele ta lossiõues toreda söömaaja tahtnud anda. Kui talurahvas pulmapäeval pulma tahtnud minna, tulnud lossimäel vastu hall vanamees, kes käskinud neil koju tagasi minna. Vanamehe nägu olnud seejuures nii tõsine, et keegi ei julgenud vastu hakata, vaid kõik pööranud kärmesti ümber. Seevastu saksu olnud pulmatuba otsani täis. Kui preester pidanud laulatust alustama, astunud peigmehe onu peiu ette ja manitsenud teda südamest, et ta õde enesega laulatada ei laseks. Peigmees naernud onu manitsuste üle ja ütelnud enesel paavsti loa taskus olevat. Nähes, et peigmees oma ettevõttes kindlaks jääb, hüüdnud onu: “Et võtke siis hukatus vastu, kes te hukatust otsite!” Kui ta oli selle välja öelnud, rutanud ta õue, hüpanud hobuse selga ja kihutanud oma teed. Kui onu teisel päeval pulmamajja tagasi tahtnud minna, ei näinud ta enam kuskil mäge, mille otsas tore loss oli seisnud. Mäe ja lossi asemel lainetanud hoopis suur järv, mille põhjas paistnud lossi torniotsad. Sestsaadik kannab järv Valgjärve ehk Koorküla järve nime.
Teises Valgjärve teket käsitlevas legendis on mõisa häving pulmapeo ajal seotud öise tugeva äikesevihmaga: välk süüdanud mõisa põlema, ränk vihmasadu uputanud kõik põgeneda püüdnud pulmalised ja ka kogu mõisa.
Eesti kirjandusmuuseumi arhiivist võib leida aga veel ühe laulatusega seotud muistendi. Selle järgi elanud muistsel ajal Koorkülas mõisnik, kes hakanud oma õde armastama. Mõisnik olevat kutsunud preestri armulauda andma. Kuna õde seisnud meheleminekule vastu, polnud ka pühaisa nõus laulatust korraldama. Surma ähvardusel sundinud mõisnik siiski end õega paari panema, mistõttu pidanud preester mõisniku tahtmisega leppima. Pärast laulatust läinud preester Koorküla ojale käsi pesema, täheks, et ta on süüta. Kuna ta olevat oma käteräti mõisahärra juurde unustanud, saatnud ta kutsari seda ära tooma. Naastes leidnud kutsar orus järve lainetamas. Seda oja nimetatakse sellest peale Käteräti ojaks.
Rahvajutu järgi elavad Valgjärves ka vee-elanikud. Olevat juhuseid, kus kalameestel kutsutakse kalad paadist vette tagasi. Samuti olevat Valgjärvest kuuldud kirikukella häält [14]. Jälgimisel aga selgus, et Helme kiriku kellalöögid kajavad järves vastu.
Kirja on pandud sedagi, kuidas Koorküla härra olevat tahtnud Valgjärve tühjaks lasta, et näha, mis seal põhjas on. Kuid härrale olevat unes öeldud, et kavatsus õnnestub ainult siis, kui ta oma proua ohverdab. Härra sellega ei nõustunud ning järv jäänudki alla laskmata.
